love life and life will love you back: La playa Samara

PURA VIDA.

Reedel pärast tööd ja lõunasööki (jah, riis ja oad ja salat) alustasime oma teekonda San Jose poole. Sinna sõit oli üsna tülikas, sest liiklust oli nädalavahetuse tõttu palju ning lastel on kahenädalane vaheaeg, ehk palju liiklemist. Trükin siia siis ümber minu esimese kogemuse pikast bussisõidust La Playa Samara poole. Alles nüüd hakkasin mõtlema, et nimi on ju täitsa õudusfilmi The Ring põhiosaleja oma, aga kinnitan teile, et rand ise oli üks ehtne paradiis.

Seiklus algas juba sellega, et istekohti oli sellele bussile vaid üks järel. Kuid vähemalt õnnestus meil saada üks seisukoht sellele viie tunnisele lämbele bussisõidule.Siin on natuke selgitust bussisõidule, sest istumine tüütas päris kiiresti ära:

Üks kõige ebamugavaim asi siin maailmas on istuda hädaabi isekohal täiesti tundmatu inimese kõrval, samal ajal kui kolm seiskohaga meest on ennast mugavalt sinu kõrvale seisma asetanud. Mul selle seismise vastu ei ole midagi, aga see ebamugav passimine ajab lausa naerma. 2,5 tundi veel sõita – Minul ja Sandral vedas, et istumiskoha saime ja vara bussi tulime, sest üks seisukoht õnnestus muuta emergency exiti istekohaks.

Ma siin juba 15 minutit mõtisklen miks siin eksisteerivad hädaabi väljapääsu istekohad.. tulekahju korral väsin välja jooksmisest ära ning otsustan korraks jalga puhata? Ulme kuidas need inimesed ikka passivad – popcorni ei tahtnud peatusest kaasa osta ? Mul on kotis küpsiseid, pakuksin hea meelega, aga mul hakkaks neist kahju. Costa Ricas tehakse väga häid küpsiseid, niiet ma pigem hoian neid homseks.

Samas ütleks ,et see bussisõit on üks paras kogemus. Hoian oma seljakotist ja kaamerakotist kahekäega kinni- väljaarvatud hetkel kui seda kirjutan- ja loodan, et mu seljakott liiga fancy välja ei näe. Samas kaks esimest tundi sõidust olid vägagi nauditavad, luuleliselt ennast väljendades nautisin maaliliste mäetippude hurmavat ilu. Poole tee peal vahetasime Sandraga kohad, sest see istekoht mis temal oli ja minule nende lõbusate sellidega pealekauba pärandati, ei ole just kauaks eriti mugav. Niisiis saan nüüd mina kuulata Yevgeni Zamyatini „we“´d ja krabada toolist iga kurviga. Samas tänu õhtusele sõidule on meil nüüd kaks tervet päeva selles paradiisirannas.

Ainult tund aega veel. Ainult tund aega veel. Tund ja 45 minutit kannatada. Silmad vajuvad sirge tee ilmnemisel automaatselt kinni, aga avanevad pea koheselt, et aidata tasakaalu leida sellel mägisel teel. Kohe kui kella kuuest päike loojub hakkab uni võimust võtma- hetkel läheneb kell 9le ja ilma internetimugavusteta on üleval püsimine veelgi keerulisem. Isegi võttes arvesse asjaolusid mis mind igal hetkel ilusti üleval peaksid hoidma. Peale mägiste teede kuuluvad nende asjaolude alla:

1) Costa Rica rap muusika mille „helisevat“ meloodiat eespool asuvad inimesed naudivad.

2) Selle ühe passiva mehe rõvedad rögastused mis pärast 5 minutilisi pause sama hoogsalt jätkuvad.

Nüüd kirjutades olen rohkem üles ärganud, täname Steve Jobsi Iphone leiutamise eest, sest kuigi eelistaksin raamatu lugemist, on see pimedas kahjuks võimatu. Samuti aitab see iphone mul kuhugigi oma pilk suunata, sest ümber ringi istuvad või seisavad igasugused inimesed(ja see tähendab tõesti igasuguseid, peale röhitseva mehe on siin üks teine noor kutt kelle riided on nii mustad, et meenutavad vikerkaart) ning välja vaadates jääb samuti kõrvalistuja pea ette. Kuigi kohal võiksime ikka olla. Seal pidi olema papagoi kes palju jutustab ning su nime ära õpib. On mida oodata, on mille nimel üleval püsida!!

Vahepeal on siin bussis muusika vahetunud – nüüd selline kerge elmari tantsuõhtu Costa Rica stiilis. Iga päev imestan kui kummalist muusikat inimesed siin kuulavad, mu hostsister samuti. Neil tuli raadiost „ hop johanna“ hispaania keelne versioon ja kui ma ütlesin et vopaa, eesti keeles on see laul juba väga vana, siis nad vaatasid mulle üllatunud nägudega otsa, et nad esimest korda kuulevad seda. Samas palju asju on ka moodsad ning mõned laulud on samuti alles hiljuti Eestisse jõudnud, seega ei oska ma seisukohta võtta.

Aga peale muusikavahetuse on ka muud actionit toimunud- Küik seisukohtadega inimesed on ümber ühe istekoha kogunenud ning vaatavad vist jalgpalli. Muusika on liiga valju, et täpselt aru saada mida nad vaatavad. Igal juhul nüüd on isegi raskem üleval püsida, sest see mees ei rägasta minu poole ning istekoht muutus selletõttu palju mugavamaks.

Lõpuks-lõpuks läksid nad maha ning õnnestus ka mugavam istekoht saada. Täitsa ameerika mägede tunde tekitab siinne bussisõit, seda ma oskan öelda.

See õhtu olime me nii väsinud, et pärast kohale jõudmist jalutasime otsekohe hosteli suunas ning sai seda magusat und nautida. Tuba mille saime oli küll super hea selle raha eest ning järgmine hommik hommikust süües saime veelgi kinnitust, et ega paremat hostelit ei annaks tahta. Hommik algas tavalise musta kohviga, nagu mul siin kombeks saanud ning otsustasime esimene päev rahulikult rannas lebotada. See koht, mida ma varem kujutasin ette väikse linnana oli tegelikult vaid väike küla. Umbes kaks tänavat ning juba oledki metsas omadega. Sõna otseses mõttes, metsas aga selle sõna kõige troopilisemas mõttes. Niisiis oli rand, mida õhtul oli raske märgata, vaid paari sammu kaugusel hostelist. Terve päeva siis võtsime päikest, mina käisin päris mitu mitu korda ookeanis!!!(peaaegu kirjutasin meres, aga tabasin ennast seda andestamatut viga tegemas) ja nautisin mango-papaya-banana fruit shakei. Need puuviljad siin on ikka super head. Mango on minu jaoks kohalik superstaar ning need erinevat tüüpi banaanid on ka väga maitsvad. Järsku kellavaadates oligi aeg juba 2 ning ma olin ennast täiesti 12 ajal päikese kätte unustanud. Ma teadsin, et ega see head ei tähenda, 30 päikesekreem oli küll peal, kuid ega see ujumine mulle eriti kasuks ei tulnud. Loodsin parimat, kuid juba nägin väikest päikesepõletust. Just olime Sandaga arutanud kui jubedad need väga kortsus ja pruunid vanainimesed välja näevad ja kui oluline päikesekaitse kreem on.

Aga noh mis seal ikka, õhtul läks korralik poolpudelit aloe verat peale ning järgmine päev õnnestuski mul juba pruun olla ;) Õhtul veel istusime kohalikus baaris rannas ning nautisime ilusat päikeseloojangut koos Mojitotega. Päikeseloojang oli tõesti imetlusväärne ja „Gusto Beach“ väärib tõesti heade kokteilide tiitlit. Laupäev oli niisiis mõnus puhkamine ja lebotamine ning seda sai ikka korralikult tehtud. Vahepeal veel panime järgmiseks hommikuks paadisõidu kinni ning kauplesime hinda vabatahtlikute rahakotile sobivamaks. Õhtuks aga olime taaskord väga „väsitavast“ päevast rannal väsinud ning pärast papagoiga vestlemist ( mis kahjuks piirdus „ Hola, hola, hola“ ütlemisega)sai jälle magusalt unele. Enne muidugi korralikult ja ebamugavalt aloe verat poolpudelit peale kallatud.

Järgmine hommik ärkasime varakult, sest buss paadisõidule pidi meid ühte natuke eemal olevasse randa viima. Ootame siis viis minutit… 10… Pärast 15 minutit tekkis tunne ,et see pole ka päris Tico Time enam. Tico time on väljend mida kasutatakse selleks, et selgitada kuidas Costa Ricalased jäävad alati hiljaks ning 10 minutit siin seal pool ei tähenda veel hilinemist. See on väga väga omane Ladina Ameerika riikide ja muudele kultuuridele kes vaatlevad aja fenomeni natuke teistmoodi. Igaljuhul pärast 15 minutit tekkis tavalise läänemaailma inimese kummaline „ maksime raha ära ja ääki nüüd ei tuldagi ja 15 minutit hiljaks jääda on ikkagi palju“ tunne. Lasime hotellil helistada firmasse ning nad lubasid varsti seal olla, ootama pidime mingisuguses imelikus parklas ning peale parkalsse jõudmist pidime veel ringi tiirutama, sest üks kohalik ütles, et tavaliselt võetakse ikka sealt teiselt poolt randa turiste peale. Igaljuhul lõpuks õnnestus meil ikkagi hotelli eest autole saada ning siis sai ka ilusti hispaania keelt uuesti harjutada. Jutustasime ühe Kolumbialasega ning see 45 minutiline hilinemine oli tingitud siiski iga indiviidi kombest tico time omaks võtta ning isegi seda 10 minutit hilinemist korralikult kasutada. Sõitsime mööda mägiseid teid ning mööda erinevaid ilusaid ilusaid liivarandu, kui lõpuks saabusime sihtkohta. Kaks väikest paati, viis inimest ühes ning meie paadireis võis alata. Väga-väga ilusad mäed ja avar ookean silmapiiril ning esimene kiljatus „ Delfines“ kõlas üsna pea. Kahjuks oli tegemist aga mingi muu veeelukaga, kes pidi väga haruldane olema, aga kelles mina midagi erilist ei leidnud. Kõik tesed turistid ohkasid ja olid õnnetipul, et seda kala õnnestus näha. Võib-olla ma tõesti peaks rohkem erinevate haruldaste kalade kohta lugema. Siis ag ajuhtus see, mille tõttu me selle paadireisi üldse võtsime! Delfiin! Isegi mitte üks, vaid tervelt 4! Alguses olid nad silmapiiril, aga kuna nad peatselt mõistsid, et me neile ohtu ei kujuta, liikusidjuleglt lähemale. Järsku nad tiirutasidki ümber paadi ja üks pisike mängis oma sabaa. Midagi sellist pole ma elusees näinud. Vabad delfiinid, kes paadi eest ära ei uju, vaid pigem huvi tunnevad. Üsna pea ilmusid veel 6 delfiini ning eelnev pere oli kadunud. Tervelt tund aega tiirutasid nad meie paadiga kaasa ning lõbustasid meie seltskonda. Vot see oli vaatepilt. Natukese aja pärast pakuti meile jooke ja puuviljasid ning siis nautsime juba mõnusat tuuleiili mis kuumust leevendas. Paadireisiga jäime väga rahule! Kestis küll peaaegu poole vähem kui meile lubati, aga tegemist pole isegi delfiinidele sobiliku hooajaga, niiet nende nägemine oli tõeline õnn!

Hiljem lebotasime taaskord rannas ning nautisime päikest. Kella kolme ajal oli tavaline vihmasadu, millest me õnneks eelneval päeval ilma jäime. Lained olid mõnusad suured ja minu üle lainete hüppamine segas vist surfareid. Seal rannas kuhu ma viimasel nädalal lähen on palju surfareid samuti, võib-olla proovin isegi kursuse võtta. Õhtu aga veetsime Costa Ricalaste tantsu vaadates, magusat süües ja kokteile juues. Proovisin mingit cuba kokteili mille nimi oli vägagi tundmatu, aga koostise jätsin lausa meelde, et Eestis saaks samuti teha. Lihtsalt ulme kuidas inimesed siin tantsida oskavad.. Alguses oli mõtteis isegi proovida, aga kui ma märkasin, et nad kõik tõesti teavad kuidas õigesti tantsida.. mõte oli maha maetud ning pigem jäin seekord vaatajarolli.

Nautige pilte ning üritan teile kirjutada järgmise postituse oma costa rica perekonnast. Mu hispaania keel on nendega nii palju paremaks läinud.. Isegi kui ma sõnu ei tea siis olen võimeline kõike kirjeldama. Aga kultuurilistest erinevustest, puuviljadest, perekonna väärtustest järgmises postituses.

Ahja, täna olin väga õnnelik, sest sain Enrique laulu sõnadest aru – wooohooooo :D

( eesti aja järgi kell kaks peaks uus postitus avalduma)

;) ;)