Sunday, September 2, 2012

Mul pole ammu olnud sellist tuju kirjutada, kui praegusel hetkel. Kahjuks pidin küll toast välja tulema ja oma viimastel päevadel kirjutatud märkmed tuppa unustama, sest mu toakaaslane Helen magab ja kirjutan seda postitust koridoris trepi peal istudes. Samal ajal kuulan aga ma Itaalia muusikat, mis ei lähe küll kokku sellega, mida kõike ma kirjutada plaanin, samas on see aga väga ilus, niiet avardage oma mõttemaailma ja pange see ehk mängima, kui seda postitust loete (või ehk hiljem kui saate muusikale keskenduda):

Seekord ei alusta ma siiski päris algusest, nagu tavaliselt kombeks on, sest mu viimased nädalad Eestis ei olnud sellised nagu ette plaanisin, kudi ega siin elus läheb harva plaanitult. Suvevaheaega sain ma aga täisväärtuslikult nautida ning eks koolirutiini tagasi pöörduda on taaskord keeruline pärast mõnusat aega pere ja sõprade seltsis. 
Alustaks siis sellest kuidas me ema ja Kataga kell viis hommikul lennujaama poole sõitma hakkasime. Päike polnud veel tõusnud. Ummikud polnud alanud ning lennujaama töötajad polnud arvatavasti ka veel täielikult ärkvel. Lend möödus kiirelt ning viimased päevad on samuti mööda läinud sama uskumatu kiirusega. Pärast väsitavat bussi ja taksosõitu 3 kohvriga kohale jõudes sai orientation teamiga(IB2 aasta õpilased, kes kogu "tutvumis"üritust juhendasid) kohtudes suvemuljeid kiirelt vahetatud ning juba varsti oligi tuba käes. Juba alguses sain oma õpetajate nimed teada ning õnn on taaskord naeratanud. Vedanud on enamuse õpetajatega ning ka personal tutoriga. Ainuke element, mis pärast ema ja Kata lahkumist veelgi tühjemaks jäi, oligi tuba. Nii üllatavalt kurb oli mõlemast õhtupoolikul linnas lahku minna ja tuppa lahti pakkima minna. Uusi inimesi maja täis, kuid siiski oli vähemalt midagi kindlat. Tuttav maja, tuttavad endised pre-ib´d. Kinnitan kohe ära, et järgmised päevad ei olnud midagi selle õhtu sarnast, kohtusin tohutult paljude inimestega erinevatest kultuuridest. Elamusi on taaskord palju. Kõigepealt kohtusin majainimestega ning tõdesin taaskord, et ameeriklased on kõige avatumad inimesed üldse. Nendega on alati kerge jutule saada ning rääkima hakata. Seda võib nimetada tüüpiliseks ameerika stereotüübiks, aga ega need stereotüübid päris ilmaasjata ei teki. Neil oli küll raskusi mu nime hääldamisega, lõpuks langetati raske otsus, et mu nimi on midagi Kate´i ja Daisy vahepealset ja ei ole seal mingit  Š i keskel. Lõpuks selgus, et minu nime ei olegi kõigeraskem hääldada ning hüüdnimed sobivad mõnele palju paremini.
Kahjuks aga pean blogi praegusel hetkel lõpetama, sest täpsete kirjelduste saamiseks pean siiski oma märkmed ülevaatama, uskumatu kui palju võib kaotsi minna, kui vaid mälu põhjal kirjutada. Mälu on ikka kummalsielt ekslik. Uni kipub samuti võimust võtma. :D Loodetavasti need mõned read mu esimesest päevast oli piisav, et uudishimu lühikeseks ajaks rahuldada. 

jätkub lähipäevadel...

No comments: