Olengi kohal!! Üritan siis kiirelt esimesi elamusi kirja panna, enne kui lap-topi aku üles ütleb, sest adapterit pole ma veel hankida suutnud. Ütleme nii, et unepuuduse seisukord on sama niiet andestage mulle suure südamega kõik kirja ja loogika vead. Mul juba esimesed suured kultuurišokid toimunud, kuid alustame siiski sealt kus pooleli jäin. Amsterdam-Panama city lend möödus suures osas hästi. Vahepeal olin suures ekstaasis kui sain enda kõrval istuvale maailma armsaimale hispaania (ladina-ameerika?) vanapaarile inglise keelest hispaania keelde tõlkida. Natuke aega oli selline hüplemise tuju, et „jeee, suutsin lause konstrueerida“ kuid see kadus kiiresti kui Suur väsimus( suurealgus tähega) peale tuli. Muidugi uni tuleb just sellel ajal kui ma uue kellaaja järgi magama ei tohiks jääda. Aga mis selles pilaks lennureisis ikka nii huvitavat oli, põnevaim osa oli siiski Panama citys maha minek. Astun lennukist välja ja olin paar sammu käinud kui mingi suur suur kisa ja karjed kostavad kõrvu. Võpatasin päris korralikult ja pidin ikka ümber ringi uurima mis toimub, enne kui häälteallika tuvastasin. Nii suurt actionit kui ma eeldasin ma eest ei leidnud, küll aga nägin väikse putka ees üks kümmetkond meest jalgpallile kaasa elamas. Ei teagi nüüd kas ma pole Eestis või mujal maailmas suuri jalgpalli õhtuid näinud või pidigi see järsk hõiskamine mind lennujaamas võpatama panema.  Edasi aga kõndisin küll nii, et oleksin parema meelega mütsi pähe tõmmanud. Kordasin mitu korda, et kui kunagi veel midagi sellist teen siis juuksed lähevad küll teist värvi. Võib-olla tõmbas ka see üksinda reisimine tähelepanu, aga päris korralikult ikka uuriti ning mõtlesin et mõni tuleb äkki proovib nõelaga kas ma ikka olen päriselt olemas. Sama oli ka hiljem San Jose lennujaamas, kuid eks sellega peab mingil määral harjuma või õppima ignoreerima. Ühesõnaga siis ma otsisin suurest lennujaamast üles teised Euroopaliku välimusega inimloomad, kes ilusti ühe pingi ümber olid koondunud ning sain ka mina oma „ühtekuuluvuse“ tunde kätte ning liitusin siis inimestega kellel küll välimus euroopalik, kuid nagu hiljem selgus, hispaania keel palju paremini suus kui oskaks arvata. Lõpuks kui kuidagi hispaania keele kutsungitest suutsin oma istmekoha eristada, liitusin siis lennukipoole liikuva rahvamassiga. Ütleme nii, et sellist lendamise kogemust pole mul ikka küll kunagi olnud. Alguses olin ma vist ainuke veidrik, kellel sees keerles kui see lennuk loksutas, kuid lõpu poole kui asi juba päris „õhuauguliseks“ kiskus, siis hakkasid teised inimesed ka oma vahel kiiremini lobisema ning murelikke nägusid tegema. Lõpuks oli küll ainuke soov, et lennuk kiiremini maanduks ning eks ta ka maandus…..seda küll niimoodi et reisijad haarasid kõik toolidest kinni ja ohkasid kergendatult kui lennuk stabiilseks jäi. Ütleme nii, et enam ma enne reisi ära ei sõnu, et lennukid on turvalised ja väljend „turvalist lendu“ on päris iganenud. Turvaliselt maapeal õnnestus mul lõpuks kuidagi ka enda nimega silt üles otsida ning siis hakata hispaania keele sõnaderägastikust tähendusi otsima. Targemaks ma sain vaid seetõttu, et mulle ulatati paberileht kus homne linna ja töö tutvustuse plaan ilusti kirjas. Edasi sain kogeda öist San Josed ja mitte midagi nähes( juba kell 7 õhtul kohale jõudes oli väljas kottpime..) jõudis tee siis minu ajutise koduni. Ka siin perekond inglise keelt ei kõnele, kuid seda parem mulle ja keele harjutamiseks. Eks me põhilised asjad saime selgeks räägitud ning „magama“ ehk seda üles kirjutama ma tulingi. Nüüd aga tõesti võtab uni võimust ning homme saate ehk ilusa piltidega postituse kus ma teile maja ja perekonda ja linna ja kõike ehk jõuan tutvustada.

Homseni ;)

English readers-  hasta manana. Estoy muy cansado. I´m extremely tired and rather write a more through post tomorrow.