Friday, August 17, 2012



Jõudsin paar päeva tagasi Saksamaalt(loe: söömast) tagasi ning kindlasti teen teile ka pildi postituse selle kohta. Tohutult armas oli Helenit üle pika aja näha ning reisiga võin täitsa rahule jääda. Kuid sellest täpsemalt hiljem, sest täna oli jälle üks tavaline, kuid samas ebatavaline(?) päev, mille tõttu tekkis tuju natuke ennast kirjutamise teel väljendada. Nimelt käisin üle nädala aja jooksmas ning ma ei kujuta ette, mis kummaline asi see jooksmine minu jaoks on, et see kõik maailmamõtted suudab selleks ajaks paika panna. Täna oli jällegi raske alustada, kohe üldse ei olnud pärast väljas käiku tuju jooksma minna. Mille jaoks? Mille jaoks üldse inimesed nii palju pingutavad ja higivalavad? Liigutavad oma koivakesi ja tegelikult ainult piinavad ennast. Pingutavad ning saavutavad ainult suure energiakulu. Muidugi on see meie ühiskonnas oluline ka sellistel imelikkudel põhjustel nagu väljanägemine, millele väga palju rõhku pannakse. Kuid samas käivad enamus inimesi ka lihtsalt hea enesetunde pärast jooksmas.
Minul on vist mõlemal oma osa, kuid eelkõige on jooksmine just mõnus mõtete värskendus minu jaoks. Täpselt samamoodi, nagu ma pärast pikka 10-tunnist magamist tunnen ennast õnnelikumana, tekitab sellise tunde minus ka jooksmine. Kõik ideed ja tulevikulootused tunduvad reaalsemad ja käega katsutavad. Kuigi minu jaoks on müsteerium, kui välja jätta selgitused dopamiini taseme tõusust, kuidas selline rahulolu ja õnne tunne võib pärast füüsilist pingutust ja värske õhu hingamist tekkida. Eks igal ühel ole oma tegevused, kuidas maha rahuneda või mõtteid korda seada. Isegi läbikirjutamine ei aita minu jaoks nii palju, kui jooksmine. Millegipärast on mul komme oma mõtteid sorteerida joostes ning siis hiljem oma maailma-avastused üles kirjutada.  Isegi mu toakaaslane Helen on märganud, et ma tulen tuppa alati nii rõõmsana pärast lauatennist või jõusaalis käiku. Seda arvestades piisab mul tujutõstmiseks spordi tegemisest. Kuid isegi minu jaoks võtab see vahel tohutu pingutuse, et alustada. 
Sellest ka mõtted, miks inimesed seda tegema vaevuvad? Joosta ilma tõsise eesmärgita. Oleks siis eesmärgiks kuhugi jõuda, nagu esimesel "maratonijooksjal" Ateenas, kes läks võidust teatama. Nüüdseks jooksevad inimesed lihtsalt oma rõõmuks. Millel pole ka midagi viga, sest kui nüüd hakata pikemalt mõtlema, siis ega väga millelgi mida me iga päevaselt teeme, pole suuremat eesmärki. Me püüdleme ikka ja alati enda õnne poole. Olgu selleks siis kasvõi teiste aitamine, see on ikkagi väga tihti(ning arvatavasti ka alateadlikutl endale tunnistamata) enese õnnetunde jaoks. Me teeme kõike ikkagi enda jaoks, mitte et see tähendaks kohe egoistlikku käitumist, vaid lihtsalt basic ellujäämine. me otsime terve elu midagi mis meile meie õnnetunde garanteeriks, kelle jaoks on see raha teenimine ja töönarkomaania, kellele lotoga võidetud raha laiakslöömine ning on palju ka neid kes lähevad kergemat vastupanu teed ja leiavad oma õnne meelemürkidest. Millega tegelikult selgub, et pole need meelemürgid midagi kergem vastupanu tee, vaid pigem tekitab veelgi keerulisema teekonna. Sellel teemal ma pikemalt ei hakka peatuma, sest ilmselgelt on meelemürkide kasutamine omaette teema ja ei seostu ka täielikult õnnetunde leidmisega. Kuid vaieldamatult, kui inimesed ebaõnnestuvad oma rahulolu allika leidmisel ja ei suuda omale lootuse allikat leida, on see põhjus miks nad sellisele pahe-teele satuvad. Minul on selles osas vedanud, mul on vapustav perekond ja sõbrad, kellele raskes olukorras toetuda ning ükskõik kui kaugel see õnne tunne ei tundu olevat, ei tohiks tulla raskusi selle leidmisega. Piisab paarist inimesest kellele võid kindel olla.
 Võib-olla olen ma tõesti liiga noor, et millestki sellisest rääkida, nagu oma õnne leidmine, sest ilmselgelt on mu 17-aastat väike aeg, et midagi kindlat teada. Vahel on selliseid mõtteid mõlgutades ikka päris tühine tunne, kui ma juba nii noorelt ennast mitte isiklike probleemidega vaevan ala. mul oli periood, kus ma tundsin et pean delfiine päästma hakkama ja maailmavallutama headusega..never mind ma olen alati kummaline olnud selle sõna positiivses tähenduses. Kuid samas kes teab mis elu toob, las ma siis tegelen hetkel oma veidrate mõtetega sellisel teel. 
Kuid tuleviku-mina kes seda loeb ja võib-olla väga meeleheites on, võib sellest kindlust saada. Või vähemalt läheb tuleviku-mina pärast seda postitust jooksma ning tunneb ennast ehk veidikenegi kindlamalt ja paremini. Pole just väga kindel mida see teistele inimestele pakub, kuid iga üks peaks leidma selliseid väikseid asju elus, mis neile rõõmu pakuvad. Olgu see rõõm siis kasvõi üürike, vähemalt saab ennast hästi tunda. Lugeda head raamatut. Minna jooksma. Üritada kirjutada lühilugusid ja totaalselt põruda(nagu mul kombeks on :D). Kuulata muusikat. Vaadata head seriaali (vaadake how i met your motherit, teeb tuju nii heaks). Helistada vanale tuttavale. Saada kokku oma lähedaste sõpradega, kes sinu üle kohut ei mõista ja kellega koos olemine on kerge. Kokata. 

Kui sa oled selle lõõgastava, rahuliku, kerge tegevuse leidnud aitab see sul ka edasi vaadata.Kusjuures täna jooksma minnes polnud mul isegi mingit depressiooni sarnast tunnet, lihtsalt väga pani imetama kui vajalik see ikkagi minu jaoks oli ja kuidas mul kõik mõtted ühekorraga selgeks said. Loodan, et nii mõnigi saab sellest mingit motivatsiooni teha midagi enda heaolu tunde saavutamiseks.


Või siis värvi juuksed siniseks ja tunne ennast hästi :))) Mõtlesin, et peab ikka mõningate piltidega illustreerima.


* no English translation today, but might do it for you in a few days :)

No comments: