*The only way to make your dreams come true is to WAKE UP!

Juba ongi kaks nädalat mu siia saabumisest möödas. Tundub küll nagu oleks palju rohkem aega möödas, sest kõik päevad tunduvad nii pikad. Pikk päev oleks vist vale sõna, pigem sisukas, sest nii rampväsinud ma päeva lõpuks enam pole. Teisipäevasest postitusest ilmselgelt nägite, et kirjutamiseks ma siiski aega natuke eraldan. Kusjuures, oleks ma need 2000 sõna hoopis oma esseesse kirjutanud, oleks see küll kiirelt valmis saanud. Tegelikult oli mul ka üleeile üks postitus valmis kirjutatud, kuid ma olin tol hetkel niiii kuri kõige peale, et ei hakanud niivõrd negatiivset postitust avaldama. Põhiline asi mis kolmapäeval juhtus oligi see, et ma pidin rahvusvahelistest suhetest varem ära minema, et jõusaali jõuda, kuid meil oli seal arutelu 9/11 kohta ning ma ei märganudki kella, niiet kui kell oli 21.15 jooksin mina-tohutult hilinenud- jõusaali, kust mulle rõõmsalt teatati, et pean uue aja fikseerima, sest ma hilinesin. Neljapäeval sain õnneks kohe uuesti minna, kuid see oli täiesti mõttetu, ma lihtsalt ei mõista, miks on neil vaja teha 5 minutiline tutvustus, mis koosneb ainult sellest, kuidas jooksumasinast filmivaadata... Aga no hilinenud ma olin, aga päris närvi ajas küll, kui oled terve tee sinna jooksnud, selle õige koha üles leidnud ja siis teatatakse,  et otsi uus aeg. Pluss see polnud ainuke tegur, mis mind tol päeval närvi ajas. Üks poiss, kellega ma ühes grupis rahvusvahelistes suhetes olin, oli täielik Bushi toetaja, okei vb. mitte täielik, aga no põhimõtteliselt ei suutnud ma mõista, kuidas ta võis seda kõike õigustada. Ma ei jaksa sellel teemal väga pikemalt peatuda, sest me arutasime seda juba tund aega ja kõige kirja panemine oleks natuke liiga suur vaev. Kuid minu arvamus on siiski see, et USA reageeris terrorirünnakule valesti. Tõsi, nad pidid kuidagi reageerima, kuid see ei tohiks toimida nagu" teie tapsite meie süütuid inimesi ja nüüd meie kavatseme mõrvata teie omasid." Aga no las mul siis olla oma arvamus, on siis vaja hakata enda arvamusega teistele närvidele käima, nagu suruks mingit usku või midagi peale.
 Muidugi toimus seal ka palju muud mitte nii väga närve üles kruttivat. Suurem enamus oli kindel, et usa valitsus oli kõige sellega seotud, ning kuigi ma seda täiesti ei välista(et mingi osa võis sellest teadlik olla), pean ma seda siiski vähetõenäoliseks, et usa võttis sellised kahjud heameelega vastu.
Olgu, aitab nüüd sellest jutust, ma ei hakka parem teie ajusid mõtlemapaneva paneva tekstiga reede õhtul kurnama. Vähemalt mõistate, millest see tund aega meil tavaliselt koosneb. Kolmapäev on mul tegelikult iseenesest päris hea päev, tunnid lõppevad juba 14.15 ja vaba aega on hästi palju.
Neljapäeval olid kaks  esimest tundi Roryga ehk siis selle õpetajaga, kellega me hakkame igasugu erinevaid globaalseid probleeme arutama ja põhiliselt nendest filme vaatama. Vähemalt nüüd tegi ta meile selle selgeks. Kuigi ma  päris hästi ikka ei mõista, miks ta meile koguaeg erinevaid tähtaegu annab ja siis ühel hetkel väidab, et me ei pea ühtegi raamatut lugema ja järgmisel juba kirjeldab kuidas me sellest raamatust nüüd essee peame kirjutama....... kummaline. Kuid need on siiski mu lemmik tunnid, eriti see Lõuna-Aafrika teema mida me praegusel hetkel käsitleme ja mida ma juba liiga palju maininud olen. Edasi oli mul praktiliselt kaks vaba tundi,, ehk läksime Emilijaga summertowni ja ostsime megasuured pakid vett ja üritasime need siis tagasi tassida. Ega see eriti kerge ülesanne polnud. Veidike aega raamatukogus ning enne lõunasööki sai veel veidike aega toas olla-fuuuuun, kas pole. Ärinduses(hmm,või kuidas ma seda ainet nimetama peaksin?) tegime terve tunni ülesandeid ning lõpus avastasin ma, et mul jäi bioloogia kodutöö tuppa. Suutsin mega kiirelt(5 minutilisel vahetunnil) majja joosta ning selle ära tuua ning siis pettumusega avastada, et see oli tegelikult vaja alles reedeks esitada. Viimast inglise keele tundi ma ei mäleta ning midagi mõttetut ei viitsi ma samuti siia kokku kirjutada.
Õhtul läksin lauatennise trenni. Te ei kujuta ette, kui vale on selle kohta trenn öelda... ma ei saa selle saksakutiga isegi soojaks mängida. Aga vähemalt saabusid head uudised, ma lähen täna(reedel) klubi ülevaatama. Ehk nagu esimesse trenni, vaatan mis seal toimub  ning kuidas saal on. Ma kardan, et ma oma kaamerat ei hakka kaasa vedama, kuigi mul oleks niii suur soov seda pildistada, lihtsalt teile näitamiseks, kuid see oleks veidike liiast. Arvatavasti siis kui juba paar korda seal käinud olen, teen paar pinksiga seotud postitust, mida keegi peale pinksimängijate nagunii ei mõista. Pärast seda pinksi-hobiringi(veidike realistlikum sõna kui trenn) nägin seda meili ka mis saadeti. Päris rahul vist ei saa olla ainult sellega kuidas nüüd arvatakse, et ma olen sakslane, kes räägib perfektset inglise keelt. Aga eks ma siis üritan selle koha eksimata üles leida ning saan veidike ehk mängida ka.

Reede, 16. september, ehk siis täna
Matemaatika hakkas aina rohkem meelde tuletama neid igavaid matemaatika tunde Eestis, kus ma lihtsalt ei viitsinud ülesandeid enam lahendada, sest kõik oli selge, kuid siiski pidi. Inglise keele tund koosnes taaskord arutelust. See oli vist esimene kord, kui ma Jegoriga milleski nõustusin. Ma ei kujuta ette, kuidas see seoses kultuuriga teemaks tuli, aga me rääkisime sellest, mis on inimeste eksisteerimise mõte ning kuidas alateadvus meid tegelikult juhib ning meil on siiski tohutult instinkte, mida me endale ei tunnista. Enamus rääkisid, kuidas meil ei ole loomadega midagi ühist ning me oleme palju intelligentsemad jne. Puhas jama minumeelest, for real, vaadake enda ümber, pole me midagi nii head, kui paljud võivad arvata. Nii-öelda tsiviliseeritud küll, kuid on siiski palju asju, millel ei ole tsiviliseeritusega mingit pistmist. Kuid enamus tunni pidime me ikkagi kahjuks luuletustest rääkima. Bioloogia oli ka natuke bioloogia ikka ning maailmakirjanduses samuti- luuletused. See on kuidagi nii veider, et me luuletusi analüüsime, Eestis ei teinud me seda mitte kordagi ja siin kõik tunnid põhiliselt sellest koosnevadki.
Ärinduses vaatasime filmi ning midagi uut ma teada ei saanud. Natuke selle tõttu, et Audenteses õpetanud kergelt öeldes teadmisteta(või pigem nagu ainult ühte versiooni asjadest nägeva) õpetaja tundidest, sai vahel harva midagi üldist teada.( jep, see on nüüd koht, kus ma kujutlen ette oma klassikaaslaste nägusid(eelmiste siis), kes seda postitust loevad ning neid tunde meenutavad) Või samas on mul isa mulle niii palju kõigest rääkinud, et üldpilt mul ikka olemas ning mingite alade kohta on mul isegi natuke rohkem teada.
Ma nüüd vist otsustasin, et ma ei hakka teile eraldi kõikidest oma tundidest rääkima, vaid ainult siis kui midagi huvitavat toimub. Juba mul endal on tüütu midagi mõne tunni kohta kirja panna ja hiljem see veel igaks juhuks üle lugeda.
Kuid selleks, et postitus veidike sisukam ja huvitavam ja ilusam ja kõike muud paremat tunduks, lihtsalt natuke muusikat teile :

PS: Nüüd peaks olema kõigil võimalik kommenteerida ka, ma uurisin oma seadeid ja sätestasin seal midagi.
* Pealkiri ei ole täiesti ilma mõtteta, usun, et ka sellest kirjutan ükspäev(väga konkreetne kaspole). Arvatavasti siis kui kool juba väga tavaline on ning mul tekib tuju midagi kirjutada :)