Ma olen vist siin
blogis ka mitu korda maininud kui rahul ma oma Costa Rica perekonnaga olen, aga
pole nendest kunagi pikemalt kirjutanud. Nad tunduvad täiesti klassikaline Costa Rica perekond. Isa, ema,
tütar. Küll aga tundub see perekond palju palju suurem olevat kui meie arusaam
perekonnast ette määrab. Pidevalt on külalised ning ei suuda mina enamustest
perekondlikest sidemetest aru saada. Täna olid näiteks pereema vanemad siin,
eelmiseks nädalavahetuseks jäid siia tema õe perekond(? Ma päris täpselt aru ei
saanud kes nad talle on) ja ka naabrid tunduvad tihedad külalised olevat.
Jäädakse õhtusöögile, juuakse kohvi ja seda kõike ilma suuremate
ettevalmistusteta. Kohv on enamasti must – esimesed päevad lisasin kaks
teelusika täit suhkrut ning terve pere imestas kuidas ma nii palju seda sinna
panen. Nüüd aga olen ise selle musta kohviga ära harjunud – kohv on lihtsalt
teistsugune Costa Ricas ning selleks, et seda tõeliselt nautida pole vaja seda
piima ega suhkruga rikkuda. Isegi lapsed joovad siin kohvi. Alustavad väga noorelt,
5-7 aastaselt ning mõned isegi nooremalt. Alguses küll piimaga, aga see pidavat
kaduma üsna kiiresti. Põhiline toit nagu ma mainisin on Oad ja riis. Riis
kõigega – mulle tehakse alati taimetoidu versiooni, aga enda jaoks nad kasutavaid
erinevaid lihasid ja vist isegi kala. Praetud banaanid ja muud puuviljad
juurviljad on samuti väga populaarsed igaks söögikorraks. Üks asi on mis mulle
tõesti üldse ei maitse. Olen üritanud öelda, et ma eelistaksin vett sellele
joogile mida nemad palju lubavalt „ mahlaks“ kutsuvad. Neil on tõesti värskeid
puuvilju seal, aga samuti on mitu mitu KULBI täit suhkrut. Seda samajama teevad
nad instituudis lastele, ise pidevalt rääkides, et „ üritame õpetada tervislikku
eluviisi ja söök peab olema vitamiinirikas koos puuviljade ja juurviljadega“,
jah see kõik on väga õige kuni asjad nii toimiksid ka.
Inimesed on siin
kõik väga noorusliku välimusega. Siin peres käib pidevalt söömas üks kutt,
kellele oleksin vanuseks pakkunud 16. Tema on see kes mind zumbasse kutsus.
Ajasime siis niisama kerget juttu hispaania keeles ning küsisin kui vana ta on
ning vastuse peale arvasin, et teeb mingit nalja. „ sügisel tuleb 30 ära.. mul
on kolm last ka. Kaks tütart. Üks poeg.“ Küsisin kas ta teeb nalja ning isegi siis ei
suutnud uskuda. Hiljem õhtusöögil rääkisin kuidas ta mulle ütles , et ta
kolmekümne aastane on. Kõik vaatasid suu ammuli otsa ning ütlesid et muidugi on
ta kolmkümmend, kas sa ta lapsi siis ei näinud üleeile? Täpselt sama on ühe
kohaliku vabatahtlikuga kes on 33 ja näeb välja minust ehk paar aastat vanem.
Täielik müstika - igakord ehmun ära kui keegi mulle oma vanuse teatab.
Üks erand sellele
on ehk pereisa. Kujutage ette üht ehtlast mehhiklast. Lühike, natuke pontsakas,
pidevalt nalja viskav. Täpselt selline on minu hostisa. Ma isegi ei saa kõigest
aru mis ta mulle ütleb, aga jube naljakas on ta miimikat vaadata. Täna tõi
mulle igast erinevaid puuvilju maitsta ning terve perekond pärast õhtusööki
üritas selgitada mandariinide erinevusid. „Magus sidrun“ maitseb täpselt nagu
eesti mandariin mis on natuke liiga kauaks kapi peale jäetud. Samas on siin palju
puuvilju, mis pole ehk nii magusad, aga väga maitsvad ning mille nime isegi hispaania-inglise
sõnaraamat ei tunne. Täna oligi päev millal ma esimest korda tundsin, et hispaania
keel on hakanud paremini tulema. Vähemalt asjade kirjeldamine ning mõned
põhilised sõnad mineviku ja tuleviku vormides samuti. Lastest ma küll hästi aru
ei saa, sest nad kas arvavad et ma oskan väga hästi rääkida ja kasutavad
igasuguseid tundmatuid sõnu ja kõike väga kiiresti, või peavad meid kõiki
veidike pea peale kukkunuks ning ei räägi midagi. Vähemalt on enamusele meelde
jäänud, et minu nimi on Teisi ja päris olen Eestist. Väga paljud vabatahtlikud
on Inglismaalt ning paar tükki on Saksamaalt. Eelmine nädal saabus üks tüdruk
Venemaalt, kellega ma ka ülehomme Monteverdesse sõidan. Monteverde on
ainulaadne koht oma „Cloud forestiga „ ja see on ka koht minu bungee hüppeks.
Taaskord – nüüd kui selle üles kirjutasin on mul tõesti kohustus see ära teha.
Laupäeval kell 14.00 on aeg kirja pandud.
Veel üks asi mis
minu tänase päeva väga palju paremaks tegi oli Costa Rica muusika. Pärast
õhtusööki jäin siis perega jutustama nii palju kui ma oskasin ning televiisorit
vaatama. Natukese aja pärast hakkas hostõde mulle Costa Rica muusikat
tutvustama. Enamus laulud olid sellised väga ladina ameerika pärased, aga
näitas ka muid laule mis siin populaarsed on. Need inglise keelsed laulud mis
siin populaarsed on, võib lisada kategooriasse hispaania laulud, sest lauljatel
on tavaliselt väga suur aktsent. Peale selle, Costa Ricalased ei räägi eriti
hästi inglise keelt ning võite nüüd ette kujutada kuidas ma esimest korda nende
poplaule kuulsin ja imestades küsisin kas nad siis sõnumist üldse aru ei saa.
Tegemist on kõige kõige kohutavamate lausetega mida üldse mõelda annab. Mul oli
nii naljakas kuulda kui ta mulle rääkis, et need on laulud mida kõik ticod
kaasa üritavad laulda. Hiljem terve pere kuulas seda lugu ning naersid minu
naeru üle, sest minu jaoks oli kõik see lihtsalt kohutavalt naljakas. Kõik
vanem generatsioon ka siin täna koos ning kõik hõikavad kaasa ühele kõige inetumale inglise keelsele laulule.. Kui nad vaid teaksid. Kui nad vaid kuuleksid seda
hispaania keeles. Ühesõnaga see tegigi mu õhtu palju paremaks, see erinevate
muusikate kuulamine ning eriti veel inglise keelsed lood, millest nad kahjuks
midagi aru ei saa.
Aga kui nüüd pere
juurde tagasi tulla, siis olen tõesti väga rahul. Pereema küsib pidevalt kas on
vaja mu riideid pesta, eemaldas need kohutavad ämblikud mu toast ning ei tee
väga kurba nägu kui ma seda mahla ei kaani. Samuti on ta üks vähestest
inimestest kes mu grammatikat aitab parandada. Peretütar…. Räägib pidevalt oma
tico kuttidest ja näitas isegi oma vanaemale pilti ühest poisist kes talle
meeldib, kuid see tundub selline tavaline asi siin. Kõik istuvad söögilauas
ning arutavad mis sõnumi tüdruk vastu peaks saatma. Pereelu on siin vägagi
huvitav ühele põhjamaise kasvatuse ja elukommetega inimesele.
No comments:
Post a Comment