Thursday, September 27, 2012

carrot cake ja random talk.

Sorry to my English readers, I feel like writing in Estonian today, hopefully you´ll be able to read the next one :D

-----
Ma ei tea enam midagi. Või pigem tean kõike? Ma olen hetkel nii positiivset energiat täis, et ma ei teagi kas siia blogisse kirjutamine on kõige parem idee. Olen viimaste nädalate jooksul nii palju teinud ja õppinud ja näinud, et ei oskagi kuskilt alustada. No kohe tõesti ei oska alustada. Võib kohe öelda, et mul on nii palju eri huvisid tekkinud, et ma ei oska isegi neid oma peas organiseerida. Enam pole aega ega ka tahtmist niisama aega surnuks lüüa ja ajaviiteks filmi vaadata või üldse midagi mitte-kasulikku teha. Arvatavasti on see ainult ajutine(??), sest praegusel hetkel on mul kõik päris hästi paigas-magan normaalselt ja aeg on hästi kindlalt ära planeeritud ja koppa pole miski veel ette visanud. Kindlasti on oma osa ka sellel, et mul on päris palju tunde ära jäänud ja kõik tunnitööd saadetakse meilile, ehk olen saanud normaalselt hommikuti lebotada ja hiljem kõik töö organiseeritud järjekorras ära teha. Olen ka avastanud, kui tähtis on ikka õppida seda mis sulle meeldib. Kui mulle ajalugu suuresti huvi ei pakuks, oleks kohutavalt raske nii suurt uurimustööd teha. Mu laud on täis raamatuid Alexander II ja tema reformidest ning teatud teemal uurimine võib päris huvitav olla. Kurb on ainult see, et liigne agarus on ogarus. Sel ajal kui mina raamatuid laenutasin ja kõik kohad mida kasutan üles märkisin, saatis õpetaja meili, et homne tund on meil re-searchi tund mille veedame raamatukogus kus ta meile aega annab seda teha. Eks ma siis alustan oma essee kirjutamisega ning tassin kõik raamatud kaasa..
Koolitööd on küll palju, bioloogia tunde mul see nädal praktiliselt polnud, ehk kõik töölehed tuleb kodus iseseisvalt ära täita ja õppida. Samas läheb kõik kiiremini kui tunnis..
Üleeile särasin ka päeva lõpus, kui matemaatikas lõpuks ühe õige vastuse sain ning just enne tööd teemast aru sain. Helen ei mõistnud ka mis mul juhtus, sest isegi majakoosolekul olin üle-entusiastlik, mida tavaliselt ei juhtu meile ilmselgetel põhjustel. Need on lihtsalt kõige igavamad ja aeglasemad "koosolekud" üldse, mis lihtsalt lühendavad su une aega... Aga samas ma polnud ammu matemaatikast aru saanud, niiet matemaatika-frustratsiooni õhtutele oli see meeldivaks kontrastiks. See küll kaua ei kastnud, sest juba täna võtsime uue teema, kuid oh well... naudime hetke kui teema veel keeruliseks pole aetud.
Tänane päev ongi möödunud bioloogia-ajaloo-hispaania keele saatel. Tunde oli vaid kaks ja ülejäänud päeva ma sõna otseses mõttes õppisin. Mis polnud ebameeldiv, nagu Eestis see sunnitud "oh well, pean tuupima ja üritama, läheks hoopis vaataks mis külmpakis on või teeks midagi paremat". Nagu ma ütlesin, sulle peavad tõesti need ained huvi pakkuma mida sa õpid. Ei saa küll nüüd väita, et hispaania keele õppimine väga huvitav oli-keel nagu keel ikka-teatud asjad peab lihtsalt pähe õppima, ükskõik kui kerge see keel ka ei tunduks(eriti võrreldes vene keelega, uuuuuuuh). Päeva lõpuks(ehk praeguseks hetkeks) olen aga kaks lehte sõnavara selgeks saanud ning tänan siiani jumalat(naljakas, et ma seda väljendit veel kasutan.. nimetan ennast ju ateistiks siiski), et mind õpetajaga õnnistatud on. Täna kohtusin esimest korda teist hispaania keele õpetajat ning vaid tund aega temaga ühes klassiruumis viibimist viis mind nii kohutavalt endast välja. Ma veel pidasin ennast tähenärijaks.... Ma olen vabsje meeldiv ja sümpaatne inimloom temaga võrreldes. Pole ime, et kõik tema õpilased koguaeg pinges on. Minu toakaaslane on ehtne näide, kes peab teda pidevalt kannatama...
Mul on peas hetkel nii palju erinevaid mõtteid millest kõigest ma kirjutada tahaksin..... nii palju toimub ja ma tunnen ennast praegu väga ebaorganiseeritult seda kirjutades. Veidike irooniline, sest oma tegevustes olen sunnitud ennast hästi organiseerima. Kontrollima.
Esmaspäeviti käin pärast kooli vanadekodus ning seal kohtab nii tohutult palju erinevaid inimesi. Kõik on samas vanuses, kuid vahel lausa ehmatab kui erinevad võivad inimesed vanuses 85-95 olla. Mõne mälu paneb päris kurvastama. Ükspäev veetsin tund aega ühe 95-aastase naisega vesteldes, kes iga 15 minuti tagant kordas kõiki oma küsimusi. Samas see esmaspäev oli väga motiveeriv. Nimelt rääkisin samas vanuses naisega, kes oli väga optimistlik. Mitte üle optimistlik, aga sain temaga isegi maailmaasju arutada. (kõlab nerdilt, aga mis teha :D ) Mäletas oma noorpõlve hästi ning seletas pikalt ja laialt kuidas püramiidid Egiptuses on tänapäeval turistide poolt ära leierdatud ja rikutud. Kui tema seal aasta veetis oli koht teistsugune ja salapärasem.Samuti meenutas ta oma vanemaid väga helgelt(käib neil siiani iga nädal külas, mis oli päris ehmatav lause, aga meeldejääv :D ).
Huvitav on kuulata ning analüüsida mis inimestele elust meelde on jäänud. Kõik mis meile praegusel hetkel tundus väga tähtis, ei oma pikas perspektiivis mingit tähendust.
- Ühesõnaga see vanadekodus käimine on mulle päris suurt mõju avaldanud, minu maailmapilti avaranud ja pannud mõistma mida tuleks rohkem hinnata oma elu juures.
Samas on mul igapäev tohutult erineviad activiteid(üritusi), et kui ma igast ühest hakkaksin teile praegu kirjutama, oleksin ma siin hommikuni. Ehk järgmine nädal kui jooksmast(jooksmisklubi) tagasi tulen, nurisen teile kui raske ja hea see ühekorraga on. Praeguseks aga lõpetan vabandusega oma kallite sõprade ees, kelelga pole jõudnud skypeda. Nädalavahetusel leian kindlasti aega, et end kõige toimuvaga kurssi viia :)

Nüüd aga kuulake mu viimase aja muusikat ja ärge ära ehmuge, sest ma pole eriline OneDirectioni fänn, aga see cover mis on ühe klaveri peal tehtud on hämmastavalt hea.

njomnjom, sööge ikka carrot cakei ja järgmise korrani!



Saturday, September 15, 2012

So I had to write a poem for English and after struggling a bit, I´m quite pleased with the outcome and decided to publish it. Here. Not officially publish it-just mentioning- but just show you all how much I love chocolate. As I was informed that it was an International Chocolate day on Thursday.


Ode to Chocolate.

Whenever I set my eyes on You,
I know there’ll be nothing left but few,
You grab my attention from a distance,
I do not need any assistance,
My head will start to spin around
Even when your price is hardly a pound

I can feel how I’m starving,
I only want to unwrap you, my darling.
Even when I know there’s no real need,
I still feel the urge to eat you, indeed.
You are the best consolation
You are the only salvation

Incredible, HOW DELICIOUS!!!
Although I become slightly suspicious,
Crowds around me might want a piece,
My blood pressure has now increased.
I start to run,
The real race has now begun ,
I’ve managed to find a place alone,
Which is luckily completely unknown.
You’re finally all mine,
I’ll enjoy you with a glass of wine.



Thursday, September 13, 2012








There's been ALOT going on recently and considering the amount of homework, Im happy to announce that I'm done with it... for today. Now I can easily tell you, my little stalkers, how life's going. I must apologize straight away, that there are no dramas, conflicts or any gossip that may relieve your starvation for others social life. On the other hand, I truly hope that most readers are just interested in what I'm up to. Wow.... sometimes I really wonder what people are expecting when they wander to this page. A random Estonian girl, who likes expressing herself through her blog-is it really entertaining? interesting? informative? Well, if you are new here, then you better scroll through the posts and see, that it's simply a blog of randomness. About my current projects, table tennis competitions, human qualities that annoy me, good books and movies, which have made me reconsider our human nature. Maybe I exaggerate just a bit, because I rarely have time to give you an informative post about how a book changed my life, which actually hasn't even happened. I'm still waiting for a magical book which will give my life a purpose(any suggestions... ANYONE!?!???). Well as all I hear is silence(or "You make my dreams" by The Hall and Oates, as my playlist is on), then i'm obligated to continue with the usual how-im-doing-and-school-is-exhausting-and-lets-come-up-with-something-new talk. Although I have done some relatively important discoveries recently. Important for my interests and personal development. Firstly, I volunteered in the Oxford Open doors, which basically is a weekend when all the colleges are open in the city center. I was just helping out and it was truly exhausting, but I met so many people and it was really a motivating experience. I've started so many activities ever since. I'm visiting the elderly and going to running club on Mondays. Both equally exhausting, but worth the effort. The first time I went this week, was really nice. I wasn't expecting much, but already this one time was very inspiring. It's hard to actually live the way they advise you to, but it's worth a try. I was talking to a woman, who can't walk long distances anymore and told me to definitely take the most out of them as long as I can. Also to "write down everything until you're young, believe me, you won't remember it!".That's why i'll do my best to keep my blog up to date. ... Partly. :D of course it's not all fun, as you can imagine. They have lived their lives and many of them don't even have relatives visiting..
Even though I don't have time for anything besides homework and CAS, I've enjoyed it so far. I'm completely exhausted at the end of the day, but pleased with it :) 
The two weeks have passed by so fast, partly because i have approximately two activities per day + homework, so there's a lot to keep me busy, but partly because "Time flies when you're having fun". 
I'm not indicating that IB is much fun, it is already challenging(and its only the second week..) and taking Biology higher feels like I'm studying a fourth language....., but I've been enjoying myself so far :) At the same time I still don't want to let you go with a feeling that IB is SO MUCH FUN. Today for example, I was doing maths and after an hour of exercises and being cheery after finishing all of them, I realised that I had read all the questions wrong...... which meant that i had to do them all over again, just using a different formula. You can ONLY IMAGINE my frustration. Now that you are imagining, double it ...or rather triple it, as I'm not fond of maths. 

Had my first table tennis training AND competition. Yes, i'm a risk-taker, hadn't played for months and managed to come second in country trials.( out of four...but lets not mention that :D :D... oops, I already did... ). The following training was the most awkward one ever, but i'm not gonna talk about it for too long...it was way too embarrassing. The whole day was full of unnatural awkwardness. I must mention here, that i'm a type of person who almost never feels awkward, but when the situation just keeps insisting(for example when two adult people are talking about a girl being raped and choose to pick you as an example.....never mind), then i can't help but to feel that rare feeling, you all call awkwardness. 
Well one thing that will help me survive those busy days is my 9 hour sleep, so I better get ready, read a few chapters of a new book I just started(and Im once again jealous that someone came up with such a great idea for a book -.- and it wasn't me.. I'll make a post about it when I've read it all). 
 Brace yourselves, a busy weekend is coming!! :)


PS: As i discovered i once again talked about unnecessary things, but life is a long phenomenon, so I'll make the time to make some more orientated-posts.


Wednesday, September 5, 2012

Koolirutiin algab taas.


I´m so sorry for the recent posts that are in Estonian, but i promise to make it up to all my English readers. Or at least to that one reader, who I actually know. You can check out the photos in a meanwhile :) It´s just basic school-talk, ill make a quick summary later this week. 


------
PS! olen täna produktiivne olnud ning kui alla kerite, saate eelmist postitust ka lugeda.

Nädalavahetus lõppes minu jaoks Heleni saabumisega!!! Või siis teisisõnu algas.. Pigem oleks targem öelda, et lõppes St. Claresi olümpiaga, milles ergutamises ja tiimivaimus lõpetasime kindlasti esimesena. Kuigi üldkokkuvõttes olime neljandad. õigemini viimased, aga mu ajaloo õpetaja kinnitas mulle, et seda tuleb nimetada neljandaks kohaks. Mõningaid pilte saate postituse lõpust tsekkida.
Järgnevaid sündmusi on raske meenutada, liiga palju inimesi ja nimesid ja liiga pikad järjekorrad sööklas, ütleks selle peale. Päeva lõpuks vajun alati voodisse ning unega pole enam samuti probleeme. Magasin lausa "Human rights groupi" esimese kokkutuleku maha... või pigem vaatasin plaanist valesti mis kell see hakkab. Enne seda oli muidugi palju teha ka, käisime Marcellaga kooli asju ostmas ning hiljem lesisime niisama päikese käes, niiet otsustasin lõpuks paar tundi magada enne rahvusvahelisi suhteid. Taaskord oli terve klassiruum inimesi täis, jagasime Jennyga lausa tooli :D 
Tundidest aga niipalju, et olen siiani väga rahule jäänud. Polekski paar aastat tagasi arvanud, et tundidesse minna võib positiivne kogemus olla. Mitte, et mul Audenteses väga palju negatiivseid kogemusi peale keemia ja majanduse tundide oli, kuid siiski on mõnus käia tundides, mis sa ise oled välja valinud. Hispaania keeles istun Thomase kõrval, ehk ameerika naljad saavad jätkuda ning üleüldse on viimasel ajal päris palju ameeriklasi ümber. Ühega kellega tuttavaks sain ei poolda isegi Mitt Romneyt!! :D Ajalugu on samuti huvitav ning õpetaja lihtsalt kõige parem. Temast mõtlesin juba pärast esimest päeva postituse teha, sest päris tavapärane ta ei ole, kuid tema suhtumine elusse on kadestusväärne. Mille tõttu ta teistsugune on, kuidas tunnid huvitavaks teeb(naljakas tegelikult öelda, kui olen vaid kolmes tunnis alles käinud) ning hakkama saab, jätan aga praeguseks saladuseks. Oodake järgmisi postitusi
Täna olime aga Heleniga mõlemad kummaliselt heas tujus. Minu õnnejoovastus algas sellest, et ma saan homme rahulikult poole üheteistkümneni magada ning seda veel järgneval kolmel neljapäeval :) Kuigi arvatasti pean natuke koduseid ülesandeid hommikusse mahutama, kuid asi on põhimõttes!! Pole vajadust ennast püsti ajada vaid selleks, et 10 minutit hommikusöögi järjekorras seista. 
Nüüd aga magama ära, sest uni kipub taas võimust võtma ning nautige pilte! :) 



 natuke 9gagi ka vahele(ärge küsige miks :D ) :
 Kolmapäeva õhtul läksime Marci ja Nicole´iga- "laadale""ränd-lõbustusparki" - kuidas iganes te seda Eestis ei nimetaks. Rahvast oli palju ja meie hiigelsuure kaisukaru saamine ebaõnnestus. Küll aga võib õnnestunuks nimetada raha kulutamist.....
 Esimest korda sõitsin pulliga!!!!!! :D Täna olen terve päev üritanud välja mõelda kust ma omale suure sinika käe peale sain, kuid nüüd seda pilti vaadates tundub, et olen müsteeriumile vastuse leidnud.



Sellise väga keerutava asjandusega sõitsime ka. Esimesed pool minutit kahetsesin meeletult, kuid järgmised neli olid üllatavalt nauditavad, kui välja jäta see hilisem tunne, nagu oleksid kõik organid kokku surutud. See tõesti keerles viis minutit, kuid siiski seda kaht naela väärt. :))


Buenas noches !! 



.....ja sellega mu hispaania keel hetkel piirdubki....

Reede hommik algas mul palju lubavalt, suutsin ennast majast ja toast välja lukustada, kuid õnneks lahenes see kiiresti. Päev algas ümber kooli ringi käimisega ja küsimustikule vastamisega. Idee oli koolimajaga tuttavamaks saamine, kuid kuna see mul ilmselgelt täiesti selge on, näitasin poolakale niisama ringi. Kurtis kuidas ta joonistada ei oska ja füüsikas hea pole, kuid valis need kõrgemal tasemel. Aga siin suhteliselt kombeks alguses aineid vahetada, niiet selline asi tavaline. Hiljem käisime oma tunniplaani järgi tundides, üks klass oli mul ainult valesti pandud. Olin kõikide inglaste ja ameeriklastega ühes klassiruumis. Väga hull ei olnudki, aga õnneks sain selle välja vahetada, kuigi õpetaja üritas mind veenda sinna jääma. Kusjuures nüüd kui olen ükspäev koolis käinud, anti meile homseks juba esimene kahe leheküljeline essee kirjutada.
Hiljem lobisesime gruppides personal tutoriga ning kuna meil pärast seda paar tundi aega oli, läksime Itaaliase ja Serbialasega Summertowni kohvitama. Mul pole ammu nii lõbusat vestlust olnud. Täiesti tundmatud inimesed ning jutt aina voolas. Alustasime küll filmidest ja muusikast, kuid lõpetasime Nõukogude liidu plusside ning saatuse küsimsute arutamisega. Siin on ikka palju minu sarnaseid imelikke inimesi ning minu poolt on see alati kompliment.
Õhtul vaatasime veel ühes elutoas filmi, kus mõned Itaaliased meiega liitusid. See aasta polegi nii palju sakslasi, pigem on asi itaaliastele üle läinud. Päris pettumust valmistas see, et mõned polnud Fight clubist kuulnud ning ehmusid päris ära, kui see Serbia kutt vastas, et "The first rule of fight club is that you dont talk about it !!" Edasi tutvusime Slendermaniga, niiet koju tagasi jalutamine oli meil päris lõbus :D
Laupäeval oli väike matemaatika test, mille ma väga mõnusa suve tõttu vaid väikest osa oskasin teha ning edasi oli tiimide kokkusaamine. Meil oli ikka päris naljakas kooslus, tiimijuht oli selline ÜLIMALT entusiastlik ja võiduhimuline, mäletasin seda juba eelmisest aastast. Läksime linna foto"võistlust" täitma ning taaskord olin pärast seda päris läbi omadega. Kõige lõbusam oli aga nendest hilisemal võistlusel pilte kokku panna. Sain lähemalt tuttavaks ühe Norra tüdrukuga, kes ei teadnud kus Eesti asub... Üldiselt enamuse inimeste nimesid mulle meelde pole jäänud, niiet nimepidi kutsumist üritna ma vältida nii palju kui võimalik. See on oma ette katsumus.
Kuid fotovõistlusest nii palju, et tegime linnas ettenähtud kohtades pilte ja pidime hiljem need videoks kokku panema.  Meil oli tund aega aega, et kõik pildid läbi sorteerida, muusika valida ning välja mõelda kuidas windows moviemaker töötab. Kui viis minutit oli lõpuni jäänud oli minul päris pinge peal, sest kuigi meil oli muusika VALITUD, see polnud isegi kellegi arvutis, movie maker ei reageerinud ning ainult mina ja üks poiss olime vastutavad video tegemise eest. Teised olid hõivatud laulu harjutamisega(Call me maybe, IB versioon), etenduse kavandamise ja postri valmistamisega.Õnneks olime me eelviimased kes seda tervele saalile näitama pidid, niiet pärast pikka närvitsemist saime me sellega hakkama! Pole kunagi oma phososhoppi kiiretele skillidele nii tänulik olnud. Väga amatöör photoshop küll, kuid vabanduseks võin kosta, et meil oli väga limiteeritud aeg.
See oligi vist mu lemmik osa tervest nädalavahetusest. Meie gruppil oli eriti vinge laul, mille videot te loodetavasti(kui kõik ilusti ära laeb), siit näha saate:






Mõned photochallengi pildid :











Sunday, September 2, 2012

Mul pole ammu olnud sellist tuju kirjutada, kui praegusel hetkel. Kahjuks pidin küll toast välja tulema ja oma viimastel päevadel kirjutatud märkmed tuppa unustama, sest mu toakaaslane Helen magab ja kirjutan seda postitust koridoris trepi peal istudes. Samal ajal kuulan aga ma Itaalia muusikat, mis ei lähe küll kokku sellega, mida kõike ma kirjutada plaanin, samas on see aga väga ilus, niiet avardage oma mõttemaailma ja pange see ehk mängima, kui seda postitust loete (või ehk hiljem kui saate muusikale keskenduda):

Seekord ei alusta ma siiski päris algusest, nagu tavaliselt kombeks on, sest mu viimased nädalad Eestis ei olnud sellised nagu ette plaanisin, kudi ega siin elus läheb harva plaanitult. Suvevaheaega sain ma aga täisväärtuslikult nautida ning eks koolirutiini tagasi pöörduda on taaskord keeruline pärast mõnusat aega pere ja sõprade seltsis. 
Alustaks siis sellest kuidas me ema ja Kataga kell viis hommikul lennujaama poole sõitma hakkasime. Päike polnud veel tõusnud. Ummikud polnud alanud ning lennujaama töötajad polnud arvatavasti ka veel täielikult ärkvel. Lend möödus kiirelt ning viimased päevad on samuti mööda läinud sama uskumatu kiirusega. Pärast väsitavat bussi ja taksosõitu 3 kohvriga kohale jõudes sai orientation teamiga(IB2 aasta õpilased, kes kogu "tutvumis"üritust juhendasid) kohtudes suvemuljeid kiirelt vahetatud ning juba varsti oligi tuba käes. Juba alguses sain oma õpetajate nimed teada ning õnn on taaskord naeratanud. Vedanud on enamuse õpetajatega ning ka personal tutoriga. Ainuke element, mis pärast ema ja Kata lahkumist veelgi tühjemaks jäi, oligi tuba. Nii üllatavalt kurb oli mõlemast õhtupoolikul linnas lahku minna ja tuppa lahti pakkima minna. Uusi inimesi maja täis, kuid siiski oli vähemalt midagi kindlat. Tuttav maja, tuttavad endised pre-ib´d. Kinnitan kohe ära, et järgmised päevad ei olnud midagi selle õhtu sarnast, kohtusin tohutult paljude inimestega erinevatest kultuuridest. Elamusi on taaskord palju. Kõigepealt kohtusin majainimestega ning tõdesin taaskord, et ameeriklased on kõige avatumad inimesed üldse. Nendega on alati kerge jutule saada ning rääkima hakata. Seda võib nimetada tüüpiliseks ameerika stereotüübiks, aga ega need stereotüübid päris ilmaasjata ei teki. Neil oli küll raskusi mu nime hääldamisega, lõpuks langetati raske otsus, et mu nimi on midagi Kate´i ja Daisy vahepealset ja ei ole seal mingit  Š i keskel. Lõpuks selgus, et minu nime ei olegi kõigeraskem hääldada ning hüüdnimed sobivad mõnele palju paremini.
Kahjuks aga pean blogi praegusel hetkel lõpetama, sest täpsete kirjelduste saamiseks pean siiski oma märkmed ülevaatama, uskumatu kui palju võib kaotsi minna, kui vaid mälu põhjal kirjutada. Mälu on ikka kummalsielt ekslik. Uni kipub samuti võimust võtma. :D Loodetavasti need mõned read mu esimesest päevast oli piisav, et uudishimu lühikeseks ajaks rahuldada. 

jätkub lähipäevadel...