Thursday, September 29, 2011

Love it !

Ilm on päikesepaisteline ja väljas on 25 kraadi, mida rohkem veel elult tahta? Niiiiii mõnus, kahju ainult, et ma põhimõtteliselt ainult paksud riided kaas võtsin ning sellist ilma lubab päris mitmeks päevaks! Ega ma täna pikemalt millestki muust kirjutada ei viitsi, sest sellise ilmaga on mega hea lihtsalt kellegiga välja minna ja koduseid töid kusagil mujal kui toas teha :) Missest, et viimased päevad olen ma ikkagi ringi käinud nagu zombie ja üritanud igal vabal hetkel mitte magama jääda. Eilne rahvusvahleised suhted oli küll erand, hoidis küll ilusti üleval, eriti kui mõne inimese argumendid panevad peaga vastu lauda lööma ja küsima, mis kurat tal seal aju asemel on. No nii närvi lihtsalt ajab. Sorri, kuid ma ei arva, et viga on minus, et ma ei näe seost üksikvanemate kasvatatud laste ja Londoni rahutuste vahel.....!?! Aga noh, ma parem ei hakka sellest mõtlema, tekitab frustratsiooni ja soovi selle üle pikemalt arutleda, kuid kui väljas on selline ilm, siis ma eelistan sinna minna. Võib-olla õhtu poole kirjutan pikemalt millestki, kuid praegusest piisab sellest, et teatan teile ,et elu on ikka lill ja päikese eest tasub tõeliselt tänulik olla, ma arvatavasti magaks terve päeva maha, kui nii hea ilm poleks.

Ja laul on pühendusega Ontonile, sest igakord kui ma seda kuskil kuulen ,siis mulle meenub Varmo, ei tea miks. :D

Ps. esmaspäeval on esimesed võistlused lauatennises!!!

Monday, September 26, 2011

Replace fear of the unknown with curiosity

Pärast nädalavahetust, milleks jäeti üllatavalt vähe õppida, on lausa piin veeta unisena pärast pikka päeva kaks tundi raamatukogus. Millest poolteist tundi kulus excelis tabelite tegemisele(millega ma ikkagi hakkama ei saanud) ning üritamas üles leida lehte juhistega, mille bioloogia õpetaja kuhugi interneti üles riputas. Kõige tipp on muidugi see tähtsa infoga leht oma bioloogia kaustast leida ja siis peaga vastu lauda lüüa, et miks ma seda küll varem ei leidnud. Varmo ütles õigesti, ega Teisi ikka Teisi ei oleks, kui vahel blondi ei paneks.(aga poolteist tundi mingit lehte otsida ja mõelda, et ei leiagi seda... no üle mõistuse!?!) Edasi ülejäänud aja kiruda, miks ma Bangladeshi Eestiga võrdlemiseks valisin ja miks on Eesti kohta nii vähe informatsiooni. Miks ei võiks Eestis keegi teha uurimustööd, kui paljudel on A-vitamiini puudus!?! No ütleme siis nii, et lõpuks sain ma enam-vähem mustandi valmis ning loodan, et homses bioloogia tunnis pole mu peamine ülesanne üleval püsida ning suudan ehk veidike optimistlikumalt selle teemaga tegeleda. Sellepärast, et täna oli küll piin üleval püsida, see on see, kui kella kaheni skypes olla. Lisaks sellele ei saa ma täna ka varem magama minna, hetkel üritan üleval olla, et oma majakoosolekut mitte maha magada. Terve päev olen lihtsalt reaalne zombie olnud, selle sõna kõige müstilisemas, ulmelisemas ja reaalsemas mõttes. Homseks ma lihtsalt PEAN olema välja puhanud. Rock-climbing ja lauatennis ühel ja samal päeval, poole tunnise vahega, mille ajal ma vaid süüa jõuan..
Samas kui kõik esmaspäevane väsimus välja arvata ning üritada mõelda tagasi helgemale reedele ja nädalavahetusele, siis see oli üks kõige paremaid mis mul siin siiani olnud on. Reedel oli personal tutoriga kokkusaamine( jälgib mu õppimist ja õpetajad annavad talle kommentaarid jne.) ning kuna kõik teised oli juba oma esimesed effort hinded teada saanud, siis ma ikka päris ootasin seda. Effort hinded on siis A,B,C,D jne. mida siis pannakse selle eest, kuidas sa tunnis kaasa töötad, vestlustest osa võtad ja siis kas sul kodutööd tehtud ning hilinemine mõjutab ka seda. Põhimõtteliselt siis kõik on kuidagi selle hindega seotud.Enamasti peaksid kõik B´d olema, see on siis, kui kõik on korras probleeme pole. Cga on natuke pikem jutuajamine personal tutoriga ,aga C võib juba ühe hilinemise eest saada ning kõik alla B on enamasti mitte rahuldavad.(kuigi on mõistetav, et vahetevahel hilined põhjendamatult jne. niiet ühe c ga väga suuri probleeme pole) A´d on väga raske saada, selleks peab midagi ikka üliüli hästi tehtud olema, või midagi erilist. Ütleks nii, et ma võin väga rahul olla, sest enne hinnete vaatamist rääkis mulle Ian, et esimestel nädalatel ei panegi ükski õpetaja A´sid, sest nad tahavad näha kuidas sa töötad ja milline sa umbes oled ning C tuleb siis mingite probleemide korral. Ma pole kindel, kui selge mu jutt selle hindamis süsteemi koha pealt on, sest ma olen juba poolunes, kuid loodan, et mõned said veidike selgema idee. Minul läks aga hinnetega üleootuste hästi. Bioloogias ja ärinduses sain A´d. Bioloogias ma väga üllatunud polnud, sest ma täitsin mingid lisalehed ka ära, aga ärinduses. Ian ütles, et see õpetaja on päris range, ei pane isegi aasta keskel peaaegu kellegile A´s, et teda väga huvitaks mis ma tunnis tegin, et selle esimesel hindamisel ära teenisin. Ülejäänud olid B´d ning kommentaarid õpetajatelt olid ka väga positiivsed, jeee, ülejäänud päev oli samuti palju parem ja kergem. Ning täna sain oma luuletuse kommentaari kätte(see usuline luuletus, mille kohta ma 1000 sõna pidin kirjutama) ning ma sain kuue!!!! Kommentaarid olid ka, et mida ma parandama pean, aga no tore oli vähemalt üheski aines nüüd kuus saada. Maailmakirjanduses sain 5\6 ning ma usun, et Rory paneb mu raamatututvustusele heal juhul 5. Seitse on maksimum, tuletan taaskord meelde ja neljaga on läbisaadud, ehk mitte läbikukutud. Aga no nii hea on ikka mingi töö kätte saada, mille kallal oled nädal aega töötanud ning esimese hindena kohe 6 saada :))) Tegelikult ma oleks 5s pettunud olnud, sest cmn. ma suutsin 1000 sõna mingite shoes and sockside kohta kirjutada. 
Aga aitab küll nüüd sellest õppimise jutust, põhiline miks on reede teistest päevadest parem, on siiski see, et see ON nädalavahetuse algus. Pluss mul ei jäänud nädalavahetuseks peaaegu midagi õppida. Väga pikalt ei viitsi peatuda, aga laupäeval käisime päeval väljas pildistamas ning siis jalutasime ringi ning siis mingil kummalisel kombel tulid need hobused meie juurde, hiljem edasi kõndides oli terve põld neid põhimõtteliselt täis. (vaadake piltidelt) ja ühesõnaga väga tsill päev oli. Õhtu oli ka muidu päris lõbus. Ainult et hommikul oli üks halb intsident, aga mis ma sellest ikka meenutama hakkan. Eriti veel kui ma nii uimane olen, et ei jaksa korralikult ilusat postitust kirjutada.
Pühapäeval oli hommikul pinks ja siis jõusaali, niiet trenni saab ikka küll päris kõvasti tehtud...ei teagi miks nii on kujunenud. Võib-olla sellepärast, et see jõusaal on MEGA hea, jooksed selle lindi peal ja vaatad samal ajal filmi.
Kuid tänaseks aitab küll, tuli isegi pikem postitus kui arvasin ja 15 minuti pärast lähen majakoosolekule ning pärast seda saab kullakallisse voodisse pugeda.


























Thursday, September 22, 2011

Postitasin selle eile kogemata valesse kohta ning imestasin, miks keegi midagi mulle maininud pole,  aga ma igaks juhuks ei hakka seda täna uuesti läbi lugema, muidu tekib ehk tahtmine mitte avaldada. Aga head lugemist !!
-------
Pärast rahvusvahelisi  suhteid olen ma alati nii palju mõtteid ja tundeid täis, et isegi kui ma plaanin teha oma kodutöid, siis ei ole ma selleks võimeline, sest esimese asjana tahan ma arvutisse tulla ning avada blogi või wordi ning kõik oma mõtted üles kirjutada. Niiet ma tõesti olen nõus ohverdama oma neljapäeva öö, et maailmakirjanduse essee ära lõpetada, lihtsalt selleks, et selle asemel hetkel teile poliitikast kirjutada. Või õigemini sellest, mille tõttu ma taaskord pärast international affairs´i nii väga oma arvamusest kirjutada tahan.
Tänane teema ei olnud mingi kindel sündmus, vaid me hakkasime arutlema arvamustest. Kust need tulevad ning mis neid mõjutavad. Põhiliselt tegime me enamuse tunni ühte testi, mille kaudu saime teada, kuhu gruppi me kuulume. Vasak-, parem- või natuke mõlemast. Ehk meie poliitilised vaated. Esimene pool koosnes majandusküsimustest. Ega sellest otse aru ei saanud, pidime umbes kirjutama, kui tugevalt me kas nõustume või mitte teatud argumentidega ning hiljem arvutasime punktid kokku. Ning teisel pool oli milline on meie arvamus sotsiaalsetest asjadest.
majanduses selgus, et ma olen keskel, ehk mul on arvamusi mõlemalt poolelt. Selle koha pealt olin ma veidike üllatunud, sest ma olin nii kindel, et mul on pigem parempoolne mõtlemine majanduses. Kuid vähemalt ei olnud ma mingis äärmuses.  Sotsiaalses mõttes pooldasin ma vasakpoolset mõtlemist. See šokeeris mind veel enam.Oleksin tahtnud minna ja oma vastused ümber kirjutada. Hiljem ma muidugi sain aru, et see oli totaalselt vale reaktsioon, sest see tõesti läheb minu arvamustega sotsiaalsetes küsimustes kokku. Ma olen tuumarelvade vastu, mul pole midagi multikultuurilisuse vastu ning ma kohe kindlasti ei poolda surmanuhtlust. muidugi on nii mitmeidki teisi tegureid, aga neid seostatakse vasakpoolsusega. (Keegi võiks mulle meelde tuletada, et ma ka siia blogisse postitaksin ühe pikema arvamuseavalduse surmanuhtluse kohta, mille oma oma kinnises blogis avaldasin).
No ütleme nii, et kuigi ma olin alguses tõsiselt ehmunud, et ma vasakusse kuulun, sain ma üsna pea aru, et ega see ju kohe kommunismi ei tähenda. Kommunism on äärmus, täielik äärmus, kuid vasak ei võrdu äärmusega. Kusjuures nüüd ma hakkan vaikselt mõistma, miks on Eestis nii palju inimesi, kes surmanuhtlust pooldavad. Kui ma mõned korrad veel rahvusvahelistes suhetes käin, hakkan vist igakord inimeste arvamuste kohta oma ette mõtisklema, et kust need ikkagi tulevad.( parem?vasak? mis riigist nad pärit on? milline on nende elustandart?) . Kusjuures mind vägagi(kuigi ei oleks vast tohtinud) üllatas, et üks venelane minu klassist, oli igas asjas äärmuslik parempoolne..Enamus venelased peaksid ju "stereotüüpide standardit" jälgides kuuluma vasakusse. Kuid eks selline liigitamine üks paras lollus ole.  Ning minu mõtted läksidki sotsiaalsetes küsimustes temaga täiesti lahku ning kuna tema punktiskoor(selle testi järgi) oli niivõrd parempoolne, siis ega ma temaga kõiges ka majanduses ei nõustunud, no kammoon, inimene on puudega ning siis pooldada seda, et toetused on liiga kõrged. Ma muidugi nõustun, et töötusabiraha peaks piirama, sest ma tõesti usun, et inimesed muutuvad lihtsalt öeldes laisaks ning jäävad selle peale elama, kuid ma siiski usun, et riik peaks inimesi toetama.
Ning esimene küsimus mille üle me arutama hakkasime, küll aga lühidalt, oligi karistused ning siis ma sain aru, et see test ikka pani kõigega päris täppi. Kõik kellel olid samad/sarnased tulemused, nõustusid selles osas. parempoolsed pooldasid seda, et karistused peaksid olema kindlad ning ning mingeid vabandusi mida iganes pole pluss surmanuhtlus.(Taaskord mind üllatas, et võrreldes Eesti noortega , enamus siiski ei pooldanud seda) Vasakpoolsed see eest, nagu ma korduvalt maininud olen, ei pooldanud seda, et Londoni rahutuste ajal paari tosse varastanud inimene peaks saama kaheksa kuud reaalset vangla karistust. Sellise asja jaoks on see ikka liiga palju. Muidugi pole see tegu õige, aga no kammmoooooooon, KAHEKSA KUUD!?!
Pärast seda tundi oli mul tegelikult selline dilemma, mitte päris dilemma, aga selline..kummaline tunne, mida ma ei oska sõnadesse panna. Üle pika aja tundsin ma jälle seda teadmatust, et ma ei tea mida ma oma eluga teha tahan. Ning ma olen selline inimene, kellel on seda sihti vaja. Ma tahaks lihtsalt nii kohutavalt jälle poliitikuks saada, mul oli paar aastat tagasi soov töötata rahvusvahelistes suhetes ning iga aruteluga kerkib see soov taas pinnale. Kuid mul on liigagi mitmeid põhjuseid miks ma seda ei soovi. Esiteks on palju muid asju mis mind huvitavad ning neist ma oma blogis kirjutama ei hakka, sest see on ikkagi midagi, mida ma eelistan kõigiga mitte jagada(küsida võite minult isiklikult ikka julgelt). Teiseks tean ma, et poliitikas ei anna mitte midagi teha. Ma olen üksik inimene, maailm on omadega täiesti tuksis ning nähes erinevaid probleeme, tunnen ma vaid seda jõuetust, et ma tegelikult ka ei saa mitte midagi parata. Siin koolis käimine avardab lihtsalt nii tunduvalt silmaringi.. kui igas klassis on erinevatest riikidest õpilased koos, onkõik kuidagi palju selgem. Igas tunnis keegi ikka võrdleb mingit süsteemi sellega, kuidas nende riigis on jne. ja see on tohutult huvitav. Teiste arvamusi kuulata ning siis nende üle arutleda ning näha erinevaid lähenemisi.
 Et te sellest maailmapoliitika jutust valesti aru ei saaks, siis ei, ma ei tahaks mingi diktaator olla, kes üksi maailma valitseb(kas kunagi on üldse naisdiktaatorit olnud, i wonder....?), vaid ma lihtsalt tahaks et maailm oleks parem paik. Jah, väga naiivne soov, samas miks mitte? Kuid ma ei usu, et mina poliitikas kasvõi mingit väikest muudatust teha saaksin, maailm on omadega päis tuksis. Niiet miks mitte oma energia millegisse muusse panustada, . Kuigi see poliitika ja rahvusvahelised suhted on niii kuradima, vabandust väljenduse eest, huvitav valdkond.

Ühtlasi vajab mainimist, et  arvamused muutuvad ning ma luban, et jätan selle lehe, mille ma parem-vasak poolse mõtlemise kohta tegin,  omale pikemaks ajaks alles, et millalgi uuesti vaadata kuidas mu arvamused võrreldes tänase päevaga muutunud on.
---
Ma mõtlesin tegelikult ikka päris tükk aega, kas seda postitust üldse avaldada, aga samas on mul nüüd arvatavasti huvitavam inimestega, kes mu blogi jälgivad, selliste asjade üle arutleda.


Tumblr_lf4ozmsndk1qbyzufo1_400_large

20080519072230

Tumblr_lj135vpy2d1qfjraoo1_500_large

Monday, September 19, 2011

Järgmised päevad hakkavad olema kiired, niiet teen vaid  kerge vahelemärkuse, et olen elus ja terve ja ikka veel on kõik väga hästi.
Homme on ainult väga tihe päevaplaan. Pärast kooli lähen otse mängironimisse, siis on tund aega pausi kodutööde tegemiseks ning siis lähen kolmeks tunniks pinksi mängima. Jah..kolmeks tunniks. Järgmistel nädalatel hakkan teisipäeviti ikka vist poolteist või 2 tundi  mängima, niiet homne on erand.
Samas olen ma viimastel päevadel päris mitu e-maili saanud, millest ühes oli ka võistlusgraafik. Kusjuures nüüd tekkis küll täiesti isu hakata sellega tõsisemalt tegelema... nagu Suurbritannia juuniorite meistrivõistlused. KAS POLE MITTE LAHE !? KÕLAB PALJU PAREMINI KUI EESTI OMAD.(jah, see vajas suuri tähti)  Jep, isegi kõla on parem.. mõelge kui palju inimesi UKs on...
 Võib-olla mitte nii tõsiselt, kui te nüüd mõelda võite, aga kuna ma naudin pinksi mängimist niisamagi, siis pole paar korda nädalas kaks tundi mängida ju mingi probleem. Kuid õnneks ei pea ma võistlustele veel keskenduma, niiet loodetavasti ei pea te mu lauatennise juttu enam lugema.
Pigem saate nüüd lugeda kuidas mul on täielik inspiratsiooni puudus. Luuletuse analüüsi, mis koosnes 1000 sõnast, sain ma ilusti tehtud, kuid nüüd on probleem sellest, et mina, täiesti luuleandetu inimene, pean kirjutama endast luuletuse. Minu kultuurist, kuid mis räägiks minust. Ma ei suudaks sellist asja isegi Eestis teha ja nüüd pean ma seda tegema inglise keeles!? Ma kirjutaks parema meelega endast essee või lihtsalt räägiks midagi, kuid luuletus.... see saab katsumus olema.
Väike vahemärkus ka. ma siin vaataisn statistikaid ja päris palju on neid inimesi, kes käivad iga päev vaatamas, kas ma midagi kirjutanud olen. Kuna mul selleks iga päev aega pole ning siis ühel hetkel kogu oma elus mahuka kokkuvõtte teen, siis on palju kergem hakkata followeriks.(või lihtsalt paar korda nädalas tsekkida, sest tavaliselt ma nii tihti ei kirjuta, kui viimastel päevadel) See on see nupp üleval ning siis peaks tulema teade või midagi sellist, kui ma olen postitanud. Seda saab ka anonüümselt teha, niiet ma ei pruugi teadagi saada, kes mu blogi loevad. Aga minu poolest võite te iga päev ka kontrollimas käia.
Kuid täna ma tõesti rohkem ei kirjuta( jah, seekordne postitus oligi vaid mõned read), pean üritama selle luuletuse valmis saada, sest järgmistel päevadel olen ma väga sportlik. Kusjuures.. eile ja täna olin ka. Eile jooksin jõusaalis 10 kilomeetrit ja täna 5 kilomeetrit pluss harjutused. Jah, ma  olen väga uhke enda üle, sest vähemalt nüüd ma tean, et ma siiani suudan seda. Kuid ma nüüd tõesti lõpetan kirjutamise, sest muidu tuleb mul jälle tahtmine midagi lisada.( Näiteks seda, kui tohutult hea raamatu ma omale soetasin ning et ma suudan selle vaevu tundide ajaks käest panna...)



Tsaukaaa ,
Teisi

Saturday, September 17, 2011

PINKS

Lõpus on uuendus, mille lisasin 17. septembril kell 16.00
-----
Ma olen hetkel niiiiniiiii ekstaasis, et ma ei suutnud ära oodata millal ma oma tuppa saan, et kõiki oma jutuga tüütama hakata. Kuid tuleb välja, et reede õhtul Eesti aja järgi kell 1.00 pole kedagi arvutis ning ainuke võimalus seda teiega jagada on blogi. Selline variant mulle tegelikult ka väga sobib. Eelmise postituse lõpetasin seal, kus hakkasin oma esimesse trenni minema. Vicky, ehk siis spordikoordinaator ja inimene, kes mulle klubi leidis, andis mulle suhteliselt pealiskaudsed juhised sinna mineku osas. Istuda number 2a,b või c bussi peale ning paluda bussijuhil siis öelda, kus on õige koht maha minna. See kõik pidavat lühikese sõidu kaugusel olema. Esimene osa läks hästi, sain ilusti bussi peale, kuid siis selgus, et bussijuht ei tea kus see asub ning palus mul teiste sõitjate käest küsida. Edasi sain bussis väga palju erinevaid kommentaare, kõik olid tohutult abivalmid. See oli päris üllatav, sest Eestis vastaks heal juhul üks inimene sulle ning teised teeskleksid aknast välja vaadates, et nemad küsimust ei kuulnud. Seal bussis oli aga neli inimest, kes imestasid, kuidas bussijuht seda ei tea ning läksid siis ja seletasid bussijuhile kus kohas ta mu maha peab laskma. Üks naine tegi seda isegi korduvalt, alguses kui mu murest kuulis ning hiljem tuletas bussijuhile seda meelde enne väljumist.
Vähemalt nüüd olin ma kindel, et maha saan ma enam-vähem õiges peatuses. Lisaks kestis see sõit vähemalt 20 minutit ning kuigi ma siis veel ei pabistanud, oli see ikkagi kummaline, kui buss hakkas ERITI kitsastel tänavatel sõitma ning see oli see tavaline kahekorruseline double-decker buss(mis tekitab tunde, et see kohe põrkab millegile otsa)
Lõpuks astusin siis bussist välja ning selle väga algelise plaaniga, mille Vicky mulle joonistas, polnud midagi peale hakata. Muud polnudki teha, kui inimestelt juhiseid küsida. Esimesed kaks tükki ei olnud kohalikud ning nägid üldse väga creepyd välja, kuid kuna tänavad polnud just inimestest tulvil, siis muud varianti polnud. Lõpuks oskas üks noormees mulle suuna kätte näidata. 10 minutit sai siis edasi-tagasi kõnnitud ning mõeldud kuhu nüüd minema peab ning lõpuks suutis keegi mulle konkreetselt kohta näidata. Arvates, et nüüd on õige koht üles leitud ning võin lõpuks selle tunni ajase mängu siin ära teha ning mitte kunagi siia kanti tagasi tulla, eksisin ma ikka päris korralikult. Ma olin küll õigesse kohta jõudnud, kuid seal oli suure ala peale viis erinevat maja ning mitte ükski neist ei tundunud õige, kõndisin seal parkimisplatsil nagu orienteerumisvõime kaotanu ning ei osanud enam midagi peale hakata. Ma konkreetselt kõndisin edasi-tagasi ning suutsin ainult mõelda, et pole võimalik, et miski sunnib mind siia tagasi tulema, pealegi ei leiaks ma seda kohta kunagi teistkorda  uuesti üles. Lõpuks juhtus mu edasi-tagasi teepeale üks mees kes oskas mind õnneks õige majani juhatada ning lõppude lõpuks jõudsin ma järeldusele, et nii raske see nüüd ka ei olnud, lihtsalt väike paanika tekkis, kui õiget kohta üles ei leidnud.
Esimene mulje oli mul üsna veider,  mul ei käinudki vist ühtegi mõtet peast läbi ning ega ei olekski vast pidanud, olin pärast väsitavat otsimist kohale jõudnud ning ma ei olnud poole tee peal ka alla andnud ning tagasi läinud!! Success !! Juba saal meenutas mulle Kristiine spordihalli väikest saali, kuid valgustus oli parem kui Eestis ning muidu tundus ka väga tip-top saal. Läksin ja rääkisin seal mingi mehega juttu ning pärast riietevahetamist suunati mind peaaegu otse mängima mingi kutiga, kelle nimi on Chris. Nägi välja nagu 15-16 aastane, kuid nagu hiljem selgus, on ta 20. Ütleme nii, et väga veider inimene tundus, nagu näeks esimest korda tüdrukut või midagi. Ning ma ei liialda. Aga no mängida sai hästi, juba saali astudes nägin, et mängida siin osatakse. Lihtsalt super hea oli taaskord korralikult mängida. Kuigi see kutt ei olnud tegelikult minust parem, sain ma ikkagi settides temalt pähe, sest mu tagantkäsi oli lihtsalt kohutav :D Mitte siis kui see peale läks ilmselgelt, aga just servide vastu võtmisel. Kuid kui ma juba kahe inimesega mänginud olin, siis tuli see üks-tähtis-mees-kelle-nime-ma-ei-mäleta ning mängis mulle tagantkäele ning õpetas kuidas ma võiksin proovida. Ahjaa pärast 10 minutit mängimist Chrisiga tuli ta samuti ning ütles, et kuna ma silmnähtavalt olen nii hea mängija, siis on lausa piinlik, et ma selle palliga, mis ta alguses andis mängin ning ulatas mulle siis kolme tärnilise Butterfly palli. Umbes 4 minutit mängisin Chrisiga ning siis oli väike paus. Või noh, kuna see on open session, siis kõik võivad ükskõik millal pause teha ning enamasti valivad ise kui kaua mängida tahavad. Ma mängisin näiteks algselt plaanitud tunni asemel peaaegu kaks ning järgmised korrad hakkan ka vähemalt korra nädalas umbes 2-3 tundi mängima, eks paistab kuidas läheb.
Pärast Chrisiga mängimist läksin oma asjade juurde ning rääkisin ühe mehega juttu, ta on 75-aastane, kes tõesti näeb välja nagu 55-60. Samas kõik lauatennisistid näevad vanaduses nooremad välja, sport hoiab inimesed ikka terve elu vormis, pole midagi imestada. Ta oli samuti mingi tähtis mees seal, kuid see ei ole peamine. Kõige huvitavam on see ,et ta on KOLM(!!!) korda Eestis käinud ning viimati kolm kuud tagasi. Rääkis mulle, kui tohutult head on Eesti kampsunid, et ta ostis ühe 10 aastat tagasi ning kannab seda siiani. Seekord käis kruiisiga ning oli vaid päeva Tallinnas, kuid ta peamine eesmärk oli omale veel üks kampsun soetada ning seda ta ka tegi. Seda ma unustasin vahepeal mainida, et ma tegin neile nüüd  ikkagi selgeks, et ma olen Eestist, mitte Saksamaalt.
Edasi mängisin ma kuskil 10 minutit ühe 60-aastase Juhani-taolise mehe vastu, tema oli see, kes mu tagantkätt üritas parandada ning kes tahtis mind kohe klubisse saada ning hakkas mulle reitingutest ja asjadest rääkima. Mainis mulle seda ka, et kuigi ta ei taha kiirustada sellega ning esimesel korral informatsiooniga üle külvata, siis nad väga tahaksid, et ma hakkaksin seal klubis mängima, neil on juuniorite tüdrukute puudus ning pärast minu mängu vaatamist oleks neil selle üle eriti hea meel. Samuti oleks juuniorite poistel siis rohkem võimalust ennast treenida, sest praegu mängivad nad enamasti vanemate inimeste vastu, kes on neist paremad, kuid siis on samuti mõni noorem. Aga kiiret pole kuhugi-nagu ta mulle kinnitas, sest võistlused algavad alles jaanuaris, kui see mulle huvi pakub.
Kuid mulle tõesti meeldisid need inimesed, tekitasid sellise ühtse lauatennise kommuuni tunde. Neil on isegi samad lauatennise-naljad nagu meil Eestis, neid on küll raske siin blogis lahti seletada, aga ma hiljem kindlasti seletan kõigile ning kõik see tekitas tunde nagu tahakski seal nüüd mängimas hakata käima. Muidugi ka see, et pinks on lihtsalt niiiiiiiiiii hea ning ma nautisin trenni mis mind lõpuks ära väsitas. Seda pole siin viimased nädalad olnud.
Aga nüüd tagasi mängu juurde. Siis lasi ta mul ühe teise 16-aastase tüdruku vastu mängida, õpetas talle kuidas pika nupu vastu mängida. Edasi sain ma nende parima juunior poisi vastu mängida. Jõudsin ainult ühe seti teha, sest ma tahtsin igaks juhuks varem minema hakata ning ma olin Annaga kokku leppinud, et lähen nende juurde pärast trenni. Aga see üks sett oli päris pingeline. Alguses olin 5-1 ees ning siis ta tuli järgi 7-8 ning nagu mul kahjuks liiga tihti sellistes olukordades ette tuleb, sain 9´ga pähe. Aga no mäng oli hea.
Klubi mulle väga meeldis, niiet ma ei hakanud eriti ootama, registreerisin end liikmeks, sest nii on tunduvalt odavam seal mängida pluss muidu on ka päris äge ju kuhugi klubisse Inglismaal kuuluda. Ehk nüüdsest olen ma Kidlingtoni lauatennise klubi liige, kas ei kõla mitte hästi?
Bussi peatusesse saadeti mind ka ära ning kuigi seal oli päris hirmus pimedas seista ning seda bussi oodata oli mul siiski niivõrd hea meel, et ma siin ikkagi klubi leidsin. Samuti jõudsin ma järeldusele, miks double deckerid nii head on. Neid on mega hea juba kaugelt tuvastada.Eriti pimedas. Aga no muidugi jätavad nad muidu ka sellise cuuli mulje.
Pärast 20 minutilist sõitu saingi põhimõtteliselt maja ette ning tõin ainult asjad tuppa ära ning edasi läksin vaatasin mis teistel teoksil. Kuna olin nii õnnelik oma trenni üle, siis sai Anna detailse kirjelduse sellest. Olime natuke commonroomis ning siis läksime kõik niisama välja ning nüüd toas tulin peaaegu otse arvutisse, et see kõik kirja panna. Järgmine trenn on mul teisipäeval ja see on eraldi juunioritele, võib-olla lähen pühapäeva hommikul ka mängima, kuid ma arvan, et vaatan oma väsimuse astme järgi.




Lihtsalt üks uus šokeeriv vahemärge, mis ma just e-maili teel teada sain. See parim juuniorpoiss nende klubis..tüüp on lauatennisega ainult ÜKS aasta tegelenud. Kujutage seda nüüd ette.. Aga juuniorite tüdrukute konkurents pidi  terves riigis päris kehv olema, see poiss on umbes samal tasemel mis 29nda reitinguga tüdruk. Aga ma olen nii šokis, et ta on ainult üks aasta mänginud ja mängib niiii tohutult hästi. Ja tundub, et mulle ikkagi tehti juba selgeks kuidas siin nädalavahetuseti võistlused on ja juba räägiti transportidest ja asjadest, niiet asi kisub päris keeruliseks. Ma ei kujuta ette mida ma praegu mõtlema peaks. Mul on siin ju kool ka ning teised üritused, milles ma pean osalema. See tähendaks lauatennist poole rohkem, kui mul Eestis tavaks oli. Aga eks ma seedin seda asja kõigepealt natuke. Informatsiooni ülekoormatus.

Friday, September 16, 2011

*The only way to make your dreams come true is to WAKE UP!

Juba ongi kaks nädalat mu siia saabumisest möödas. Tundub küll nagu oleks palju rohkem aega möödas, sest kõik päevad tunduvad nii pikad. Pikk päev oleks vist vale sõna, pigem sisukas, sest nii rampväsinud ma päeva lõpuks enam pole. Teisipäevasest postitusest ilmselgelt nägite, et kirjutamiseks ma siiski aega natuke eraldan. Kusjuures, oleks ma need 2000 sõna hoopis oma esseesse kirjutanud, oleks see küll kiirelt valmis saanud. Tegelikult oli mul ka üleeile üks postitus valmis kirjutatud, kuid ma olin tol hetkel niiii kuri kõige peale, et ei hakanud niivõrd negatiivset postitust avaldama. Põhiline asi mis kolmapäeval juhtus oligi see, et ma pidin rahvusvahelistest suhetest varem ära minema, et jõusaali jõuda, kuid meil oli seal arutelu 9/11 kohta ning ma ei märganudki kella, niiet kui kell oli 21.15 jooksin mina-tohutult hilinenud- jõusaali, kust mulle rõõmsalt teatati, et pean uue aja fikseerima, sest ma hilinesin. Neljapäeval sain õnneks kohe uuesti minna, kuid see oli täiesti mõttetu, ma lihtsalt ei mõista, miks on neil vaja teha 5 minutiline tutvustus, mis koosneb ainult sellest, kuidas jooksumasinast filmivaadata... Aga no hilinenud ma olin, aga päris närvi ajas küll, kui oled terve tee sinna jooksnud, selle õige koha üles leidnud ja siis teatatakse,  et otsi uus aeg. Pluss see polnud ainuke tegur, mis mind tol päeval närvi ajas. Üks poiss, kellega ma ühes grupis rahvusvahelistes suhetes olin, oli täielik Bushi toetaja, okei vb. mitte täielik, aga no põhimõtteliselt ei suutnud ma mõista, kuidas ta võis seda kõike õigustada. Ma ei jaksa sellel teemal väga pikemalt peatuda, sest me arutasime seda juba tund aega ja kõige kirja panemine oleks natuke liiga suur vaev. Kuid minu arvamus on siiski see, et USA reageeris terrorirünnakule valesti. Tõsi, nad pidid kuidagi reageerima, kuid see ei tohiks toimida nagu" teie tapsite meie süütuid inimesi ja nüüd meie kavatseme mõrvata teie omasid." Aga no las mul siis olla oma arvamus, on siis vaja hakata enda arvamusega teistele närvidele käima, nagu suruks mingit usku või midagi peale.
 Muidugi toimus seal ka palju muud mitte nii väga närve üles kruttivat. Suurem enamus oli kindel, et usa valitsus oli kõige sellega seotud, ning kuigi ma seda täiesti ei välista(et mingi osa võis sellest teadlik olla), pean ma seda siiski vähetõenäoliseks, et usa võttis sellised kahjud heameelega vastu.
Olgu, aitab nüüd sellest jutust, ma ei hakka parem teie ajusid mõtlemapaneva paneva tekstiga reede õhtul kurnama. Vähemalt mõistate, millest see tund aega meil tavaliselt koosneb. Kolmapäev on mul tegelikult iseenesest päris hea päev, tunnid lõppevad juba 14.15 ja vaba aega on hästi palju.
Neljapäeval olid kaks  esimest tundi Roryga ehk siis selle õpetajaga, kellega me hakkame igasugu erinevaid globaalseid probleeme arutama ja põhiliselt nendest filme vaatama. Vähemalt nüüd tegi ta meile selle selgeks. Kuigi ma  päris hästi ikka ei mõista, miks ta meile koguaeg erinevaid tähtaegu annab ja siis ühel hetkel väidab, et me ei pea ühtegi raamatut lugema ja järgmisel juba kirjeldab kuidas me sellest raamatust nüüd essee peame kirjutama....... kummaline. Kuid need on siiski mu lemmik tunnid, eriti see Lõuna-Aafrika teema mida me praegusel hetkel käsitleme ja mida ma juba liiga palju maininud olen. Edasi oli mul praktiliselt kaks vaba tundi,, ehk läksime Emilijaga summertowni ja ostsime megasuured pakid vett ja üritasime need siis tagasi tassida. Ega see eriti kerge ülesanne polnud. Veidike aega raamatukogus ning enne lõunasööki sai veel veidike aega toas olla-fuuuuun, kas pole. Ärinduses(hmm,või kuidas ma seda ainet nimetama peaksin?) tegime terve tunni ülesandeid ning lõpus avastasin ma, et mul jäi bioloogia kodutöö tuppa. Suutsin mega kiirelt(5 minutilisel vahetunnil) majja joosta ning selle ära tuua ning siis pettumusega avastada, et see oli tegelikult vaja alles reedeks esitada. Viimast inglise keele tundi ma ei mäleta ning midagi mõttetut ei viitsi ma samuti siia kokku kirjutada.
Õhtul läksin lauatennise trenni. Te ei kujuta ette, kui vale on selle kohta trenn öelda... ma ei saa selle saksakutiga isegi soojaks mängida. Aga vähemalt saabusid head uudised, ma lähen täna(reedel) klubi ülevaatama. Ehk nagu esimesse trenni, vaatan mis seal toimub  ning kuidas saal on. Ma kardan, et ma oma kaamerat ei hakka kaasa vedama, kuigi mul oleks niii suur soov seda pildistada, lihtsalt teile näitamiseks, kuid see oleks veidike liiast. Arvatavasti siis kui juba paar korda seal käinud olen, teen paar pinksiga seotud postitust, mida keegi peale pinksimängijate nagunii ei mõista. Pärast seda pinksi-hobiringi(veidike realistlikum sõna kui trenn) nägin seda meili ka mis saadeti. Päris rahul vist ei saa olla ainult sellega kuidas nüüd arvatakse, et ma olen sakslane, kes räägib perfektset inglise keelt. Aga eks ma siis üritan selle koha eksimata üles leida ning saan veidike ehk mängida ka.

Reede, 16. september, ehk siis täna
Matemaatika hakkas aina rohkem meelde tuletama neid igavaid matemaatika tunde Eestis, kus ma lihtsalt ei viitsinud ülesandeid enam lahendada, sest kõik oli selge, kuid siiski pidi. Inglise keele tund koosnes taaskord arutelust. See oli vist esimene kord, kui ma Jegoriga milleski nõustusin. Ma ei kujuta ette, kuidas see seoses kultuuriga teemaks tuli, aga me rääkisime sellest, mis on inimeste eksisteerimise mõte ning kuidas alateadvus meid tegelikult juhib ning meil on siiski tohutult instinkte, mida me endale ei tunnista. Enamus rääkisid, kuidas meil ei ole loomadega midagi ühist ning me oleme palju intelligentsemad jne. Puhas jama minumeelest, for real, vaadake enda ümber, pole me midagi nii head, kui paljud võivad arvata. Nii-öelda tsiviliseeritud küll, kuid on siiski palju asju, millel ei ole tsiviliseeritusega mingit pistmist. Kuid enamus tunni pidime me ikkagi kahjuks luuletustest rääkima. Bioloogia oli ka natuke bioloogia ikka ning maailmakirjanduses samuti- luuletused. See on kuidagi nii veider, et me luuletusi analüüsime, Eestis ei teinud me seda mitte kordagi ja siin kõik tunnid põhiliselt sellest koosnevadki.
Ärinduses vaatasime filmi ning midagi uut ma teada ei saanud. Natuke selle tõttu, et Audenteses õpetanud kergelt öeldes teadmisteta(või pigem nagu ainult ühte versiooni asjadest nägeva) õpetaja tundidest, sai vahel harva midagi üldist teada.( jep, see on nüüd koht, kus ma kujutlen ette oma klassikaaslaste nägusid(eelmiste siis), kes seda postitust loevad ning neid tunde meenutavad) Või samas on mul isa mulle niii palju kõigest rääkinud, et üldpilt mul ikka olemas ning mingite alade kohta on mul isegi natuke rohkem teada.
Ma nüüd vist otsustasin, et ma ei hakka teile eraldi kõikidest oma tundidest rääkima, vaid ainult siis kui midagi huvitavat toimub. Juba mul endal on tüütu midagi mõne tunni kohta kirja panna ja hiljem see veel igaks juhuks üle lugeda.
Kuid selleks, et postitus veidike sisukam ja huvitavam ja ilusam ja kõike muud paremat tunduks, lihtsalt natuke muusikat teile :



PS: Nüüd peaks olema kõigil võimalik kommenteerida ka, ma uurisin oma seadeid ja sätestasin seal midagi.
* Pealkiri ei ole täiesti ilma mõtteta, usun, et ka sellest kirjutan ükspäev(väga konkreetne kaspole). Arvatavasti siis kui kool juba väga tavaline on ning mul tekib tuju midagi kirjutada :)

Tuesday, September 13, 2011

those who criticize our generation forget who raised it

Selle tänase postitusega saate taaskord tõdeda, et ma ei liialdanud oma esimeses postituses, kui ütlesin, et kirjutan liigagi tihti väga pikki postitusi. Kuid ma ei saa sinna midagi parata. Jääb üle vaid loota, et need üksikud vaprad hinged, kes mu blogi jälgida suudavad, seda naudivad. :)

------
Selleks, et koguda mõtteid ja ideid, kuidas kirjutada 1000 sõnalist esseed 3 salmilise luuletuse kohta, tulin ma ilma mingi kindla ideeta blogi kirjutama.
Täna oli tegelikult päris põnev päev. Kuid alustaks siiski taaskord algusest. Peamine põhjus miks ma tegelikult viimati kirjutasin oli see, et ma tahtsin teada anda, et mu toakaaslane saabub esmaspäeval. Kuid siiani pole temast mingit märku olnud, need viisa jamad võtavad ikka päris kaua aega, kuid mul pole selle vastu midagi. Sel ajal kui kõik teised lähevad raamatukokku oma kodutöid tegema, et vaikust saada, siis mina võin rahus oma toas neid teha. Muidugi on kõigel sellel miinuseid ka, aga ma kindlasti eelistan seda ühest tuba, mis on kolm korda suurem, kui mu kodutuba Eestis ja kus ma võin vabalt kõike ise teha, ilma et peaksin kellegiga pidevalt arvestama.Ühesõnaga hingasin ma pigem kergendatult, kui mu toakaaslast esmaspäeval saabunud polnud. Samas oli esmaspäev ikkagi päris tüütu. Esimene tund oli küll vaba, niiet sain korralikult välja magada, kuid kui matemaatikas last ootav õpetaja terve tunni šokolaadi pugib, kuigi õpilastel see lubatud pole, võib see siiski päris tüütu olla. Kuigi selle suure kalkulaatori peal arvutada on küll mega hea, nagu wow, kuigi selle kaasa tassimine on päris tüdimust tekitav. Samas kui vaadata asja positiivset külge, siis pole see pooltki nii suur kui mu läpakas, mida paljud õpetajad paluvad tundidesse kaasa võtta. See mulle tegelikult siin väga meeldib, et õpilased võivad tundides hoopis läpakasse oma märkemeid kirjutada. Ma ise pole sellega tegelikult harjunud ning arvatavasti ei hakka seda väga tegema ka, sest eelistan ikkagi ise kõik kirja panna. Kuid tekitab kohe bossi tunde, kui on võimalus läpakasse kõike kirjutada.
Ärinduses saime oma esimesed hinded teada eelmise kodutöö eest. Mul oli klassi parim töö. tralalalallala. Ei tegelikult lihtsalt enamus ei saanud ülesandest aru ning kritseldas midagi kokku. Efforti, ehk siis pingutuse eest sain A\B ja 7-palli süsteemis sain 6. Kuid ta palus tervel klassil need kolmapäevaks uuesti teha, sest enamus said umbes 2-3, millega ei saaks isegi järgmine aasta standart tasemel seda ainet teha. Pärast seda oli inglise keel, kus me midagi eriti meeldejäävat ei teinud ning päeva lõpetas bioloogia, mis on siin samuti mu lemmikaine. Õhtul vist tegin jälle kodutöid ning ülejäänud aja veetsin skypedes.
Täna(ehk siis teisipäev) oli taaskord põnev päev. Seda on juba natuke kummaline igapäeva kohta öelda( peaks hakkama sünonüümisõnastikku kasutama), kuid samas tõesti on siiani iga päev erinev, ei ole veel päris rutiini tekkinud. Ma küll põhjustest päris päris täpselt aru ei saa, aga võib-olla on sellel midagi pistmist sellega, et kõik toimub inglise keeles ning kindlasti on asi siiski ka selles, et ma olen täiesti uute inimeste keskel.
Esimene tund oli inglise keel Kickiga ( nope, mitte kick-assiga, nagu paljud mu vanad klassikaaslased kohe eeldada võivad), ehk selle õpetajaga, kellega me enamasti arutleme luuletusi. Tänane tund oli üks mu päeva lemmikuid, sest me arutlesime Shaksespeari ning vaatamata sellele, et pool tundi olin ma väga uimane ja magasin maha, oli üle jäänud tund taaskord huvitav. Enamuse aja oli kõigil käsi püsti ning kõik tahtsid oma arvamust avaldada. Jegor on see üks poiss, kelle arust pole ühelgi luuletusel mingit sügavamat põhjust. "You know, sometimes banana is just a banana"(tõlge: teate..mõni kord banaan lihtsalt ongi banaan...). Ning mõnes kohas on tal sellessuhtes ka õigus, aga no see tekitab igakord klassis sellise arutelu, mille alles tunnilõpp lõpetab. Shakespear on teatavasti kirjutanud üle 150 sonetti.( kui aus olla, siis sain ise ka seda alles eile teada..) Nendest me tänases tunnis rääksiimegi. Tegelikult vaid kahest ning siis üritas Jegor kõigile selgeks teha, et tema ikka ei mõista, miks peab inimene kirjutama 150 ühesuguse sisuga tehnilist luuletust. Kui tema maaliks oma tüdrukule iga päev uue maali ja muudaks vaid paari detaili, siis ei läheks see ühelegi tüdrukule peale. Sellest areneski arutelu selle üle, kuidas 15ndas sajandis oli elu täiesti teistsugune ja seda kõike käsitleti teisiti.
Samasugune arutelu jätkus maailma kirjanduses. Kus rääkisime Robert Frosti luuletusest "Stopping by the woods on a snowy evening" mis peaks olema peaaegu, et üheti mõistetav luuletus. Lühidalt tehes sain mina sellest aru nii, et üks mees naudib üksi olemist ning tahtis saada rahu ja vaikust. Samuti tundub tal olevat enesetapu võivähemalt surma mõtted. Üks mu klassiõde nägi aga temas jõuluvana, kellel on lubadused, mida ta peab pidama ja kes peatus vaid selleks, et imetleda lund, enne kui ta minema hakkata. Isabel, kes on suur Shakespeari austaja suutis näha selles mingit romantilist hõngu, et see mees ootab seal hoopis oma kallimat. No ütleme nii, et õpetaja oli lõpuks juba päris meeleheitel, et kuidas me kõik nii erinevalt saame näha, kuid samas ei öelnud ta ka midagi, et ükski neist arvamustest kuidagi väär oleks. Samas lõpuks jõudsime kõik siiski enam-vähem ühele arusaamale, et seekord oli tegemist luuletusega, millel on natuke sügavam põhi.
Bioloogia oli täna enamuse jaoks kohutavalt jõle ning ainult paar inimest koos minuga vaatasid huviga, kuidas süda töötab ning kus kohas täpselt mingisugused asjad kõris asetsevad. Ma poleks imestanud, kui mõni minestanud oleks. Bioloogia on tegelikult ülaltavalt sarnane Eesti omale, kõik tuleb tuttav ette ning ainult nimetused on keerulised. Kui juba põhimõtte kätte saab, siis meenub küll kuidas kõik toimub.
Matemaatikas õpetaja seekord ei söönud(!) ning me jõudsime isegi kõik tunnitöö varem tehtud, milline edasi minek. Äkki oli suureks abiks see ,et polnud šokolaadi, mis mõtted eemale viiks.
Samas olen ma enam kui kindel, et matemaatikas ei hakka ma vist kunagi (või vähemalt lähimate aastete jooksul) inglise keeles mõtlema. Teistes ainetes on kergem, kui tõlkima ei pea või enamasti ma lihtsalt automaatselt mõtlen inglise keeles, vaid siis kui mingi sõnade puudus on, hakkan eesti keeles mõtlema. Kuid matemaatikas on teisiti. Ma pmst. teen omale ülesande inglise keeles selgeks ja kui kõik on paberil kirjas, hakkan eesti keeles mõtetes arvutama. taanda, jaga, korda, teisenda liigumurruks. See on lihtsalt paratamatu, ma olen üheksa aastat seda teinud ning kuigi ma saan ülesandest inglise keeles perfektselt aru, ei suuda ma siiski arvusid selles keeles teha.
Lõuna pausil tõin oma õpikute hunniku tuppa ning siis lasin Annale Eesti muusikat. Ma tegin nüüd enda jaoks suure avastuse ka, ma ei tohiks päeva keskel eesti laule kuulata, sest need on teises keeles ning siis ma  automaatselt hakkan eesti keeles mõtlema ning siis need laulud kummitavad mul peas ja kõik-kõik on sassis. Õhtuti on hea teha kõike eesti keeles, sest inglise keelne osa algab alles hommikul ning siis on hea olla keskendunud vaid ühes keeles. Ma pole küll eriti kindel, kui paljud teist seda mõistavad, kuid vähemalt sain enda jaoks need sõnad üles kirjutatud.
Päevale pani väga sobiva punkti kaks viimast Rory inglise keele tundi. Nüüd aga teen teile väikese kokkuvõte sellest, miks me neid filme viimased tunnid vaadanud oleme. Meie õpetaja on üles kasvanud Lõuna-Aafrikas ning need filmid mida me nüüd vaadanud oleme, räägivadki Lõuna-Aafrikast. Esimene oli gangsterite elust ning andis ülevaate sellest, kuidas inimese taust ning perekond teda mõjutavad ning andis kergelt märku ka selle koha poliitikast. Pean märkima, et mõlemate filmide tegevused toimusid 1960-1980 aastatel. Teine film oli mulle tõeliselt šokeeriv. Seda hakkasimegi täna vaatama ning neljapäev lõpetame. Kõige hullem asi oligi see, et see oli täiesti tõsielul põhinenud. Ma kahtlen, kas mõni teist on kuulnud Steve Bikost, need kes on, siis võivad juba aimata millest film rääkis. Filmi nimi on "Cry Freedom" ning kellel vähegi vaba aega, siis vaadake seda, see on seda väärt. Ma hetkel ei hakka filmi ümber jutustama, sest sellest areneks suure tõenäosusega kirjand, mille ma pean google translateriga inglise keelde tõlkima, lihtsalt aja säästmiseks. Niiet kel vähegi tahtmist, google.com ning saate natuke targemaks :)
Nüüd aga veidike lõbusamaks. Pärast tundi liikusin kohe mägironimisse, ehk siis mitte otseselt kuhugi küngaste peale turnima, vaid ikka nendele seintele, millest peab üles ronima. Selle kohta ütleks vaid nii palju, et hunnikutes uusi termineid ja küllap kõik vajab veel harjutamist. Kuid ma olen nii õnnelik, et selle koha sain ning loodetavasti aasta lõpuks oskan juba palju rohkem.
Pärast seda võtsin puhvetist mõned võileivad ja oma  lemmikkooslusega küpsised(valge šokolaad ja vaarikad on mu südame vallutanud) ning tulin tuppa, et hakata oma 1000-sõnalist esseed kirjutama. Homseks peaks juba mingi osa valmis olema, kuid ma olen absoluutselt null sõna kirjutanud. Eks paistab kuidas see mul välja kukub, õnneks kogu töö on alles järgmiseks neljapäevaks, ehk aega maa ja ilm.
Nüüd lühidalt mõnest asjast mis mul peast läbi on käinud, kuid mille mainimine keset postitust on mul üle jõu käinud või ka lihtsalt need mõtted, millele ma muidu pole keskendunud:

* Ma ei suuda mõista mis värk siin kõikidel Facebookiga on. Kas tõesti peaks enne inimese nime küsimist paluma tal kirjutada oma Facebooki konto ja siis ta lisama? See tundub siin tõesti olevat enamusel sõltuvuseks. Just täna rääkisime ühe Austria tüdrukuga kuidas see meile eriti kummaline tundub.Mitte et mul midagi selle vastu on, kui keegi mind lisab, vaid kõik see, kuidas kõik oma tegevused nii vabalt internetti üles märgivad. Ma võiksin kerge vaevata iga nende sammu üles märkida ning saada sama detailse info nende päeva kohta, kui mu enda oma.
Teisalt vaadates pole ma ise parem, kui kõik blogisse üles kirjutan, kuid esiteks pole eesti keel kergesti google translateriga tõlgitav ja teiseks on see suuresti ka minu enda jaoks.
* Mis värgendus selle vasakpoolse liiklusega siin on. Ma lähen pidevalt valele poole teed bussi ootama ning avastan oma viga alles siis, kui mõni auto "valet pidi" sõidab. Samuti see voolusüsteem, mis nõuab, et me adaptereid kasutaksime. Nad ei saa ometi NIIII kinni oma nii-öelda traditsioonides olla. Või äkki ma lihtsalt ei tea piisavalt vooluvõrkudest ning arvan naiivselt, et seda on kerge terves riigis vahetada selle vastu, mis Euroopas tavaliseks?
* Ma hakkan siin vaikselt taipama, miks tekivad stereotüübid.Kui enamus ühe rahvuse esindajaid tõesti jätavad ühe mulje, siis on päris kerge omistada sellele tervele rahvale. Mõne rahvuse puhul tekibki selline tunne, et ju nad kõik siis on sellised. Seda on raske vältida, kui sulle juhtub ette nii mitmeid esindajaid, kes tunduvad vaid sinu arvamust kinnitavat.

* Nüüd siis kõige tähtsama juurde. KIRJUTAGE, JOONISTAGE MULLE !
139 Banbury Road, Oxford, OX2 7AL, UK
Minu nimi kirjutage ka selgelt peale.
Kirju on ju alati armas saada, mis sellest, et interneti ühendus palju kiirem on. Hetkel kogun ka vaikselt paljude posti-aadresse, niiet vaadake ikka postkasti ka ;)

Lõppu teile natuke muusikat, millel ei ole tänase postitusega mitte mingit seost, kuid sellel pole tähtsust!! :)

WOW, sellest tuli taaskord üks rekordpostitus, ma oleks õnnelik, kui te mulle nüüd teataksite, kui selle läbi lugesite.
Joonistamise, kirjutamise, blogistamiseni,
Teisi

Monday, September 12, 2011

Täna tuleb arvatavasti vaid lühisissekanne minu nädalavahetusest, sest vaatamata nendele tundidele mis ma olen saanud voodis vedeleda, olen ma siiski paratamatult väsinud. Tund aega tagasi jõudsin koolipeolt tagasi. No ütleme nii, et suhteliselt puhas jama oli see. Ma pakun, et neil oligi umbes 10 laulu, mida nad siis koguaeg kordasid. Kuid mida ma olen siis viimased päevad teinud? Ütleme nii, et mul on iga päev olnud tahtmine kirjutada, kuid ma üritan ennast veidike tagasi hoida, sest mu postitused on liiga sisukad. Vähemalt nii mulle tundub igakord, kui olen selle avaldanud. Kirjutades ei saa nagu arugi, kui palju seda teksti siiski tuleb. Reedel olid siis jälle tunnid (üllatus-üllatus, kas pole), millest ma väga midagi ei mäleta. Pärast kooli läksime Annaga(üks Austria tüdruk) linna ning otsisime mulle kotti. Kuid nagu enamasti nende poes käimistega on, siis seda vajalikku eset ei leia kunagi, pigem peatub silm iga kord millelgi muul. Sel õhtul skypesin emaga ka esimest korda. See oli nii lahe, mu kass tundis mu hääle ju ära, kas pole mitte armas!? jah, emaga skypemise tipp-hetk oli see, kui kass mu hääle ära tundis.....just kidding, tegelikult oli niisama ka tore rääkida. Õhtul käisin korra väljas ka, kuid enamus aja skypesin selliste eestlastega, kes öö arvutis veedavad. Ma pole küll kindel, mis päev see oli, aga üks päev käisime hiina restoranis ka söömas( megaaaa hea oli)- see oli küll väga teemast välja siin, aga pidin ära mainima.
Järgmine hommik sai kaua magatud ning hommiku-lõuna söögile sai alles 12 mindud. Pool päeva veetsin õppides, ehk lõpetasin oma esseesid. Kusjuures mulle isegi meeldis neid kirjutada..samas see pole midagi üllatavat, sest kui mingi teema mulle huvi pakub, siis võin ma tõesti sellest liigagi pikalt jutustada. Inglise keele essee ühe filmi tegelase( Tsotsi-mainisin seda filmi vist ühes postituses) kohta tuli kaks lehekülge ehk üle tuhande sõna. Ma olin nii uhke enda üle, kui selle valmis sain. Eestis oli ka tegelikult pidevalt tahtmine neid raamatuarvustusi pikemalt kirjutada, sest muljeid raamatu kohta on raske vaid 200-sõnaga kokku võtta. Niisiis nautisin ma võimalust kirjutada nii palju kui hing ihkab. Ning paraku tuleb nüüd vist välja, et ma kirjutan taaskord blogisse natuke liiga palju. Aga õnneks saate postituse lõpus ka pilte näha.
Nüüd kõik, kes kohe pärast selle info teada saamist alal ei kerinud- jätkame minu päeva analüüsiga. õhtul kuue aeg läksime siis kinno. Popcorni asendasin seekord Ben and Jerry jäätisega ning filmiks siis "Friends with benefits." Enamus vist teavad mu suhtumist romantilistesse komöödiatesse, kuid need kes mitte, siis enamasti pean ma neid väga magedateks ja ajaraiskajateks. ühesugune lõpp ja algus ja väga üksluine. Kuid pean tunnistama, et see film oli väga hea vaheldus, kui oled koolis palju tõsiseid filme vaadanud. Nii et ma tõesti nautisin võimalust mitte millegile mõelda. Kuigi need pooletunnised reklaamid, mis enne filmi algust olid, polnud just mu lemmikud. Ma saan küll aru põhjustest, miks nad näitavad Aafrika lapsi ja paluvad sul enne filmi algust sõnumi saata, sest meil on sellised luksused olemas... kuid tõsiselt.. ma tulin kinnoju komöödiat vaatama ning nüüd üritatakse mulle süümepiinu tekitada, kui ma sõnumit ei saada. Kuigi peab tunnistama, et need reklaamid tõesti on mõjuvad.Ma usun, et enamus inimesi saatsidki sõnumi, lihtsalt et endal kergem olla oleks. Kuna mu postitus kisub jälle pikale, sisi mainin kiirelt, et pärast läksime veel pitsat sööma ning kuigi alguses oli kõik hästi ,siis lõpuks hakkasid IKKAGI kõik saksa keeles rääkima. Pärast leppisime ühe leedukaga kokku, et teine kord tuleb tema ka alati kaasa, sest muidu ongi vastik, kui keegi inglise keelt ei räägi.
Täna, ehk siis pühapäeval, oli taaskord hiline hommikusöök ning siis minek Oxfordi ekskursioonile. Päris tore oli tegelikult, kõik need ülikooli hooned(erinevad college´id, millest ülikool koosneb) olid tõesti vaatamisväärsed ning ma ei liialda kui ütlen, et meenutasid Hogwardsit Harry Potterist. Kuid ma usun, et pildid ütlevad nendest rohkem, kui mina kirjeldada suudaksin. Pärast sai veel linnas käidud ning lõpuks ostsin endale hiigelsuure koolikoti, samas ega siin väiksemaga polegi midagi teha. Koolipidu ma juba mainisin ning nüüd kavatsen magama heita, kuigi mul esimene tund vaba.

Tegin siis inimestest ka pilti, et te ikka näeksite, kellega ma siin rohkem suhtlen jne.
Isabel
 Anna:
 ja ülikooli hooned( ehk collegeid)



 Üks vanimaid raamatukogusid ja Inglismaa üks suurimaid.

Marie ja Isabel : 


Thursday, September 8, 2011

Ma olen kohutav unustaja.... Ma ei suuda seda ise ka uskuda, et ma oma id-kaardi, millega ma igale majale ligi pääsen, suutsin pesukuivatusmasinasse koos riietega toppida.(!!!) Ma veel enne mõtlesin omaette, et ma mitte mingil juhul ei tohi seda pesumasinasse juhuslikult panna.(jah, ma suutsin selle veel käima ka panna..) Õnneks oli see vaid kuivatus ning kui ma selle avastasin(üritades oma tuppa ilma kaardita pääseda..), polnud sellega midagi tõsist juhtunud ning edaspidi ma üritan seda pesukuhjast eemale hoida. Tegelikult juhtus peaaegu sama asi hommikul. Me peame igal söögikorral seda ühele masinale(?) näitama ning ma suutsin oma id-kaardi sinna jätta. Õnneks polnud see suur probleem, sest kui ma oma kaks inglise keele tundi lõpetasin, oli mul vaba tund ning ma kavatsesin selle oma toas raamatut lugedes veeta ning kui ma oma kaarti kuidagi ei leidnud tuli just mu warden välja ja siis ütles, et ma seda sööklast siis kontrolliksin. Ega väga muud kohta polnudki, kuhu see kaduda oleks võinud ning ma olin nii õnnelik, et see siiski seal oli. Väga nõme oleks olnud see juba esimesel nädalal ära kaotada ning uus saada..
Millegi pärast on tunne küll selline, nagu oleksin siin juba mitmendat nädalat, kõik klassiruumid on kuidagi tuttavad ja nii kummaline, et alles esimene nädal saab tegelikult läbi. Igas tunnis toimub midagi uut ja huvitavat..võib-olla on asi selles. Ma küll ei oska kindlalt väita, et ma juba harjunud olen, aga tunne on küll selline. Ja nüüd peaksin ma tõesti tänama sellist tehnikaimet nagu skype, sest see on tõeline kingitus, et meil selline asjandus on. Inimesega saab rääkida, teda näha, ikka koos naerda ning siis jutustada lõpmatult ning seda ainult internetiühenduse olemasolul. Siin on mul õnneks toas koguaeg nett olemas ning lähedastega on nii kerge ühendust pidada :) Samas mängib ajavahe päris suurt rolli(kuigi see on vaid kaks tundi), sest kui ma õhtusöögilt tagasi toas olen, lõpetan oma viimased kodutööd ära ning siis ongi Eestis kell juba 11 ning keegi ei ole enam eriti kaua arvutis.
Täna olid lihtsalt nii head tunnid. Ma tõesti naudin inglise keele tunde, vähemalt selle ühe õpetajaga. Täna tulin ma klassist välja ning mingi kummaline õppimise tunne oli..nagu tahakski rohkem asjadest teada.
Eilsest mainin ainult nii palju, et ma hakkangi nüüd rahvusvahelistes suhetes käima, sest ma tõesti nautisin seda, kuidas erinevate asjade üle saab arutleda ja siis hästi palju uut teada saada. See kõik on hoopis teistsugune kui Eestis. Endal on ka kuidagi kummaline, et ma naudin kodutööde tegemist.. Võib-olla on asi ainult selles, et tegemist on esimese nädalaga ja kõik õpetajad üritavad seda mõistlikuse piires jätta.
Kuid inglise keele tunnid on siiani mu lemmikud ning ma arvasin, et ma tean palju 11ndast septembrist, kuid me vaatasime ühte dokumentaali ja see oli nii põnev, et ma tulin tuppa ja guugeldasin tükk aega erinevaid lehekülgi.
Edasi oli lõuna, ehk mul oli praktiliselt kaks vaba tundi ning pärast seda oli ärindus. See oli totaalselt naljakas :D Eilne ärindus oli samuti päris tore. Pidime mingit tiimitööd tegema, õpetaja andis lehed kätte ning ülesanne oli jaguneda tiimidesse ja minna erinevatesse maja osadesse uurimustööd tegema. Lihtsal põhjusel, et keegi ei öelnud midagi,  hakkasin ise lihtsalt organiseerima, panin meid gruppidesse ja siis saatsin maja peale laiali, sest keegi ei olnud selline, kes võtaks juhtimise üle. Tegelikult oli nii, et ma üritasin meid organiseerida, ja siis õpetaja tuli andis mulle markeri, et ma saaks tahvli peale kirjutada, aga mul polnud midagi selle vastu ka.  See tegelikult oligi point, nagu hiljem öeldi. Et me hakkaksime koostööd tegema ja oskaksime ennast vajadusel organiseerida. Kuid tänase tunni tegi naljakaks just see, et meile anti ülesanne, et me peame kujutlikult nö. tootma kirjutuslaua ning peame klassist määrama mingid inimesed mingit kindlat tööd tegema. Üks grupp määras minu inseneerima, sest ma olevat skandinaaviast ja mul on selline nägu, et ma olen väga tark ja arvatavasti oskan matemaatikat. See oli nagu niiiiii naljakas, kõiki neid inimesi määrata ja siis mõelda miks ma teda määraksin. Ülejäänud tunni tegid teised juba kodutööd, kuid ma üritasin hiinlasele enda kõrval seletada, milles kodutöö seisneb.. võttis päris tükk aega, aga missioon täidetud. Loodetavasti ma seda enam tegema ei pea, sest see ei olnud sugugi kerge, kui inimene vaid paari sõna inglise keeles oskab. Bioloogia tunnis oli tegelikult sarnane juhtum ühe hiinlasega, kelle nime ma ei mäleta, kuid kes kannab kollast kimonot(jep.. ja üritage siis mitte naerda, kui inimene kimonoga klassi ilmub, see on tõeline katsumus).Ning mis mulle hiinlastega nüüd meenub on mu teatri tunni kodutöö. Me peame jälgima kuidas hiina tüdrukud kõnnivad..... Sest neil pidavat veidike teine kõnnak olema. Mul pole õrna aimugi, sest kõik hiinlased keda ma näinud olen on kas seisnud või trepist üles läinud ja kullakallis google.com ei taha mulle ka vastust sellele öelda. Kuid kui keegi mu lugejatest peaks vastust teadma, siis andke mulle julgelt teada, see oleks suureks abiks.
Bioloogia oli suhteliselt tavaline, eelmise testi tööd saime ka kätte, ma sain 16 punkti 17st, aga ega seal eriti kellegil halvasti ei läinud. Ülejäänud tunni vaatasime sibularakke ning enda põserakke samuti. mitte midagi väga erilist.
Teine inglise keele tund kandus teema jälle luuletustest ära, niiet enamus tunni arutasime poliitikat. Mulle meeldis, meenutas natuke seda rahvusvahelisi suhteid, mille gruppi ma nüüd kuulun.
Pärast tundi jooksin tuppa, et pinksi riided selga panna ning edasi trenni. Kuigi ma seda väga trenniks ei nimetaks, sest seal oli ainult üks poiss Saksamaalt, kes oli mänginud kaks aastat ja kohaliku klubi eest. Ülejäänud suhteliselt vaatasid kuidas ma mängin. See oli ka nii naljakas, aga ma loodan ikkagi kohalikku klubisse minna, sest see ei ole eriti tõsine treening, mis ma siin saan. Järgmine nädal lähen ja vaatan saali üle.
Nüüd olengi toas, kodused tööd on tehtud, hakkan vist järgmiseks nädalaks jäetud esseed kirjutama ja lähen vaatan teistega ehk filmi ka.
Tsaukaaaa :)

Pildid on täiesti juhuslikud, tegin need teile lihtsalt, et postitus kuidagi..parem tunduks.
See keeruline juhtmetega kalkulaator, mille esmakordsel kasutamisel on äraeksimine garanteeritud:

 Minu mappide hunnik on hõivanud teise voodi riiuli, kuid kuna ma olen ikka veel kolmeses(!!) toas üksi, pole see probleem.
 Enne ära minekut jõudsin ka pilte välja printida ning nüüd kaunistavad päris mitmed minu seina ja nii-öelda tahvlit:
 Ärge parem küsige.. lihtsalt üks klõps teise toa otsa:
 Ning minu juba palju läbi elama pidanud collegei id-kaart:

Tuesday, September 6, 2011

Esmaspäev, 5. september
Täna hommikul saime hallis oma selle veerandi tunniplaani kätte. Ma seletan lühidalt ka selle süsteemi lahti, mis meil siin on. Inglise keel, matemaatika ja maailmakirjandus kestavad läbi terve aasta ning neid on ka nädalas kõige rohkem. Edasi on iga veerand erinevad kunsti, humanitaar ja teaduse ained. Näiteks see veerand on mul teater, äri ja bioloogia.  Järgmine veerand on nende asemel nt. keemia, ajalugu ja muusika. ühesõnaga need on ained, mis kestavad vaid üks veerand.
Esimene tund oli mul teater. Mis tegelikult oli nii põnev, aga meie klass oli kuidagi nii kummaline. Ahjaa, see asi on veel ka, et igas klassis on enamasti erinevad õpilased, mitte nii nagu meil Eestis oli. Kuigi me täna ühe brasiilia poisiga avastasime, et meil absoluutselt kõik tunnid koos.
Teatri klassiruum oli selline päris väike ja hubane ning me istusime nagu enam-vähem ringis. Enne tunni algust oli väga kummaline, sest ma istusin ühe leedukaga ja kõik teised rääkisid oma vahel kas siis portugaali või vene keeles, niiet me mõlemad olime ainukesed, kes inglise keeles rääkisime.  Mõtlesime isegi, et peaks lihtsalt hakkama nüüd lambist eesti ja leedu keeles rääkima, nagu teised tegid. Tund iseenesest oli nii erinev tavalisest tunnist, kuid ma nagu sain teatri ja näitlemise kohta nii palju uut teada, et see reaalselt oli põnev. Järgmiseks tunniks jäi kodutöö ka, me peame õppima pähe mõne monoloogi konkreetsest filmist ja siis seda klassile esitama nii, nagu me täna õppisime. Ma juba tean mis ma valin, Forrest Gump, sest seal on palju sellist lihtsat, aga paeluvat juttu. (tänks ema, soovituse eest ;) ) Tegelikult me enam-vähem lihtsalt rääkisime hääldusest ja sellest, et igat keelt kõneledes liiguvad erinevad näolihased.
Teine tund oli matemaatika, kus me hakkame tõenäosust kordama. See ei tundunud väga keeruline, aga hindamise süsteem tundub palju karmim matemaatikas, kui teistes ainetes. Hindamine toimub 7-palli süsteemis, kuid meil on ka see ABCD-süsteem, mis on umbes pingutuse eest, et kuidas sa oma kodutööd teed, vähemalt nii olen mina sellest aru saanud.
Ärinduse õpetaja tundus kõige..karmim. Mitte nagu karm, aga ta andis kõige selgemini teada, mida ta meilt ootab ja mis talle ei meeldi ega sobi. XXL- suuruses õpikud saime ka kätte. Enamus õpetajad eeldavad, et me kirjutame mappidesse, niiet vihikuid siin eriti ei kasutata.
Esimene inglise keele tund oli vist kõige parem, sest õpetajaga oli hea chattida, kuigi ta andis vist kõige rohkem kodutööd? Ühe luuletuse analüüs, kuid see polnud õnneks eriti keeruline. Bioloogias oli sõnavara päris erinev. Pluss meil on juba homme(!) test, mingite sõnade peale, sest inglise keeles on need tõesti väga erinevad.
Õhtul toimus veel see tavaline majakoosolek, aga ma suutsin selle täiesti ära unustada. Skypesin Kikuga peaaegu kaks tundi ning pärast sain teada, et oli jah koosolek. Nii-nii tore oli teda näha ja täpselt selline tunne oli, nagu me oleksimegi tema külaliste toas ja chattiksime terve aja..
 Kuid see puudumine polnud õnneks nii hull, mu warden ütles, et ma ei muretseks, aga et ma järgmine kord ei unustaks ka.
Teisipäev, 06.09.11
Ehk siis päev, kui me saime veel ühe hunniku õpikuid pluss pidime ostma selle kõige keerulisema kalkulaatori, mille kasutamine Eesti koolides keelatud on. Ma üritasin seda juba tööle panna ,aga kui ma selle käima sain, siis jõudsin juba igale poole ära eksida. See on selline, mis joonistab igasuguseid jooniseid, aga õnneks hakkame me seda eraldi õppima ka. igas tunnis läksime põhimõtteliselt raamatukokku ja saime need xxl suuruses raamatud. Uue koolikoti peaksin küll nädalavahetusel hankima.
Täna oli esimene inglise keel küll äärmiselt põnev. Koguaeg kui see üks ukrainlane on klassis, vajub alati tunniteema ära ja inglise keeles näiteks arutasime feministe ja, et kas naised peaksid sõjaväes käima. Kõigil oli mingi arvamus ja no tõesti huvitav tund. Järgmises mata tunnis saime siis selle kalkuka ja õpiku, millest ma rääkisin. Saime mingi väga mõttetu kodutöö ning kui ma ütlen mõttetu, siis Eesti kodutöö juures pidin ma vähemalt mõtlema. See tõenäosuse osa on tõesti lihtne, peab lihtsalt palju ümber kirjutama. Bioloogias oli see väike töö ning ülejäänud tunni otsisime rakkude osade nimetusi ja enamus aja lappasime õpikut, et neid leida. Palju haaravam tund oli maailma kirjandus, kus taaskord läks teema eemale ning seekord siis ajaloole. Kõik rääksiid kuidas nende riigis ajalugu õpitakse ning kuidas usas ongi õppekavas ainult usa ajalugu. ma sain ka rääkida, kuidas eestis on ainult 1,5 millionit inimest ja päris naljakas oli teiste nägusid näha, sest Kiievis iseenesest on juba 6 millionit inimest ja see on ainult linn.
 Lõunapausil läksime summertowni, kust ostsin taas mingeid mappe ning edasi sõin maailma parimat vaarika-valgešokolaadi muffinit. Ma peaksin tõesti jälgima, et ma seda igapäev sööma ei hakka, sest see lihtsalt viis keele alla.
Pärast seda oli taaskord kaks inglise keele tundi, seekord teise õpetajaga ning teile vahemärkuseks ,et kõik tunnid kestavad tund aega.
Vaatasime ühte filmi nimega "Tsotsi", see räägib Lõuna-Aafrika gängsteritest ja elust seal. Kuidas inimese kasvamiskeskkond teda mõjutab ning kui suurt tolli see tema elus mängib. Päris karm film ning me päris kõike ei jõudnud ära vaadata, niiet me jätkame sellega ülehomme. Ta kohe ütles ka meile, et tema tundides hakkame me palju dokumentaale ja päris elul põhinevaid filme vaatama ning pärast arutame neid.
päeva põnevaim osa tuli siiski pärast tundide lõppu, ehk siis kell pool viis, kui hakkasid activities. Läksin ja panin oma nime kirja mägironimisse, kuid sinna saab ainult alla 10 õpilase,niiet kõik toimus loosimisega. Just hetk tagasi lugesin oma meili ning ma olin üks neljast, kes järgmine teisipäev rock-climbingut teha saab!!!! Ülejäänud kohad on hõivanud teise aasta õpilased ning kirja pani end kuskil..10 inimest? Äkki peaksin hakkama siin nüüd pokkerit või midagi mängima, sest vedamisega on mul küll hästi. kergeusklike kergenduseks pean vist ikkagi ütlema, et seda ma teha ei kavatse. (Kuigi ma kasutaks oma õnne väga hästi ära)
Kuid kuna see tutvustus kestis umbes 10 minutit ja kui ma oma nime olin ära pannud, otsustasin joogat proovima minna. tegelikult on mul päris kahju, et ma nüüd joogat teha ei saa, sest ronimine on samal ajal, kuid ma tõesti eelistan viimast. Alguses tundus küll natuke naljakas näha inimesi paljajalu mingeid kummalisi harjutusi tegemas ja üritamas oma keskmisi varbaid liigutada, kuid lõpuks oli päris rahustav(ma isegi sain lõpuks sellega hakkama, mitte küll väga edukalt, kuid enam-vähem..polnud varem millegi sellise peale isegi mõelnud)Viis mõtted kodutööst eemale ning sai ennast lõdvaks lasta. Vaid paar korda tulid pähe mõtted, et mis kummalised inimesed seda harrastavad, kuid lõpuks olin siiski rahul.
Pärast seda tulingi tuppa, vastan päeva palju paremaks tegevatele kirjakestele, mis mulle facebooki ja meilile saadetud on ning hakkan oma monoloogi homseks tunniks õppima.
Piltidel saate näha killukest Oxfordi kesklinnast. Lihtsalt mainin, et photoshopi ja kõige töötlemisega pole aega olnud tegeleda, niiet näete tavalisi pilte :)
Homme lõppeb mul kool juba kahest ja homme pole eriti mingeid activiteid ka mis ma proovida tahan, niiet homme on palju rohkem vaba aega. Ainult rahvusvahelised suhted kell kaheksa. Ma hetkel väga sillas, et ma ikkagi ronimisse sain. Neljapäev on esimene pinksi trenn ka, siis saan teada, kuhu klubisse ma võin mängima minna ning kui ma olen piisavalt hea, siis saan proovida mõnda tiimi pääseda.