01.07.2013

Hola mu eestlased !

Vahepeal on nii paljutki juhtunud. Ei teagi kas alustada sellest uputusest mis äsja juhtunult meeles või hoopis eilsest kolmes linnas ekslemisest? Või peaksin teile tegema ühe tutvustuse kummaliste Costa Rica väljendite kohta ja erinevate puuviljade kohta?

Ma ei suuda uskuda, et eile oli alles esimene päev. Iga detail tundub nii tähtis ja huvitav ning neid on juba nii palju kogunenud, et raske mõista kuidas alles teine päev siin Costa Rical. Juba kohanud nii palju huvitavaid, sõbralikke inimesi ja nädalavahetusteks plaanid paigas. Tavaliselt kui inimesed kuskilt reisilt tagasi tulevad siis ikka öeldakse, kuidas kohalikus riigis kõik inimesed nii tohutult sõbralikud ja abivalmid olid. Olen siin maailmas küllalt palju ringi reisinud ning ka alati häid sõnu kohalike kohta jaganud, sest peaaegu mitte kuskil pole mind kui turistina ebameeldivalt vastuvõetud. Kuid nüüd Costa Ricas on sõbralikkus ja heatahtlikus  küll uuele tasemele jõudnud. Isegi kui abi ei küsi pakutakse seda ning veeritakse nii inglise keelt, kui ka ollakse kannatlik sinu aeglase hispaania keelega. Inimesed elavad sellist rahulikku elu, ei stressa ning ei vaata halvasti kui kokku lepitud ajaks täpselt kohale ei jõua ( ala kui vihma kallab niimoodi, et pärast võiks vabalt ujuma minna ning vihmavarjust pole kasu, sest sa sõna otseses mõttes astud lompides….kõige selle tõttu on kõnni-autotee erinevusest raske arusaada ning seetõttu ka hilinemine).

Ühesõnaga eile hommikul pandi meid siis keele testi tegema. Midagi ikka suutsin kokku kirjutada ja natuke ka igapäevases kasutuses olevat tehnikat nimega ” võtan-inglise-keelse-sõna-ja-muudan-seda-natuke-et-kõlaks-tõeselt. “ kasutada.  Iseenesest läks enam-vähem mis see test siin ikka loeb. Nad ainult mõistsid, et minuga tuleb hääääästi aeglaselt rääkida. Edasi seletati täpselt ära mis siis nagu toimuma hakkab. Ala. Teisipäeviti on “puuviljade tund” pärast tööd ning kolmapäeviti kokkamine ning neljapäeval saab salsat tantsida wuhuuuu. Tööaja pikkus oleneb mis täpselt toimumas on ning palju abi vajatakse. Edasi kohtusingi tööandjaga, kes seletas siis meie grupile mis toimuma hakkab. Kaks teist vabatahtlikku, kes inglise keelt mõistsid olid ka õnneks seal ning see tõttu sai ilusti tõlget küsida kui mõned asjad segaseks jäid. Tavaliselt on siis tegu “community centreiga”, ehk noored ja lapsed kellel peredes raskusi veedavad paljud oma päevad seal ning saavad kõhud täis süüa ning kodutööd ilsut itehtud saada. Järgmised kaks nädalat on aga koolivaheaeg või midagi sellist- ma päris täspelt aru ei saanud ning see ala siis muutub mingisuguseks lasteaiaks, kus igapäev toimub erinevas vanuses lastele üritused. Täna(teisipäeval) olid näiteks 5-6 aastased nunnukad kellele saime süüa valmistada ning põhiviisakusi õpetada. “ Puede decir gracias tambien, por favor”  “Kas saaksid ütleda aitäh samuti, palun”

Igaljuhul esmaspäeval kui need põhilised asjad seletati ära siis hakkasime ettevalmistusi tegema. Eriti kasulikuna ennast küll ei tundnud, aga lõikasime mingeid voltimis asju lastele välja ja puhusime õhupalle umbes. Kaua see aega ei võtnud niiet saime selle ameeriklase Samiga hakata varsti koju seiklema. Sinna saabudes ütlesime vahetusperele suhteliselt kindlalt et muidugi leiame tagasi tee üles ning pole midagi keerulist….. Mina lihtsalt eeldasin, et see ameeriklane oskab orienteeruda nagu tavalised selgemõistusega inimesed kelle hulka minul pole kahjuks õnne kuuluda. Ühesõnaga vaadake piltidelt kui mägine ja künkane sin kõik teed on ja nüüd kujutage ette ühte väga järsku mäge, kus kõnnitee praktiliselt puudub ning autod mööda vuhisevad. Kõik majad ja teed tunduvad siin linnas samuti ühesugused. Nüüd aga võtke kaks inimest kes on kindlalt veendunud, et nad terve tee kõndisid üles mäge, ehk nüüd peaks liikuma kiiremas korras allamäge. Kokkuvõteks: Sellest väga järsust mäest oli 15 minutit hiljem väga raske üles kõndida ning ma mõistsin, et peaksin kiiremas korras hakkama jooksutrenne tegema, ses nagu lõuna-Eestis öeldakse “ kops oli koos”. Aga niiaplju võin öelda, et see oli meie kõndimistele alles alguseks. Hiljem kui juhuslikult vahetuspere sugulane meid peale võttis saime aru kui valesti oleksime me taas paari hetke pärast kõndinud(nad elavad siin kõik hästi lähestikku ja näiteks mingi vanapapi kes alati maja ees istub, ma pole ikka aru saanud kes ta on, räägib minuga pidevalt hispaania keeles mingi suure aktsendiga millest ma sõnagi aru ei saa..)

Tulime koju siis lõunat sööma milleks oli riis ubadega ja mingisugune muna-taime roog ning nagu ma nüüdseks olen aru saanud, on see põhiline mis neil igaks söögikorraks on. Taaskord toidu kõrvale imehea Costa Rica kohv mida ma keskmiselt umbes 4 korda päevas joon mis on täpselt neli korda rohkem kui tavaliselt.. Juba esimesel õhtul kui mega väsinuna kohale jõudsin pakuti mulle kohvi. Kusjuures kõik imestavad, et ma suhkruga kohvi joon ja arvavad, et mu üks teelusika täis suhkrut on palju. Aga põhiliselt, et mitte kõrvale minna sellest, mis edasi juhtus – otsustasime siis minna kõrval asuvasse külla.  No sellist nalja oleks ise tahtnud kohalikuna kõrvalt vaadata. Kaks Eurooplast astuvad tavalise künka pealt üles ning poole peal võhm täitsa väljas. Vahepeal peatuvad ja naeravad kõnnitee aukude üle, kui selline leiutis vahepeal muidugi otsustab ennast ilmutada. Muidu hüppavad igakord muru peale kui mõni auto otsustab kiirust lisada.Lõpuks leidsime siis selle küla väikse linna üles ning siis otsustasime, et mis seal ikka lähme siis otse pealinna. Sam läheb ju järgmine päev Vaikse ookeani juurde kilpkonni päästma ning ega tagasi tulles ka aega jää. Mõeldud-tehtud. Tähendab, mõeldud osaga saime ilusti hakkama, see " tehtud" tuleb ikka natuke keerulisemalt.  Teekond võttis lõpuks mingi tunnike aega, sest ega me olime ju valesse linna kõndinud ning sellest õigest linnastki ei läinud bussi otse San Josesse.

Okei – ma olen väga kehv selles “ kirjutankõikmistoimubjaeluonlill” asjanduses, sest oleme ausad- mul on taaskord väga uni ning ma arvan, et ei leidu korda mil mul und ei ole. Eestis on kell 5 hommikul ja ega ma nii harjunud selle ajavahega veel ei ole.. Aga kui veel ausam olla, siis ma ikkagi kirjutan selle teksti lõpuni, sest võrreldes eilsega olen ma hetkel kõige ärkvemal olev inimene Costa Rical. Lõpuks kui San Josesse jõudsime käisime absoluutselt kõik elektroonika poed läbi ning mitte üheski ei leidnud adapterit. No POR FAVOR, kuidas selline asi võimalik on…. Lõpuks kõige väiksemast poest suutsime selle siin maal tundamatu jublaka leida. Poest, , kuhu me umbes täiesti “ ah no mis seal ikka, eks me võime poodi vaadata, nagu nii saavad kõik akud tühjaks ning kõik hakkavad arvama, et mind on piraatide poolt ära röövitud..” seisukohaga jalutasime. Kolmes pangas sai ka läbi käidud, sest eurosid siin maal ei tunta. Igas pangas tehti ka ikka sellien turvakontroll, et hakkasin isegi enda “sooviksin eurosid vahetada retke” kahtlaseks pidama.  Lõpuks kui minul rahad vahetatud, esimesed turistipildid pealinnas, mis tegelikult eriline turistikas koht ei ole, tehtud. Jepsti, olni taas ainuke blond ning kõikusin oma 165 cmiga kõigist kõrgeimal nagu ehtne pilvelõhkujast eurooplane.  Iga nurgapeal taheti igast tomateid ja papayasi pähe määrida ning kes vähegi oskas kriiskas üle teiste müüjate “ five hundred colons!! Only!Only!!por favor ! “

Nagu ma korra juba mainisin, mitte kumbki meist ei tahtnud tunnistada kui teekond eriti tundmatuks kippus. Lõpuks kui me taaskord bussipeatust üles ei leidnud ningka präast teist kordset küsimist olukord hägune oli tunnistasin et mul pole koolis kunagi orienteerumine hea olnud.... Siis ol iselline eriline patu tunnistamise aeg. “ oh, tore! Ma polegi ainus, kes ei tea kus me oleme !!! Oleks pidanud hoiatama, et ma ei ole spetsialiseerunud orienteeruija”

Ühesõnaga kell hakkas juba viis saama ning meie eesmärk oli enne pimedat koju saada. Pime saabub tavaliselt kella 6 paiku, ehk meil oli täpselt 60 minutit aega. Lõpuks õnnestus bussile saada, aga ma siis rikun teie lõbu ja ütlen ette ära, et ega see ikkagi õige buss ei olnud. Sõitsime valesse linna, kuid õnneks seal tuli appi Costa Ricalaste heatahtlikus, sest meie murelikke omavahelisi kõnelusi “ emm.. kas see tundub nagu koht kus me oleme olnud või peaksime veel paar peatust igaks juhuks sõitma..” kuulis üks inglise keelt kõnelev tico(kohalik). Pakkus siis abi ja guugeldas meie asukohta ning seletas, et me sõidame täitsa valele poole. Lõpuks isegi viis meid õigesse bussipeatusesse ja seletas bussijuhile kus meid maha lasta. WUHUUU! Väljas oli juba kottpime ning ootasin mustade mambade ning muude koletiste saabumist. Koju jõudsime kella 8 ajal, mis tähendab, et San Josest tulime me kokku kolm tundi, mis lihtsalt peab olema Costa Rica rekord, sest teise riigi otsa peaks 5-6 tunniga saama sõita. Sõna seiklus võttis taaskord uue tähenduse. 

 Lotoputkad.. igal pool. Alguses tahtsime bussipiletit sealt osta, aga ei - see on siiski lotoputka. 

  - alguses oli küll naljakas politseid jalgratta peal näha, aga siis meenus kuidas asjad Inglismaal käivad. Samas, eks see ole kõige efektiivsem viis liikumiseks. 

    - sellised kõnniteed siis kui juhuslikult veab. 

- Minu esimene vabatahtlikust sõber. Või siis ka esimene ameeriklane ajaloos, kes esimese korraga teadis täpselt kaardi peal näidata kus Eesti asub. 

Olengi kohal!! Üritan siis kiirelt esimesi elamusi kirja panna, enne kui lap-topi aku üles ütleb, sest adapterit pole ma veel hankida suutnud. Ütleme nii, et unepuuduse seisukord on sama niiet andestage mulle suure südamega kõik kirja ja loogika vead. Mul juba esimesed suured kultuurišokid toimunud, kuid alustame siiski sealt kus pooleli jäin. Amsterdam-Panama city lend möödus suures osas hästi. Vahepeal olin suures ekstaasis kui sain enda kõrval istuvale maailma armsaimale hispaania (ladina-ameerika?) vanapaarile inglise keelest hispaania keelde tõlkida. Natuke aega oli selline hüplemise tuju, et „jeee, suutsin lause konstrueerida“ kuid see kadus kiiresti kui Suur väsimus( suurealgus tähega) peale tuli. Muidugi uni tuleb just sellel ajal kui ma uue kellaaja järgi magama ei tohiks jääda. Aga mis selles pilaks lennureisis ikka nii huvitavat oli, põnevaim osa oli siiski Panama citys maha minek. Astun lennukist välja ja olin paar sammu käinud kui mingi suur suur kisa ja karjed kostavad kõrvu. Võpatasin päris korralikult ja pidin ikka ümber ringi uurima mis toimub, enne kui häälteallika tuvastasin. Nii suurt actionit kui ma eeldasin ma eest ei leidnud, küll aga nägin väikse putka ees üks kümmetkond meest jalgpallile kaasa elamas. Ei teagi nüüd kas ma pole Eestis või mujal maailmas suuri jalgpalli õhtuid näinud või pidigi see järsk hõiskamine mind lennujaamas võpatama panema.  Edasi aga kõndisin küll nii, et oleksin parema meelega mütsi pähe tõmmanud. Kordasin mitu korda, et kui kunagi veel midagi sellist teen siis juuksed lähevad küll teist värvi. Võib-olla tõmbas ka see üksinda reisimine tähelepanu, aga päris korralikult ikka uuriti ning mõtlesin et mõni tuleb äkki proovib nõelaga kas ma ikka olen päriselt olemas. Sama oli ka hiljem San Jose lennujaamas, kuid eks sellega peab mingil määral harjuma või õppima ignoreerima. Ühesõnaga siis ma otsisin suurest lennujaamast üles teised Euroopaliku välimusega inimloomad, kes ilusti ühe pingi ümber olid koondunud ning sain ka mina oma „ühtekuuluvuse“ tunde kätte ning liitusin siis inimestega kellel küll välimus euroopalik, kuid nagu hiljem selgus, hispaania keel palju paremini suus kui oskaks arvata. Lõpuks kui kuidagi hispaania keele kutsungitest suutsin oma istmekoha eristada, liitusin siis lennukipoole liikuva rahvamassiga. Ütleme nii, et sellist lendamise kogemust pole mul ikka küll kunagi olnud. Alguses olin ma vist ainuke veidrik, kellel sees keerles kui see lennuk loksutas, kuid lõpu poole kui asi juba päris „õhuauguliseks“ kiskus, siis hakkasid teised inimesed ka oma vahel kiiremini lobisema ning murelikke nägusid tegema. Lõpuks oli küll ainuke soov, et lennuk kiiremini maanduks ning eks ta ka maandus…..seda küll niimoodi et reisijad haarasid kõik toolidest kinni ja ohkasid kergendatult kui lennuk stabiilseks jäi. Ütleme nii, et enam ma enne reisi ära ei sõnu, et lennukid on turvalised ja väljend „turvalist lendu“ on päris iganenud. Turvaliselt maapeal õnnestus mul lõpuks kuidagi ka enda nimega silt üles otsida ning siis hakata hispaania keele sõnaderägastikust tähendusi otsima. Targemaks ma sain vaid seetõttu, et mulle ulatati paberileht kus homne linna ja töö tutvustuse plaan ilusti kirjas. Edasi sain kogeda öist San Josed ja mitte midagi nähes( juba kell 7 õhtul kohale jõudes oli väljas kottpime..) jõudis tee siis minu ajutise koduni. Ka siin perekond inglise keelt ei kõnele, kuid seda parem mulle ja keele harjutamiseks. Eks me põhilised asjad saime selgeks räägitud ning „magama“ ehk seda üles kirjutama ma tulingi. Nüüd aga tõesti võtab uni võimust ning homme saate ehk ilusa piltidega postituse kus ma teile maja ja perekonda ja linna ja kõike ehk jõuan tutvustada.

Homseni ;)

English readers-  hasta manana. Estoy muy cansado. I´m extremely tired and rather write a more through post tomorrow. 

I'm going on an adventure! Costa Rica- Here I come! Costa Rica- Siit ma tulen !

http://www.jetblue.com/vacations/liberia-costa-rica-vacations/ - pictures 

Kirjutan teile Amsterdami lennujaama hubasest interneti kohvikust. Väljend hubane on küll mitmesti mõistetav ning ka väljend “kiire internet” omab siin väga hägust tähendust, niiet tahaksin loota, et minu esimene reisipositus siis ilusti kuidagi internetiavarustesse jõuab. Mis tähendab, et tuleb oma tehnoloogiavaist tööle panna ning natuke uurida. Kõrvalt juba vaadati kui kaua ma seda “ENGLISH” nuppu otsin ning tavapäratult kaua koode arvutisse löön. Unetus hakkab tunda andma… Ütleme siis nii, et sellist reisärevust nagu mul eile ja üleeile ja üleüleeile oli, pole mul juba aastaid olnud. Und ei ole, stsenaariumid käivad peast läbi ja lõpetan ikka kokkuvõttega, et eks elu peabki ise huvitavaks tegema ja  mis on kõige hullem mis juhtuda saab – elu ongi ju elamiseks. Pabin tuleb küll alati alles viimasel hetkel sisse. Ega ma enne Inglismaale pakkimist ka aru ei saanud mida ma õieti omast arust teen ning alles kooli jõudes sain aru mis toimuma hakkab. Samamoodi siis nüüd vabatahtlikuks minemisega. Juba paar aastat on soov olnud, kuid vanust ja aega väheseks jäänud. Nüüd kui 4 päeva tagasi täisealise eluiga kätte jõudis võin ju ametlikult kuhugi korraliku vabatahtliku asutusega kuskile tööle minna. Isegi kui soov suveks vabatahtlik kuskil kaugel maal olla on juba pikalt olnud ning riigi valik üsnagi juhuslikult sai tehtud, siis ega ikka päris ettekujutust ei ole mis seal toimuma siis hakkab. Töötan küll lastega ja aitan igapäevaseid töid teha ning sõnaraamatu abiga harjutan hispaania keelt, kuid usun et kõik see jõuab pärale alles siis kui kohapeale olen jõudnud. Pole varem nii kaugele tundmatusse kohta üksinda läinud. Tundmatu siis selle sõna kõige rikkamas tähenduses. Tundmatu keel, tundmatu mander, tundmatu teekond. Kuid seeongi vist mis mind kõige selle juures tõmbab… see et saab teha midagi mida ma kunagi teinud ei ole. See, et saab selle kõige juures ka ennast tundma õppida. See, et mul on võimalus kogeda üht Kesk-Ameerika riiki ning sellekõige juures elada kohalikus peres, olla natuke oma blondide juustega “outsider” ja vaadata mida see vabatahliku elu endast kujutab.  Kui palju me üldse tunneme ennast, et öelda kuidas me sellistes olukordades käitume. Teatud asjadega olen ma ju ette arvestanud.. hunnik pabereid on välja prinditud, riigi kohta uuritud, parimad benji hüppe kohad valmis vaadatud (kallis ema, palun ära ära ehmata, ma ikka vaatan et oleks turvaline eks) ning sõnaraamat kaasas. Kohe on ka blogisse esimene postitus tehtud, niiet minu reisimuljed saavad ametlikult alata. Üritan siis igalpool märkeid ja pilte teha ning kõik põhjalikult üles kirjutada, et kunagi oleks mul endalgi huvitav lugeda. Amsterdam-Panama city-San Jose ja kohal ma olengi. Costa Rica – Olen peaaegu juba seal!

Ps. Praegu tuli meelde – panen kõigile südamele, et te seda Supermani filmi vaatama ei läheks, kulutasin 2,5 tundi oma elust täiesti mõttetut hüpplemist vaadates.  Aga järgmine kord siis siiski reisimuljeid-pilte teile ! 

I’m going on an adventure! I’ve been longing to say that, write that and actually mean what I say! A few days ago me and my friend went on an adventure to the supermarket.. this sentence from “The Hobbit is starting to sound too casual, but now finally I can use it in its right sense. I’m going to a country where I’ve never been. Going to feel the culture I’ve never entirely experienced. Going to practise a language I barely understand. Going to… going to.. Well I already caught a plane from Tallinn to Amsterdam and now it’s just Panama city and San Jose- there I am. I thought I didn't understand why people purposely make themselves anxious, nervous, sleepless, when actually I’m now coming closer to the realisation of why and how it happens. Not in the same sense that I though however. People often make themselves anxious without any real reason- overthinking and creating problems from things they have no power over. However, in this situation I’m anxious, sleepless and excited and I think I know very well why. I think it’s clear to everyone else as well, this thrill I’m getting from travelling alone to an unknown country. Something exotic. Something new. It reassures me that I might be on the right track.. Right track for the unknown something. Maybe nothing, but at least this anxiety, nervousness, sleeplessness shows that I’m not walking on the same beaten track that is expected. Maybe I come back and find out that this whole travel didn't teach me anything and I wasted a very valuable month (being sarcastic, felt the need to mention it).  Although it’s very unlikely, then at least I’ve tried this out and done something different from my every day routine. This experience will teach me something. It might not be anything specific (except for something like: learn more Spanish, learn more Spanish, English is useless) It has already taught me to think and look at those new situations in a new light.  It has already repeatedly taught me that worrying is useless as I can do nothing about what awaits there, except for things that directly affect me.. such as LEARN SPANISH. Oh well, I suppose one year of studies should be enough to understand the most basic conversations and be able to practise my skills. I´m looking forward to living in a costa rican family, working with locals and being naively happy that I can enrich myself with something as different as that. I make sure to keep notes, take loads of photos and update my blog as soon as I find internet. Wish me a safe 21 hour journey! ( uuh, I always find it funny how ironic the “Have a safe flight” sounds compared to everything else as simple as car drives or car drives in South America.. I’m kidding.(or am I?) Costa Rica is one of the safest countries there!)

Until wifi tears us apart and I can’t find internet!!!

Which means see you (write to you?) next time I have internet! 

T.T

pictures:http://www.destination360.com/central-america/costa-rica/costa-rica-rainforest

http://www.costaricatraveladvisors.net/monteverde.html

Ma olen uppumas. Oma enda mõtetesse ja kohustustesse mida ma nii hõlpsalt vastu võtan. Täna alustan siis sõudmiskursusega algajatele. Eile käisin jooksmistrennis ja esmaspäeviti plaanin ÜRO-päeva Novembris. Lisaks kõigele olen ma aina rohkem ja rohkem seotud organisatsiooniga KEEN, ehk puuetega lastega sportimine ja nende vanematele paariks tunniks puhkuse andmine. Reedel lähen tutvustan ühele kõrval koolis käivale tüdrukule meie pinkiklubi ja laupäeval lähen KEENiga ujuma. Oh seda minu mõistust küll, ei saa vist ise ka aru mille jaoks ma pidevalt kohustustele allakirjutan. Samas on kõik need tegevused ideaalne puhkus. Palju palju produktiivsem kui tv-seriaaalide vaatamine ja internetimugavustes istumine. Vähemalt ma tunnen, et teen midagi kasulikku ja arendan ennast mingis mõttes, samal ajal koolsit pausi pidades. Mis internetti puutub, siis just sellel põhjusel tulin ka blogisse kirjutama. Järgmiseks viieks nädalaks olen ma oma Facebooki konto ära blokkinud, et saaksin just õppimisele ja muudele tegevustele keskenduda. 12. mai on 10km jooks Oxfordi kesklinnas ja kaks nädalat enne on Blenheim palee juures 7km jooks ning tahaks ka need edukalt siiski ära teha.
Vahepeal on mul olnud aga väga väga väga edukas vaheaeg. Nägin kõik kallid inimesed ära, käisin eesti meistriga spas ( hehe oma emaga), Soomes võistlesin parimate trennikatega ja viimase vaheaja poolest veetsin Lõuna-Itaalias sõbranna juures. Sai päikest võetud, pizzat pastat ja mozzarellat söödud ning tähelepanu eest minema joostud. See oli väga huvitav kogemus, poleks arvanudki, et kultuur ikkagi nii palju võib erineda. Ala. isegi politsei vaatas kummaliselt, et kellegil oli tagaistmel turvavöö peal. TURVAVÖÖ, mille olemasolust perekond isegi teadlik ei olnud. Nüüd aga on mul kahe tunnine paus, sest inglise keele tund jäi ära. Seda aega aga kasutan nüüd asjalikult ja kasutan interneti otsingumootorite võimsust, et otsida rohkem infot Jungi kohta ning matemaatika kasutamise kohta psühholoogias. Üritan ka Yevgeni Zamyatini "We" uuesti läbi lugeda selle nädala jooksul. Seda raamatut soovitan ma küll iga ühele kellel plaanis ka Orwelli "1984" läbi lugeda. See raamat andis inspiratsiooni nii talle kui ka Huxleyle "Brave New World" kirjutamisel. Eesti lugejad võivad selle ka vene keelsena leida. (kuigi raamat ilmus esimesena inglise keeles, sest ilmselgelt keelas Stalin, keda ka sümboolselt kujutatud on, ilmutamise Nõukogude Liidus ära). 1920ndatel ilmutatud raamatus võib igaüks leida kas lihtsaid ideid või keerulisi filosoofiaküsimusi, vastavalt selle mis põhjusel selle lugemisele on satutud ning peaaegu 100 aastat ilmunut raamatut võiks tõesti lugeda ükskõik mis ajastul. Tõesti huvitavalt kirjutatud ja ühiskonnale on samuti erilise nurga alt lähenetud.
Küll ma ikka pean palju jaksama...- ennast kiitmast ma ei väsi :D Eesmärk o nvähemalt selge- järgmised kaks kuud väsitan ennast ära ja teen nii palju ku ijaksan, et siis suvekuid rahulikult nautida ning esimesed päevad Eestis maha magada.
 Kuid lihtsalt neid esseesid koguneb ja koguneb ning avastasin taas oma e-mailist ilusa kirja kuidas TOKs(teadmiseteooria) peab matemaatika ja teaduse kohta 1000 sõnalise essee kirjutama. Nagu meil juba piisavalt poleks tegemist kõikide IA´dega ja oma enda sotsiaaleluga korraldusega. Loodan, et mu mitte pidev postitamine on selge põhjusega. Kuid nüüd, kui on palju tööd vaja teha ning sõudmise trennis käia, siis on ju juba ette teada kuidas mõtted kõlguvad mujale. Selletõttu ei tasu mu blogi liiga kauaks kinni panna- ehk leian aega teile kirjeldada kuidas ma esimeses sõudmise trennis korralikult vette lendasin ja kõik teised endaga kaasa tirisin. Sest see on mu kuri salakaval plaan- ainuke kukkuja ma küll olla ei kavatse. Ilmad on küll ilusad olnud + 15 kraadi, kuid ega vannivee lähedale see järvevesi ilmselgelt ei küündi.

Kui soovite minuga ühendust võtta, siis telefon, skype ja ka blogi kommentaarid on alati teretulnud. Soovige mulle edu selle tohutu hulga tööga millega ma pean toime tulema ning päikest teile sinna Eestisse ! :)

O glorious Rome.

Stuck. Sitting here in this airport. Stuck. The sun is burning my already burned face and I’m reading my completely LOVELY biology notes. People next to me have the benefit of enjoying the juicy Italian tomatoes with some freaking amazing mozzarella. Mind sharing some? No thanks, I’m rather trying to listen to basshunter and occasionally enjoy my own benefit of listening to it from both headphones, as one is refusing to obey my commands.

Are you Ready?

I am.

I’ve been ready since I hopped off that f# plane and raced off all the pizza and pasta that I’ve been continuously stuffing myself with since I arrived on Wednesday. I could almost feel the alpha cells in my pancreas releasing glycagon which makes glucagen turn into glucose so i can run faster. Yes, I had my Biolgoy notes open on blood glucose levels while writing this line. Now however the beta cells in the pancrease are producing insulin as im going to store glucose as glucogen!! Hopefully I’m a healthy person and my hypothalamus works well.. To be honest, I don’t care what my body is doing, all I can feel is a flow of fury being pumped through my body while slowly relasing the torment of wainting. I think I forgot to mention –the freaking battery of my laptop is decreasing with even greater rate than the outer calmness I’m displaying in order to appear sane.

Insanity.

All around me. Have you ever noticed how many people smoke? Sitting here and trying to enjoy the burning feeling of Vitamin D entering my body, makes me more noticeable of the smell of cigarettes enlightening all around me. Constantly inhaling nicotine. As consumers do. I just consumed a airplane ticket which took away all my savings. Not through my own will. Though…wait a second.. I voluntarily gave up my money..while it felt so much involuntary. Everything appears voluntary on the outside, while barely anything really is. The appearance of the richness of choices. The appearance that we are using a fancy, good quality Lancome cosmetic product while we it’s exactly the same as the 20 pounds cheaper product of Loreal. They are the same company as I found out recently. The same composition. The same factory. How much choice do we actually have? None. However much id like to think that those people inhaling nicotine so eagerly do have a choice… they don't. Though they could choose not to, that seems like a choice. The closest to the concept of choice we have. But the addiction is.. too addictive. Does it even matter? Maybe. But might as well not. Even when the amount of waste in your body accumulates- one cigarette here or there doesn't seem to matter. Or does it? WE may feel it when we observe the change in long term, but it still doesn't make much difference.. right?

Time is just a type of perception. A conceiving, but a compelling one. A perception we are obsessed with. Does it matter that I missed my flight and will arrive in Oxford a few hours late? No. It will not change the fact that I wont have the key to my room as I managed to forget it home. Does the extra few hundred euros count? However I’d want the answer to be yes… It is still an ugly no. Even when I’d create an illusion and think that there must be so muuuch I could have bought with it. A new pair of jeans maybe, 2-3 pairs of shoes that run out as they all seem to not like my accompany and leave me as soon as I’ve laid my feet on the ground for a few times. The ugly truth is that this money would have probably been spent on useless things-food, transport, lame entertainment.

A new pair of jeans that would increase my level of happiness sfor a few days and then diminish as it fluctuates back to its normal range? Luckily my normal range is quite high up,so a pair of jeans and shoes wouldn't make too much of a difference. However, I would have been happier by donating this money to the charity. But even this wouldn't go to the right place. Half of it would mystically disappear in between, back to the pockets of people who will then GREATLY use it for the GREAT purpose of buying their daughter a fancy pair of jeans. It’s an never ending circle. Of course I’m being cynical. Perhaps too cynical. This is highly influenced by my current emotional state labelled as “stuck in a airport”. Sure there are good people in this world. We all consider ourselves averagely good. At least all we want do is good. OAnd is it bad that this disgustingly rich bastard is buying his daughter a posh pair of jeans? I nthe end, it would make this girl HAPPY. The magical happiness. It would make this girl happy for a little while until she throws them away, not even considering donating them to an orphanage where a child would be happier than just a fraction of a day. Or is she afraid that the jeans would mystically disappear in the way to the orphanage? Such a paradox..

Well it is all a question of morality. I, as a average good person or so I like to think, would expect the donated money to go to the purpose I was giving it to. I would expect an African child to actually get her stomach full in the end of the day or the elimination of the holes in the roof that let the pouring rain through that keep her awake the whole night. Irony…It would actually be nice if it would rain in Africa, right? According to the stereotype or knowledge that I think I own. They would probably do a proper happy dance that its raining and the almighty god has provided a passage for water to come straight to their home. However, what I wanted to say is that the donated money should go to the right palce and that would be truly a great purpose for it. Better than a pair of jeans with a label on them. UUU, a label. We are all labelled. Constatly. I’m typing on my IPHONE at the moment. What a little spoiled child writing about naive wishes for people to be less selfish. Do I feel guilty for having a phone while sunbathing and complaining about my missed flight? What a first world kid. Even her pessimism is gone, as she replaced the “burning hurting sun” with “ sunbathing”. So do I feel guilty? Perhaps I should, but the reality is different. We all have our paths in this life and its all covered with labels. “A child, student, youngster, elderly” are the more general ones. Spoiled little girl typing on her iphone the pointless crap while her deepest wish would be to grab that mozzarella and a few tomatoes from the person sincerely enjoying them next to her. I would not call my self spoiled. I don't even appear spoiled, not even talking about being  labelled in such way.

However much I would want to, and I cant see why I would want to feel a feeling like that, I do not feel guilty. Difficulties come in different shapes and forms and are always offered in life, rarely on golden plates. True, the condition of my phone isn’t a problem, good education or travelling isn’t a problem. It’s always the magnificent mind that makes up the problems we seem to face. The almighty mind keeps pulling everyones leg. No ones untouched by this. How many of your problems are made up by your mind_? How many of them could you earese by just changing the way you look at them? Take a deep breath and now slap yourself while you face it – almost all of them. As I said- It’s not a problem I missed my flight. I have a bit more time to read, relax and sunbathe. I can enjoy a little bit of sun and look at the Brightside. Always look at the alternatives. It’s simply a false dilemma that you have just one or two ways of looking at things. Stop deceiving yourself. Stop deceiving others and make it better for yourself. You can’t change what happens around you or what happens to you, but you can change the way you perceive and act on it. Your mind is what determines how you perceive, feel and act.  If you can’t control what’s going on, at least take the effort to change the state of your mind.

I haven't been writing for a while now. Why? I have no idea... Too much work? Too much to do? Well there isn't anything specific going on in my life, but I suppose school, trainings, social life and sleep take up most of my time. Though im now finished with exams and just getting ready for a few  university visits, trip to Lisbon, brak at home for 2 weeks and then going to South Italy. Quite a variety of events coming up I assume.
I've been playing some table tennis, going running every day for a few weeks and started some very interesting books that I'd like to share with you. I have no idea whether I've mentioned them before or when was the last time I posted something, so my apologies to the ones that

Mind on hakanud huvitama kirjandus ja muusika, milles ma varem mitte midagi ei leidnud. Ma ei tea mis muutus on minus toimunud või kas see on tulnud ajapikku, kuid nüüd järsku suudan leida luules midagi imepärast. Midagi sellist mis annab ei anna vaid mõtteainet, aga ka vastavas kontekstis rahustab. Paneb mõistma kui mitmekülgne on maailm ning kui huvitav on mõnda täiesti tavapärast fenomeni mõnest teisest küljest vaadelda.
Võib-olla hakkan vanaks jääma.
Selge see, et see kõlab irooniliselt, aga mind pole mitte kunagi varem sellised asjad huvitanud..... Kas minuga on midagi valesti? Ei.
Või siiski.. olen viimased kaks päeva plavikus kodus istunud ja üleliia vett joonud ja õunu söönud..
Samas pole see nüüd väga äkiline muutus. Kui mind eelmine aasta sunniti luulesse süvenema, siis leidsin ka sealt endale teadvustamata huvitavat materjali. Pole palju võimalusi või sõnu, mis aitaksid edasi kanda mõtet, ideed, emotsiooni. Kõige keerulisem ongi vist viimasena.. kuidas saab kirjeldada tundeid, mida vahel on raske endalegi seletada? Tunne ju sõltubki paljuski sellest, kuidas inimene otsustab seda tõlgendada. Luule on minu arust aga suurepärane vahend, mis on nüüd jõudnud kõige lähedamale tunnete ja sündmuste  "tõelise tähenduse" edasi kandmisse.
Ka sündmustele annab ju tähenduse siiski tunne, mille tõttu see meelde jääb. Sellepärast ehk ongi meil raske panna teisi inimesi mõistma teatud sündmusega kaasnenud elamust..
Ühesõnaga, kõik mida ma selle lühikese postitusega tahan öelda on :
 Lugege luulet.
Võtke väike osake oma päevast ja pöörake tähelepanu millegile, mida pole varem väärtustanud. Sellest võib teile endale lõpuks kasu tulla.
Kuulake head ja huvitavat muusikat.

Little Red-Cap

Carol Ann Duffy

At childhood’s end, the houses petered out

into playing fields, the factory, allotments

kept, like mistresses, by kneeling married men, 

the silent railway line, the hermit’s caravan, 

till you came at last to the edge of the woods. 

It was there that I first clapped eyes on the wolf. 

He stood in a clearing, reading his verse out loud 

in his wolfy drawl, a paperback in his hairy paw, 

red wine staining his bearded jaw. What big ears

he had! What big eyes he had! What teeth!

In the interval, I made quite sure he spotted me, 

sweet sixteen, never been, babe, waif, and bought me a drink, 

my first. You might ask why. Here’s why. Poetry.

The wolf, I knew, would lead me deep into the woods,

away from home, to a dark tangled thorny place

lit by the eyes of owls. I crawled in his wake,

my stockings ripped to shreds, scraps of red from my blazer

snagged on twig and branch, murder clues. I lost both shoes

but got there, wolf’s lair, better beware. Lesson one that night, 

breath of the wolf in my ear, was the  love poem.

I clung till dawn to his thrashing fur, for

what little girl doesn’t dearly love a wolf?

Then I slid from between his heavy matted paws

and went in search of a living bird – white dove –

which flew, straight, from my hands to his hope mouth.

One bite, dead. How nice, breakfast in bed, he said,

licking his chops. As soon as he slept, I crept to the back

of the lair, where a whole wall was crimson, gold , aglow with books.

Words, words were truly alive on the tongue, in the head,

warm, beating, frantic, winged; music and blood.

But then I was young – and it took ten years 

in the woods to tell that a mushroom

stoppers the mouth of a buried corpse, that birds

are the uttered thought of trees, that a greying wolf

howls the same old song at the moon, year in, year out,

season after season, same rhyme, same reason. I took an axe

to a willow to see how it wept. I took an axe to a salmon

to see how it leapt. I took an axe to the wolf

as he slept, one chop, scrotum to throat, and saw 

the glistening, virgin white of my grandmother’s bones.

I filled his old belly with stones. I stitched him up.

Out of the forest I come with my flowers, singing, all alone.