Thursday, September 27, 2012

carrot cake ja random talk.

Sorry to my English readers, I feel like writing in Estonian today, hopefully you´ll be able to read the next one :D

-----
Ma ei tea enam midagi. Või pigem tean kõike? Ma olen hetkel nii positiivset energiat täis, et ma ei teagi kas siia blogisse kirjutamine on kõige parem idee. Olen viimaste nädalate jooksul nii palju teinud ja õppinud ja näinud, et ei oskagi kuskilt alustada. No kohe tõesti ei oska alustada. Võib kohe öelda, et mul on nii palju eri huvisid tekkinud, et ma ei oska isegi neid oma peas organiseerida. Enam pole aega ega ka tahtmist niisama aega surnuks lüüa ja ajaviiteks filmi vaadata või üldse midagi mitte-kasulikku teha. Arvatavasti on see ainult ajutine(??), sest praegusel hetkel on mul kõik päris hästi paigas-magan normaalselt ja aeg on hästi kindlalt ära planeeritud ja koppa pole miski veel ette visanud. Kindlasti on oma osa ka sellel, et mul on päris palju tunde ära jäänud ja kõik tunnitööd saadetakse meilile, ehk olen saanud normaalselt hommikuti lebotada ja hiljem kõik töö organiseeritud järjekorras ära teha. Olen ka avastanud, kui tähtis on ikka õppida seda mis sulle meeldib. Kui mulle ajalugu suuresti huvi ei pakuks, oleks kohutavalt raske nii suurt uurimustööd teha. Mu laud on täis raamatuid Alexander II ja tema reformidest ning teatud teemal uurimine võib päris huvitav olla. Kurb on ainult see, et liigne agarus on ogarus. Sel ajal kui mina raamatuid laenutasin ja kõik kohad mida kasutan üles märkisin, saatis õpetaja meili, et homne tund on meil re-searchi tund mille veedame raamatukogus kus ta meile aega annab seda teha. Eks ma siis alustan oma essee kirjutamisega ning tassin kõik raamatud kaasa..
Koolitööd on küll palju, bioloogia tunde mul see nädal praktiliselt polnud, ehk kõik töölehed tuleb kodus iseseisvalt ära täita ja õppida. Samas läheb kõik kiiremini kui tunnis..
Üleeile särasin ka päeva lõpus, kui matemaatikas lõpuks ühe õige vastuse sain ning just enne tööd teemast aru sain. Helen ei mõistnud ka mis mul juhtus, sest isegi majakoosolekul olin üle-entusiastlik, mida tavaliselt ei juhtu meile ilmselgetel põhjustel. Need on lihtsalt kõige igavamad ja aeglasemad "koosolekud" üldse, mis lihtsalt lühendavad su une aega... Aga samas ma polnud ammu matemaatikast aru saanud, niiet matemaatika-frustratsiooni õhtutele oli see meeldivaks kontrastiks. See küll kaua ei kastnud, sest juba täna võtsime uue teema, kuid oh well... naudime hetke kui teema veel keeruliseks pole aetud.
Tänane päev ongi möödunud bioloogia-ajaloo-hispaania keele saatel. Tunde oli vaid kaks ja ülejäänud päeva ma sõna otseses mõttes õppisin. Mis polnud ebameeldiv, nagu Eestis see sunnitud "oh well, pean tuupima ja üritama, läheks hoopis vaataks mis külmpakis on või teeks midagi paremat". Nagu ma ütlesin, sulle peavad tõesti need ained huvi pakkuma mida sa õpid. Ei saa küll nüüd väita, et hispaania keele õppimine väga huvitav oli-keel nagu keel ikka-teatud asjad peab lihtsalt pähe õppima, ükskõik kui kerge see keel ka ei tunduks(eriti võrreldes vene keelega, uuuuuuuh). Päeva lõpuks(ehk praeguseks hetkeks) olen aga kaks lehte sõnavara selgeks saanud ning tänan siiani jumalat(naljakas, et ma seda väljendit veel kasutan.. nimetan ennast ju ateistiks siiski), et mind õpetajaga õnnistatud on. Täna kohtusin esimest korda teist hispaania keele õpetajat ning vaid tund aega temaga ühes klassiruumis viibimist viis mind nii kohutavalt endast välja. Ma veel pidasin ennast tähenärijaks.... Ma olen vabsje meeldiv ja sümpaatne inimloom temaga võrreldes. Pole ime, et kõik tema õpilased koguaeg pinges on. Minu toakaaslane on ehtne näide, kes peab teda pidevalt kannatama...
Mul on peas hetkel nii palju erinevaid mõtteid millest kõigest ma kirjutada tahaksin..... nii palju toimub ja ma tunnen ennast praegu väga ebaorganiseeritult seda kirjutades. Veidike irooniline, sest oma tegevustes olen sunnitud ennast hästi organiseerima. Kontrollima.
Esmaspäeviti käin pärast kooli vanadekodus ning seal kohtab nii tohutult palju erinevaid inimesi. Kõik on samas vanuses, kuid vahel lausa ehmatab kui erinevad võivad inimesed vanuses 85-95 olla. Mõne mälu paneb päris kurvastama. Ükspäev veetsin tund aega ühe 95-aastase naisega vesteldes, kes iga 15 minuti tagant kordas kõiki oma küsimusi. Samas see esmaspäev oli väga motiveeriv. Nimelt rääkisin samas vanuses naisega, kes oli väga optimistlik. Mitte üle optimistlik, aga sain temaga isegi maailmaasju arutada. (kõlab nerdilt, aga mis teha :D ) Mäletas oma noorpõlve hästi ning seletas pikalt ja laialt kuidas püramiidid Egiptuses on tänapäeval turistide poolt ära leierdatud ja rikutud. Kui tema seal aasta veetis oli koht teistsugune ja salapärasem.Samuti meenutas ta oma vanemaid väga helgelt(käib neil siiani iga nädal külas, mis oli päris ehmatav lause, aga meeldejääv :D ).
Huvitav on kuulata ning analüüsida mis inimestele elust meelde on jäänud. Kõik mis meile praegusel hetkel tundus väga tähtis, ei oma pikas perspektiivis mingit tähendust.
- Ühesõnaga see vanadekodus käimine on mulle päris suurt mõju avaldanud, minu maailmapilti avaranud ja pannud mõistma mida tuleks rohkem hinnata oma elu juures.
Samas on mul igapäev tohutult erineviad activiteid(üritusi), et kui ma igast ühest hakkaksin teile praegu kirjutama, oleksin ma siin hommikuni. Ehk järgmine nädal kui jooksmast(jooksmisklubi) tagasi tulen, nurisen teile kui raske ja hea see ühekorraga on. Praeguseks aga lõpetan vabandusega oma kallite sõprade ees, kelelga pole jõudnud skypeda. Nädalavahetusel leian kindlasti aega, et end kõige toimuvaga kurssi viia :)

Nüüd aga kuulake mu viimase aja muusikat ja ärge ära ehmuge, sest ma pole eriline OneDirectioni fänn, aga see cover mis on ühe klaveri peal tehtud on hämmastavalt hea.

njomnjom, sööge ikka carrot cakei ja järgmise korrani!



No comments: