01.07.2013

Hola mu eestlased !

Vahepeal on nii paljutki juhtunud. Ei teagi kas alustada sellest uputusest mis äsja juhtunult meeles või hoopis eilsest kolmes linnas ekslemisest? Või peaksin teile tegema ühe tutvustuse kummaliste Costa Rica väljendite kohta ja erinevate puuviljade kohta?

Ma ei suuda uskuda, et eile oli alles esimene päev. Iga detail tundub nii tähtis ja huvitav ning neid on juba nii palju kogunenud, et raske mõista kuidas alles teine päev siin Costa Rical. Juba kohanud nii palju huvitavaid, sõbralikke inimesi ja nädalavahetusteks plaanid paigas. Tavaliselt kui inimesed kuskilt reisilt tagasi tulevad siis ikka öeldakse, kuidas kohalikus riigis kõik inimesed nii tohutult sõbralikud ja abivalmid olid. Olen siin maailmas küllalt palju ringi reisinud ning ka alati häid sõnu kohalike kohta jaganud, sest peaaegu mitte kuskil pole mind kui turistina ebameeldivalt vastuvõetud. Kuid nüüd Costa Ricas on sõbralikkus ja heatahtlikus  küll uuele tasemele jõudnud. Isegi kui abi ei küsi pakutakse seda ning veeritakse nii inglise keelt, kui ka ollakse kannatlik sinu aeglase hispaania keelega. Inimesed elavad sellist rahulikku elu, ei stressa ning ei vaata halvasti kui kokku lepitud ajaks täpselt kohale ei jõua ( ala kui vihma kallab niimoodi, et pärast võiks vabalt ujuma minna ning vihmavarjust pole kasu, sest sa sõna otseses mõttes astud lompides….kõige selle tõttu on kõnni-autotee erinevusest raske arusaada ning seetõttu ka hilinemine).

Ühesõnaga eile hommikul pandi meid siis keele testi tegema. Midagi ikka suutsin kokku kirjutada ja natuke ka igapäevases kasutuses olevat tehnikat nimega ” võtan-inglise-keelse-sõna-ja-muudan-seda-natuke-et-kõlaks-tõeselt. “ kasutada.  Iseenesest läks enam-vähem mis see test siin ikka loeb. Nad ainult mõistsid, et minuga tuleb hääääästi aeglaselt rääkida. Edasi seletati täpselt ära mis siis nagu toimuma hakkab. Ala. Teisipäeviti on “puuviljade tund” pärast tööd ning kolmapäeviti kokkamine ning neljapäeval saab salsat tantsida wuhuuuu. Tööaja pikkus oleneb mis täpselt toimumas on ning palju abi vajatakse. Edasi kohtusingi tööandjaga, kes seletas siis meie grupile mis toimuma hakkab. Kaks teist vabatahtlikku, kes inglise keelt mõistsid olid ka õnneks seal ning see tõttu sai ilusti tõlget küsida kui mõned asjad segaseks jäid. Tavaliselt on siis tegu “community centreiga”, ehk noored ja lapsed kellel peredes raskusi veedavad paljud oma päevad seal ning saavad kõhud täis süüa ning kodutööd ilsut itehtud saada. Järgmised kaks nädalat on aga koolivaheaeg või midagi sellist- ma päris täspelt aru ei saanud ning see ala siis muutub mingisuguseks lasteaiaks, kus igapäev toimub erinevas vanuses lastele üritused. Täna(teisipäeval) olid näiteks 5-6 aastased nunnukad kellele saime süüa valmistada ning põhiviisakusi õpetada. “ Puede decir gracias tambien, por favor”  “Kas saaksid ütleda aitäh samuti, palun”

Igaljuhul esmaspäeval kui need põhilised asjad seletati ära siis hakkasime ettevalmistusi tegema. Eriti kasulikuna ennast küll ei tundnud, aga lõikasime mingeid voltimis asju lastele välja ja puhusime õhupalle umbes. Kaua see aega ei võtnud niiet saime selle ameeriklase Samiga hakata varsti koju seiklema. Sinna saabudes ütlesime vahetusperele suhteliselt kindlalt et muidugi leiame tagasi tee üles ning pole midagi keerulist….. Mina lihtsalt eeldasin, et see ameeriklane oskab orienteeruda nagu tavalised selgemõistusega inimesed kelle hulka minul pole kahjuks õnne kuuluda. Ühesõnaga vaadake piltidelt kui mägine ja künkane sin kõik teed on ja nüüd kujutage ette ühte väga järsku mäge, kus kõnnitee praktiliselt puudub ning autod mööda vuhisevad. Kõik majad ja teed tunduvad siin linnas samuti ühesugused. Nüüd aga võtke kaks inimest kes on kindlalt veendunud, et nad terve tee kõndisid üles mäge, ehk nüüd peaks liikuma kiiremas korras allamäge. Kokkuvõteks: Sellest väga järsust mäest oli 15 minutit hiljem väga raske üles kõndida ning ma mõistsin, et peaksin kiiremas korras hakkama jooksutrenne tegema, ses nagu lõuna-Eestis öeldakse “ kops oli koos”. Aga niiaplju võin öelda, et see oli meie kõndimistele alles alguseks. Hiljem kui juhuslikult vahetuspere sugulane meid peale võttis saime aru kui valesti oleksime me taas paari hetke pärast kõndinud(nad elavad siin kõik hästi lähestikku ja näiteks mingi vanapapi kes alati maja ees istub, ma pole ikka aru saanud kes ta on, räägib minuga pidevalt hispaania keeles mingi suure aktsendiga millest ma sõnagi aru ei saa..)

Tulime koju siis lõunat sööma milleks oli riis ubadega ja mingisugune muna-taime roog ning nagu ma nüüdseks olen aru saanud, on see põhiline mis neil igaks söögikorraks on. Taaskord toidu kõrvale imehea Costa Rica kohv mida ma keskmiselt umbes 4 korda päevas joon mis on täpselt neli korda rohkem kui tavaliselt.. Juba esimesel õhtul kui mega väsinuna kohale jõudsin pakuti mulle kohvi. Kusjuures kõik imestavad, et ma suhkruga kohvi joon ja arvavad, et mu üks teelusika täis suhkrut on palju. Aga põhiliselt, et mitte kõrvale minna sellest, mis edasi juhtus – otsustasime siis minna kõrval asuvasse külla.  No sellist nalja oleks ise tahtnud kohalikuna kõrvalt vaadata. Kaks Eurooplast astuvad tavalise künka pealt üles ning poole peal võhm täitsa väljas. Vahepeal peatuvad ja naeravad kõnnitee aukude üle, kui selline leiutis vahepeal muidugi otsustab ennast ilmutada. Muidu hüppavad igakord muru peale kui mõni auto otsustab kiirust lisada.Lõpuks leidsime siis selle küla väikse linna üles ning siis otsustasime, et mis seal ikka lähme siis otse pealinna. Sam läheb ju järgmine päev Vaikse ookeani juurde kilpkonni päästma ning ega tagasi tulles ka aega jää. Mõeldud-tehtud. Tähendab, mõeldud osaga saime ilusti hakkama, see " tehtud" tuleb ikka natuke keerulisemalt.  Teekond võttis lõpuks mingi tunnike aega, sest ega me olime ju valesse linna kõndinud ning sellest õigest linnastki ei läinud bussi otse San Josesse.

Okei – ma olen väga kehv selles “ kirjutankõikmistoimubjaeluonlill” asjanduses, sest oleme ausad- mul on taaskord väga uni ning ma arvan, et ei leidu korda mil mul und ei ole. Eestis on kell 5 hommikul ja ega ma nii harjunud selle ajavahega veel ei ole.. Aga kui veel ausam olla, siis ma ikkagi kirjutan selle teksti lõpuni, sest võrreldes eilsega olen ma hetkel kõige ärkvemal olev inimene Costa Rical. Lõpuks kui San Josesse jõudsime käisime absoluutselt kõik elektroonika poed läbi ning mitte üheski ei leidnud adapterit. No POR FAVOR, kuidas selline asi võimalik on…. Lõpuks kõige väiksemast poest suutsime selle siin maal tundamatu jublaka leida. Poest, , kuhu me umbes täiesti “ ah no mis seal ikka, eks me võime poodi vaadata, nagu nii saavad kõik akud tühjaks ning kõik hakkavad arvama, et mind on piraatide poolt ära röövitud..” seisukohaga jalutasime. Kolmes pangas sai ka läbi käidud, sest eurosid siin maal ei tunta. Igas pangas tehti ka ikka sellien turvakontroll, et hakkasin isegi enda “sooviksin eurosid vahetada retke” kahtlaseks pidama.  Lõpuks kui minul rahad vahetatud, esimesed turistipildid pealinnas, mis tegelikult eriline turistikas koht ei ole, tehtud. Jepsti, olni taas ainuke blond ning kõikusin oma 165 cmiga kõigist kõrgeimal nagu ehtne pilvelõhkujast eurooplane.  Iga nurgapeal taheti igast tomateid ja papayasi pähe määrida ning kes vähegi oskas kriiskas üle teiste müüjate “ five hundred colons!! Only!Only!!por favor ! “

Nagu ma korra juba mainisin, mitte kumbki meist ei tahtnud tunnistada kui teekond eriti tundmatuks kippus. Lõpuks kui me taaskord bussipeatust üles ei leidnud ningka präast teist kordset küsimist olukord hägune oli tunnistasin et mul pole koolis kunagi orienteerumine hea olnud.... Siis ol iselline eriline patu tunnistamise aeg. “ oh, tore! Ma polegi ainus, kes ei tea kus me oleme !!! Oleks pidanud hoiatama, et ma ei ole spetsialiseerunud orienteeruija”

Ühesõnaga kell hakkas juba viis saama ning meie eesmärk oli enne pimedat koju saada. Pime saabub tavaliselt kella 6 paiku, ehk meil oli täpselt 60 minutit aega. Lõpuks õnnestus bussile saada, aga ma siis rikun teie lõbu ja ütlen ette ära, et ega see ikkagi õige buss ei olnud. Sõitsime valesse linna, kuid õnneks seal tuli appi Costa Ricalaste heatahtlikus, sest meie murelikke omavahelisi kõnelusi “ emm.. kas see tundub nagu koht kus me oleme olnud või peaksime veel paar peatust igaks juhuks sõitma..” kuulis üks inglise keelt kõnelev tico(kohalik). Pakkus siis abi ja guugeldas meie asukohta ning seletas, et me sõidame täitsa valele poole. Lõpuks isegi viis meid õigesse bussipeatusesse ja seletas bussijuhile kus meid maha lasta. WUHUUU! Väljas oli juba kottpime ning ootasin mustade mambade ning muude koletiste saabumist. Koju jõudsime kella 8 ajal, mis tähendab, et San Josest tulime me kokku kolm tundi, mis lihtsalt peab olema Costa Rica rekord, sest teise riigi otsa peaks 5-6 tunniga saama sõita. Sõna seiklus võttis taaskord uue tähenduse. 

 Lotoputkad.. igal pool. Alguses tahtsime bussipiletit sealt osta, aga ei - see on siiski lotoputka. 

  - alguses oli küll naljakas politseid jalgratta peal näha, aga siis meenus kuidas asjad Inglismaal käivad. Samas, eks see ole kõige efektiivsem viis liikumiseks. 

    - sellised kõnniteed siis kui juhuslikult veab. 

- Minu esimene vabatahtlikust sõber. Või siis ka esimene ameeriklane ajaloos, kes esimese korraga teadis täpselt kaardi peal näidata kus Eesti asub.