Kirjutan teile Amsterdami lennujaama hubasest interneti
kohvikust. Väljend hubane on küll mitmesti mõistetav ning ka väljend “kiire
internet” omab siin väga hägust tähendust, niiet tahaksin loota, et minu
esimene reisipositus siis ilusti kuidagi internetiavarustesse jõuab. Mis
tähendab, et tuleb oma tehnoloogiavaist tööle panna ning natuke uurida. Kõrvalt
juba vaadati kui kaua ma seda “ENGLISH” nuppu otsin ning tavapäratult kaua
koode arvutisse löön. Unetus hakkab tunda andma… Ütleme siis nii, et sellist
reisärevust nagu mul eile ja üleeile ja üleüleeile oli, pole mul juba aastaid
olnud. Und ei ole, stsenaariumid käivad peast läbi ja lõpetan ikka kokkuvõttega,
et eks elu peabki ise huvitavaks tegema ja mis on kõige hullem mis juhtuda saab – elu ongi
ju elamiseks. Pabin tuleb küll alati alles viimasel hetkel sisse. Ega ma enne
Inglismaale pakkimist ka aru ei saanud mida ma õieti omast arust teen ning
alles kooli jõudes sain aru mis toimuma hakkab. Samamoodi siis nüüd
vabatahtlikuks minemisega. Juba paar aastat on soov olnud, kuid vanust ja aega
väheseks jäänud. Nüüd kui 4 päeva tagasi täisealise eluiga kätte jõudis võin ju
ametlikult kuhugi korraliku vabatahtliku asutusega kuskile tööle minna. Isegi
kui soov suveks vabatahtlik kuskil kaugel maal olla on juba pikalt olnud ning
riigi valik üsnagi juhuslikult sai tehtud, siis ega ikka päris ettekujutust ei
ole mis seal toimuma siis hakkab. Töötan küll lastega ja aitan igapäevaseid
töid teha ning sõnaraamatu abiga harjutan hispaania keelt, kuid usun et kõik
see jõuab pärale alles siis kui kohapeale olen jõudnud. Pole varem nii kaugele
tundmatusse kohta üksinda läinud. Tundmatu siis selle sõna kõige rikkamas
tähenduses. Tundmatu keel, tundmatu mander, tundmatu teekond. Kuid seeongi vist
mis mind kõige selle juures tõmbab… see et saab teha midagi mida ma kunagi
teinud ei ole. See, et saab selle kõige juures ka ennast tundma õppida. See, et
mul on võimalus kogeda üht Kesk-Ameerika riiki ning sellekõige juures elada
kohalikus peres, olla natuke oma blondide juustega “outsider” ja vaadata mida
see vabatahliku elu endast kujutab. Kui palju me üldse tunneme ennast, et
öelda kuidas me sellistes olukordades käitume. Teatud asjadega olen ma
ju ette arvestanud.. hunnik pabereid on välja prinditud, riigi kohta uuritud,
parimad benji hüppe kohad valmis vaadatud (kallis ema, palun ära ära ehmata, ma
ikka vaatan et oleks turvaline eks) ning sõnaraamat kaasas. Kohe on ka blogisse
esimene postitus tehtud, niiet minu reisimuljed saavad ametlikult alata. Üritan
siis igalpool märkeid ja pilte teha ning kõik põhjalikult üles kirjutada, et
kunagi oleks mul endalgi huvitav lugeda. Amsterdam-Panama city-San Jose ja
kohal ma olengi. Costa Rica – Olen peaaegu juba seal!
Ps. Praegu tuli meelde – panen kõigile südamele, et te seda Supermani filmi
vaatama ei läheks, kulutasin 2,5 tundi oma elust täiesti mõttetut hüpplemist
vaadates. Aga järgmine kord siis siiski
reisimuljeid-pilte teile !
I’m going on an adventure! I’ve been longing to say that,
write that and actually mean what I say! A few days ago me and my friend went
on an adventure to the supermarket.. this sentence from “The Hobbit is starting
to sound too casual, but now finally I can use it in its right sense. I’m going
to a country where I’ve never been. Going to feel the culture I’ve never
entirely experienced. Going to practise a language I barely understand. Going to…
going to.. Well I already caught a plane from Tallinn to Amsterdam and now it’s
just Panama city and San Jose- there I am. I thought I didn't understand why
people purposely make themselves anxious, nervous, sleepless, when actually I’m
now coming closer to the realisation of why and how it happens. Not in the same
sense that I though however. People often make themselves anxious without any
real reason- overthinking and creating problems from things they have no power
over. However, in this situation I’m anxious, sleepless and excited and I think
I know very well why. I think it’s clear to everyone else as well, this thrill I’m
getting from travelling alone to an unknown country. Something exotic. Something
new. It reassures me that I might be on the right track.. Right track for the
unknown something. Maybe nothing, but at least this anxiety, nervousness, sleeplessness
shows that I’m not walking on the same beaten track that is expected. Maybe I
come back and find out that this whole travel didn't teach me anything and I
wasted a very valuable month (being sarcastic, felt the need to mention it). Although it’s very unlikely, then at least I’ve
tried this out and done something different from my every day routine. This
experience will teach me something. It might not be anything specific (except
for something like: learn more Spanish, learn more Spanish, English is useless)
It has already taught me to think and look at those new situations in a new
light. It has already repeatedly taught
me that worrying is useless as I can do nothing about what awaits there, except
for things that directly affect me.. such as LEARN SPANISH. Oh well, I suppose one
year of studies should be enough to understand the most basic conversations and
be able to practise my skills. I´m looking forward to living in a costa rican
family, working with locals and being naively happy that I can enrich myself
with something as different as that. I make sure to keep notes, take loads of
photos and update my blog as soon as I find internet. Wish me a safe 21 hour
journey! ( uuh, I always find it funny how ironic the “Have a safe flight”
sounds compared to everything else as simple as car drives or car drives in
South America.. I’m kidding.(or am I?) Costa Rica is one of the safest
countries there!)
Until wifi tears us apart and I can’t find internet!!!
Which means see you (write to you?) next time I have
internet!
T.T
T.T
