Monday, July 22, 2013

Väsitav-väsitav vabatahtliku orjus ning Mister Lava Lava

Hola !

Kirjutan teile siit mugavast-mugavast toolist ja imestan miks ma küll nädalat aega rohkem siin Tamarindos ei plaaninud. Saabusime täna hommikul La Fortunast ja pere on mind kohe väga kenasti vastuvõtnud. Võrreldes San Jose perekonnaga elan ma täielikult luksuses. Suur tuba koos televiisoriga, mugavad kiiktoolid õues, kolm koera ja papagoi ning pereisa töötab instituudis ehk saan hommikuti koos temaga linna. Mind paneb imestama kuidas Costa Rica maastik nii kiiresti suudab muutuda. Alles olime läbimatutel teedel mägedes, ilm pilves ningnüüd järsku sellel imelisel valgel rannaliival kus päike kõrvetab. Tahaks teile ruttu kirjutada meie seiklusrikkast nädalavahetusest, kuid enne veel paar sõna minu viimase nädala projektist, mis oli tõesti väga-väga väsitav. Minu suurim austus läheb Costa Rica lasteaia kasvatajatele, kes mitte eksisteeriva palga eest peavad nii palju tööd ära tegema. Olin grupis 1-2 aastaste lastega ning viimane päev 2-4 aastastega. Ütleme nii, et ma pole ammu niimoodi higistanud ja vaeva näinud. Igapäev venis nagu suur tatipall(sõnaotseses mõttes, kui arvestada nende toitumisharjumusi) ja päeval kell kaks viskasin ennast tavaliselt lihtsalt kaheks tunniks magama. Niisiis olin vägagi õnnelik kui nädalavahetus kätte jõudis ning pidin perega hüvasti jätma, et viimast nädalat Tamarindo rannas nautida, "extended essay" lõpetada ning natuke ka hispaania keelt õppida. Mitte nüüd väga õnnelik, sest perekond on mulle väga armsaks saanud ning jään neid heade mälestustega meenutama. Neljapäeval viidi mind isegi kinno ning  vaatamata hispaania keelsele filmile ja  Costa Rica VÄGA veidrale huumorile(selline liialdatud mage huumor) suutsin ma popcorni söömisega rahule jääda. Reedel veel viimane riis ubadega hommikusöögiks ning suure kohvriga reisimine võis alata. Enne muidugi töölt läbi, sest lastega pidi hüvasti jätma ning kuigi me selle tõttu oleksime peaaegu bussist maha jäänud, oli see seda väärt. Saime šokolaadi ning raamatu lastejoonistustega. Stressirikas nädal edukalt läbitud! San Jose bussijaamas õnnestus kohata veel teisi vabatahtlikke, kellel sihtkohaks samuti kurikuulus La Fortuna.
 Bussisõit oli pikk ja väsitav nagu Costa Ricas kombeks - 4,5 tundi ilusate vaadetega loksumist ning kohale jõudes oli tohutult hea meel, et lähedal asuvas hostelis on koht kinni pandud. La Fortuna Backpackersisse sau rõõmsalt suur kohver majja sisse viidud. Kahjuks aga ootas ees suuremgi üllatus. Tuli välja, et ootamatult oli saabunud suur grupp inimesi, kellele meie tuba oli ära antud. Kerge sõnavahetus ning juba oli lugu muutunud " Meil ei ole interneti ja emailiga on probleemid ja teie broneering oli üleeilseks". Tassisime siis mu 23 kilose kohvri taas vihma kätte (õige seljakotiga rändur olen ikka küll.. mittekuinagi enam  ei lähe ma kaugele maale suure kohvriga..tavaliselt olen nädalavahetuseti vaid seljakotiga), käisime kolmes hostelis kus kuskil kohti polnud ning lõpuks neljandas hotellis muret kurtes saime taaskord imestada inimeste abivalmiduse üle. Hotell mille öö pidi maksma 65 dollarit, saime poole võrra alla + imepärasel hommikusöök samuti. Ei suutnud seda õnne uskuda, toast oli ilus vaade vulkaanile ning tänasin mõttes seda hosteli meest kes meie toa oli suurele grupile ära andnud!
Nüüd kui missioon "magamiskoht" oli rohkem kui edukalt läbitud, tuli hakata järgmiseks päevaks tuure kinni panema. Käisime absoluutselt igas agentuuris sees, endal vägagi spetsiifilised plaanid kus me lebotada tahame ning seda kõike tänu Lonely planetile ja teistele vabatahtlikutele. Selliseid turiste polnud vist keegi ammu näinud. Lõpetasime ikkagi Sandra vana tuttava, Mister lava lava(ps. laulda nagu see laul mister lover lover) juures. Alguses tundus mulle küll veider kellegi ukse peale koputada ja siis panna kinni reis mingisuguse nokamütsiga, "bitch please meme" särgiga mehe juures. Kuid tundus väga aus ning oskas täpselt rääkida kuidas need teised agentuurid meilt lihtsalt raha välja pressivad ( ala viivad selle kose juurde mis on tegelikult tasuta jne). Saime ka olla tema esimesed turistid, kes "Paradise hot springs´i" läksid. Nimelt olime kuulnud, et see on kõige rahulikum ja mõnusam ning plaanis oligi pigem lõõgastuda kuskil väiksemas ja mitte ülerahvastatud kuumaveeallikates. Mister Lava Lava juures kõik organiseeritud ning sai rahulikult õhtust süüa, väike POPSi jäätis võtta(kõige kõige parem Costa Rica jäätisekohvik) ning magama mindud.

 Kui mitte kuidagi ei saa, siis nii ikka sai.










Väike blond põrguline, kes igakord teisi jalaga lõi ning siis ise suurel häälel karjuma ja näpuga näitama hakkas. Vähemalt rahunes alati kiiresti maha.

Huvitav fakt: Lastel on väga ameerikalikud või siis "usklikud" nimed. Andy, Britney, Samuel, Maria ja minu jaoks esimene kord ehmatusest naerupahvaku ära teeninud: Jesus.
Olen nädala jooksul kahte Jeesust kohanud - nädal kohe korda läinud.

Minu lemmikpilt. Taga pisike kisakõri roosas, kelle esimene päev möödus vist isegi väsitavamalt kui minu oma(ei mõista kuidas ilma puhkuseta karjuda ja nutta ja rabeleda on võimalik). Järgmine on poiss, kelle Sandra oli nimetanud Väikseks Buddhaks ning eespool üks armsaimaid- Samuel.

 Väike Buddha



Ma olin kohutav kasvataja- esimesest päevast kohe lemmikud tekkinud. Saage tuttavaks minu lemmar-poisiga.
" Väike Ronaldo"  meenutas mulle miniversiooni jalgpallitähest ;)







No comments: