:)

Ma armastan siinse piirkonna mägesid, mida mujal maailmas kutsutaks küngasteks. Ma armastan siinsete inimeste rahulikku elustiili, nende võimet olla produktiivne ilma elult viimset piiska välja tirimata. Ma armastan kuidas ma olen õppinud tolereerima sellist õudust nagu oad. Ma armastan värskeid puuvilju. Ma armastan kuidas inimesed on mind igal pool vastu võtnud. Ma armastan isegi seda pärastlõunast vihmahoogu ja õhtust äikest.

Kuid siiski on muidugi palju asju mis mulle siin harjumatud on. Riis ja oad hommikusöögiks? Mustad tänavad ja üpris kehv elatustase, palju kodutuid loomi. Mulle on harjumatu kuidas vett ei saa reguleerida või kuidas sellised läänelikud mugavused siin puudu on. Mulle on harjumatu see hirm õhtul pimedas kõndimise ees.  Mitte, et midagi juhtunud oleks, aga siiski on kõhe üksinda tänavatel kõndida. Eile käisin siin esimest korda jooksmas ja aega planeerisin täpselt nii, et jõuaksin enne pimedat koju. See oli ka põhjendatud – lühikesed püksid oli kõige halvem mõte. Samas ma üllatusin, et paljud inimesed soovisid mulle lihtsalt „jaksu ja jõudu“ kui ma ennast nendest mägedest üles ja alla vedasin. Enamasti kaastundlike pilkudega kaasnesid üldiselt positiivsed toetavad sõnad. Need künkad pole ju ometi nalja asi, Eestis peaks ikka korralikult otsima, et nii järske mägesid leida. Lõppes kõik sellega, et vihma hakkas selgest taevast sadama ning lõpuks olin ainuke inimene tänaval kes kuhugi poole sprintis. Kui juba vihma hakkab sadama siis on kiiresti inimesed läinud ning sama kiiresti ilmuvad nad uuesti tagasi vihmavarjud pea kohal.  Peretütar naeris kui veest tilkuvana tagasi jõudsin ning väsinuna varakult magama vajusin. Tund aega jooksmist Eestis ja tund aega jooksmist Costa Rical… erinevus on suurem kui ma oleksin osanud arvata. Mu jooksmistreener on sügisel minu üle uhke kui niimoodi jätkan. Edasi hakkan jooksmas käima järgmine nädal. Täna oli pärast hispaania keele tundi kiire, et teiste vabatahtlikutega kõrval olevasse linna tivoli sarnasesse parki jõuda. Jube naljakas, kuidas minust vanemad inimesed kõik igasugustele peadpööritavatele atraktsioonidele tormavad. Ainult Sandra, 35 aastane naine kellega ma homme Samora randa nädalavahetuseks lähen,  eelistas kotihoidija ja fotograaf olla. Homme pärast tööd sõidamegi San Josesse, et siis 5 tundi riigi teise otsa loksuda. Vahemaad on küll lühikesed, kuid peatuseid on palju ja tee isegi üsna soovida andev. Saame kaks tervet päeva peesitada Ladina Ameerika väidetavalt teises parimas rannas, sest esmaspäeva saime töölt vabaks. Kavatsen lähedal asuvasse vihmametsa samuti väikse tripi teha ning ülejäänud aja lihtsalt päikest nautida ;) Ühesõnaga internetti saamise võimalus on väike, niiet nautige pilte eelmisest postitusest ning üritan esmaspäeval teid oma nädalavahetuse seiklustest informeerida :)