Exhausting volunteering, Wonderful La Fortuna & Arenal, my first impressions of Tamarindo.

Hola !

Kirjutan teile siit mugavast-mugavast toolist ja imestan miks ma küll nädalat aega rohkem siin Tamarindos ei plaan

Exhausting volunteering, Wonderful La Fortuna & Arenal, my first impressions of Tamarindo.

Hola !

Kirjutan teile siit mugavast-mugavast toolist ja imestan miks ma k[ll varem

Putukate-mutikate postitus.

Õhtul oli meil väike kahe tunnine metsatuur. Nägime igasuguseid putukaid ja sai erinevate puude kohta küsimusi esitada ( kõlab väga magedalt, aga jah) . Esimest korda elus kuulsin kägistajapuust näiteks ja üldse igasuguseid „ päeva lõbusaid fakte“ sai teada. Väga palju asju tuli meelde Peruu kultuurireisist kus ma vanaisa ja isaga 10 aastasena käisin. Järsku lihtsalt lõi pildi ette metsast ja mingist kindlast puust ja lindudest mida me nägime kui me vaatetorni ronisime. Peruu vihmametsas olime üsna kaua- nädalakese ehk küll? Imelik, kuidas muidu ei olnud mitte midagi meeles, aga nüüd kui giid rääkis ja näitas siis tulid erinevad mälestused esile. Seekord õnneks sain kõigest aru mis ta rääkis ja isegi ladinakeelsed väljendid ei valmistanud nii suurt raskust. Üks huvitavamaid seikasid oli minu jaoks aga inimeste foobiad. See tüdruk kellega me Monteverdesse nädalavahetuseks läksime kardab tohutult madusid ning meie šansid midagi mürgist näha olid väga väiksed. Väga väiksed, mitte olematud ja tema kahjuks õnnestus meil üleval kõrgel ühte mürgist madu saaki püüdmas näha. 120 maoliigist on vaid 18 mürgised ning ühte neist me ka nägime. Wuhuuu.  Tema hirm õnneks nii suur ei olnud, 10 meetri kõrgusel olev madu temas erilist nutuhoogu ei tekitanud. Küll aga oli meiega ka üks naine, kellel tõsine ämblikufoobia. Astus kohe mitu sammu tagasi kui ämblikuid nägime ja terve aja jutustas oma hirmust. Minu väike unistus on aga alati tarantulat vabas looduses näha. JÄLLEGI TEHTUD. Wuhuuuuu. Pärast seda ma enam oma tuppa uuesti pesistuma asunud ämblikupoisse ei karda. Temast kahjuks pilti ei ole, ta oli kuskil kaugel augu sees ning alguses ei suutnud mu silmad teda üldse näha, sest automaatselt väikest ämblikut otsides vaatasin talle päris mitu minutit otsa. Sidi perekonna nägemisele (laiskloom, jää-ajast) võib ka „tehtud“ öelda ning väga huvitavad olid ka helendavad puujuured. Samuti juhtusime ootamatult nägema „oil birdi“ kes arvati kuni 2010 aastani väljasurnud olevat, sest keegi polnud teda enam 10 aastat näinud, kuid nüüd on nad hakanud taas Monteverdesse pesistuma. Ma pole küll eriline lindude ekspert, aga väga lahedalt kõlab ikkagi.

Homme on aga mul nädal aega uus projekt. Üllatavalt kurb oli isegi selle „summer campi“ projektiga hüvasti jätta. Lapsed ikka veel tänaval jooksevad ligi ja ütlevad rõõmsate nägudega tere ja uurivad elu. Samuti oli teiste kohalike vabatahtlikutega imelik hüvasti jätta. Nad olid kõik nii nii armsad, ning kui ma teile oma  „üllatus„ kohvi kasvanduse külastusest postituse valmis saan, siis saate aru miks.

Ps: pärast kahte nädalat külma dušši all käimist, avastasin kuidas siin soe vesi sellest laes rippuvast ämbrist tuleb. Parem hilja, kui mitte kunagi, eks! Hostelis oli kirjas ,et tuleb hästi aeglaselt lahti keerata ning siis ongi vesi soe. Wuhuuu, saan nädal aega siin peres veel sooja vett nautida. Sellepärast nad siis imestasidki, et „külm?vesi on ju soe..“

ENGLISH:

In the evening we had a small 2-hour nighttour in the rainforest. After my bungee jump I was ready to face everything. We started with interesting trees and not poisonous spiders. I got to ask loads of questions like a proper IB higher level biology student. I was explained the differences between the types of trees and how to distinguish between grasshoppers. However, one of the most peculiar observation for me was how people deal with their phobias. The girl who I was travelling with, Julia, had a phobia for snakes. She wasnt completely freaked out when we managed to see one of the rare poisonous ones (out of 120 species in Costa rica, just 18 are poisonous). It was a yellow one in the middle of preying. Luckily we didnt seem to disturb his peaceful life 10 metres above the ground.

However, another woman had a phobia of spiders and she stepped back when we saw spiders. Especially the tarantula – hiding far back in a hole, so large that the eyes didnt expect to see him or her if it was a lady. We also saw a real Sid family – a family of sloths and various insects and glowing tree roots. We also saw a very rare oil bird who was thought to be extinct for ten years until 2010. I’m not a bird expert, but something like that always sounds awesome.

Check out the photos ;)

PS: Fun fact of the day: Found out after 2 weeks of showering with cold water that my house actually HAS warm water. There was a sign in the hostel that told us to turn the shower on very slowly for warm water and now that I tried it at home, I was surprised but happy for the discovery! Better late, than never, right ;) I still have one more week in another project before I head off for a week of Spanish and resting and working in La playa Tamarindo ;) 

Kids: Don´t try this at home.

I would like to believe that fear is a result of a social construction. It's created by the humans just the same way as honour and pride- without serving any purpose in most situations. However- my common sense says it is not.

We are not meant to fly.

We are not meant to jump off a cliff, bridge or a cable car between two mountains in my case.

It’s definitely not common and therefore fear is more than natural to be terrified in those situations. Especially, when you yourself have signed up to experience it. It makes me wonder now what has gone wrong that some people feel the need for a thrill that comes with having your legs tied together and throwing oneself out there to be freaked out. What is so special about being terrified and feeling the adrenaline rush through one’s body? I don’t have the answer, but I got to experience the thrill that so many others had looked for before me.

The bus drive to Extremo canopy & bungee was quite nerve-racking. My usual nervous laughter and singing started to take over as others also unconsciously used their own methods to calm down. Who was switching the ventilation on and off, who was playing with their hair. It didn’t work. The shallow chat that accompanied us the whole way did not calm anyone. I started to think that it is not me who is nervous. The nervousness is just created by those great stories of how dangerous bungee jumping is (it is indeed called extreme sport for a reason) and just seeing everyone else freak out around me made me hesitate just slightly. The fear created isn’t real, it is just artificially created by playing with the surroundings. The place is very well checked, the equipment is checked and the instructors are experienced. There is no real reason to not do this.

What brought me back to earth was signing the contract “ yes, as this being my third week as a eighteen old, I’m aware of the risks and take full responsibility in case of injury that may also be fatal” After signing this I got weighed and the number indicating my weight is still proudly standing on my left hand.

The procedure sounded very safe, I was supposed to go with the girls whose weights were similar to me and suddenly I was already tied up and stepping to the cable car. A little while later the instructor told me to step out and wait for the next one as they were taking just three at a time. I was relieved. Simply relieved – I felt to need to see a few people do it before to reassure myself that I’m supposed to be able to do this as well. It seemed like a few minutes and they had already finished their jump. Some hanging there a bit longer to grab the rope. That looked great! Others next to me were terrified, but I was jumping up and down because of the excitement. “wuhuuuu I’m going to get to do this as well!!” They came back with no comments. Not very cheery faces.  Well it seemed like a lot of fun for me. Meanwhile there were two blue harnesses being tightly attached to my legs by another instructor. I had read that bruises are the most common injury from bungee jumping, so I wore my black jeans as advised, which was a challenge on its own on this hot day. I was supposed to go first.

Sitting on the very left and giving my best last smile to the camera before the cable car between four wires started to shake towards the middle of the mountains. By “shake” I mean a shaky movement – that is how it was moving. Reaching our destination in the middle of the two mountains – my fear made a re-appearance The tallest and longest bungee jump in Latin-America. 143 metres high. “ So what happens if I faint there?” I was starting to feel a bit nauseous. I got a satisfactory answer that I will be saved. What a relief, right? Not for a person who’s about to jump with a freaking rope tied to their legs. They attached a camera to my helmet and being a bit confused of what exactly to say or which language to use, I greeted everyone in English and Estonian.

Kids don’t try this at home.

Everything was double-checked and I was supposed to go to the side and grab the metal bars.  I knew I should not think and I had just enough time to tell myself “ok, no thinking and no looking down”. I had just grabbed the metal bars when the rapid “ five four three two one! JUMP!” echoed in my ears and I just jumped at one. Apparently with my feet first as I was later told.

I screamed.

The blood pumping through my body, carrying adrenaline and resulting in a huge thrilling scream. I couldn’t see, think. I couldn’t hear. Suddenly the rope pulled me up for another bounce. Just wow. I started laughing and talking Estonian. Then English. Mixed with a little bit of Spanish. I admired the view and found it so relieving. All the adrenaline was released and all I was left with was pure happiness. Pura Vida. Pure life – as they so often say in Costa Rica. It seemed forever that I got to admire the river and look at the mountains. I then noticed the rope that was sent down for me to attach. I grabbed it but the metal “thingy” was still far, so I had nothing to do with the rope. Now my heart was pumping fasted again as I was twirling around the rope. I couldn't find the balance, I had enjoyed the bouncing after the jump but not his. Though, if I think about it I’ve had a little bit of practise with things that make you dizzy, like Tivoli in Tallinn with its rusty attractions. Finally, after a bit of abs exercises, the metal “thingy” was attached to my body. A few more of “ woaaaah, it’s such a beautiful view. So so pretty” and I was reaching for the platform.

The relief, the happiness, the heartrate still faster than usual and the want to do it again- all emotions rushing over me.

Hearing the others swear and scream and do their jump after me was very calm. Obviously only for me. By the way I’m very proud that I didn’t swear! It was now even more interesting to watch how people calmed themselves down – breathing deeply, closing their eyes, swearing. Taking them out of the context and you would think that It’s a mental hospital. Me- being so relieved, enjoying the view and talking about the jump.

Afterwards I was exhausted- I jumped around for a while and then we headed to the view platform to watch others do the thrilling jump. Enjoying the sun(yes, I indeed got sunburnt once again) and watching 10 more people do the jump was incredible. Incredible, until suddenly one of the jumpers seemed to have grabbed her knees and could not get back up. I didn't notice it until somebody pointed it out. About 7 minutes after the start of her jump and instructor went down to get her. She was then pulled up safely with a great shock and a video of this experience. We were later shown this video and we could clearly see what happened. The rope that was sent down to the jumper to attach in order to get back up, got twisted around her ankles and arm. This was only because she kept twisting it when it was already around her ankle and grabbed the rope too early. Luckily, everything ended well though it first looked very dangerous (obviously, a person hanging with just a piece of rope attached to their legs) it was clear that the situation didn't have any huge potential danger.

Otherwise, I would definitely recommend this to everyone who have given it a longer thought. Choose a spot with a beautiful view and enjoy it. It will be more than worth it.

Here is the video : 

http://www.youtube.com/watch?v=SIXGSYBADfc

and photos : 

 

Getting ready ;) 

                                                                        And there I am. ;)

 

The colours are a bit off, as it´s done with the sports mode. 

 
Coming back ;) 

 

The sincere happiness :D 

 

The beautiful-beautiful view. ( niiii ilus, niii ilus)

Here you can see the height of it : 

Minu Tico perekond

Ma olen vist siin blogis ka mitu korda maininud kui rahul ma oma Costa Rica perekonnaga olen, aga pole nendest kunagi pikemalt kirjutanud. Nad tunduvad täiesti klassikaline Costa Rica perekond. Isa, ema, tütar. Küll aga tundub see perekond palju palju suurem olevat kui meie arusaam perekonnast ette määrab. Pidevalt on külalised ning ei suuda mina enamustest perekondlikest sidemetest aru saada. Täna olid näiteks pereema vanemad siin, eelmiseks nädalavahetuseks jäid siia tema õe perekond(? Ma päris täpselt aru ei saanud kes nad talle on) ja ka naabrid tunduvad tihedad külalised olevat. Jäädakse õhtusöögile, juuakse kohvi ja seda kõike ilma suuremate ettevalmistusteta. Kohv on enamasti must – esimesed päevad lisasin kaks teelusika täit suhkrut ning terve pere imestas kuidas ma nii palju seda sinna panen. Nüüd aga olen ise selle musta kohviga ära harjunud – kohv on lihtsalt teistsugune Costa Ricas ning selleks, et seda tõeliselt nautida pole vaja seda piima ega suhkruga rikkuda. Isegi lapsed joovad siin kohvi. Alustavad väga noorelt, 5-7 aastaselt ning mõned isegi nooremalt. Alguses küll piimaga, aga see pidavat kaduma üsna kiiresti. Põhiline toit nagu ma mainisin on Oad ja riis. Riis kõigega – mulle tehakse alati taimetoidu versiooni, aga enda jaoks nad kasutavaid erinevaid lihasid ja vist isegi kala. Praetud banaanid ja muud puuviljad juurviljad on samuti väga populaarsed igaks söögikorraks. Üks asi on mis mulle tõesti üldse ei maitse. Olen üritanud öelda, et ma eelistaksin vett sellele joogile mida nemad palju lubavalt „ mahlaks“ kutsuvad. Neil on tõesti värskeid puuvilju seal, aga samuti on mitu mitu KULBI täit suhkrut. Seda samajama teevad nad instituudis lastele, ise pidevalt rääkides, et „ üritame õpetada tervislikku eluviisi ja söök peab olema vitamiinirikas koos puuviljade ja juurviljadega“, jah see kõik on väga õige kuni asjad nii toimiksid ka.

Inimesed on siin kõik väga noorusliku välimusega. Siin peres käib pidevalt söömas üks kutt, kellele oleksin vanuseks pakkunud 16. Tema on see kes mind zumbasse kutsus. Ajasime siis niisama kerget juttu hispaania keeles ning küsisin kui vana ta on ning vastuse peale arvasin, et teeb mingit nalja. „ sügisel tuleb 30 ära.. mul on kolm last ka. Kaks tütart. Üks poeg.“  Küsisin kas ta teeb nalja ning isegi siis ei suutnud uskuda. Hiljem õhtusöögil rääkisin kuidas ta mulle ütles , et ta kolmekümne aastane on. Kõik vaatasid suu ammuli otsa ning ütlesid et muidugi on ta kolmkümmend, kas sa ta lapsi siis ei näinud üleeile? Täpselt sama on ühe kohaliku vabatahtlikuga kes on 33 ja näeb välja minust ehk paar aastat vanem. Täielik müstika - igakord ehmun ära kui keegi mulle oma vanuse teatab.

Üks erand sellele on ehk pereisa. Kujutage ette üht ehtlast mehhiklast. Lühike, natuke pontsakas, pidevalt nalja viskav. Täpselt selline on minu hostisa. Ma isegi ei saa kõigest aru mis ta mulle ütleb, aga jube naljakas on ta miimikat vaadata. Täna tõi mulle igast erinevaid puuvilju maitsta ning terve perekond pärast õhtusööki üritas selgitada mandariinide erinevusid. „Magus sidrun“ maitseb täpselt nagu eesti mandariin mis on natuke liiga kauaks kapi peale jäetud. Samas on siin palju puuvilju, mis pole ehk nii magusad, aga väga maitsvad ning mille nime isegi hispaania-inglise sõnaraamat ei tunne. Täna oligi päev millal ma esimest korda tundsin, et hispaania keel on hakanud paremini tulema. Vähemalt asjade kirjeldamine ning mõned põhilised sõnad mineviku ja tuleviku vormides samuti. Lastest ma küll hästi aru ei saa, sest nad kas arvavad et ma oskan väga hästi rääkida ja kasutavad igasuguseid tundmatuid sõnu ja kõike väga kiiresti, või peavad meid kõiki veidike pea peale kukkunuks ning ei räägi midagi. Vähemalt on enamusele meelde jäänud, et minu nimi on Teisi ja päris olen Eestist. Väga paljud vabatahtlikud on Inglismaalt ning paar tükki on Saksamaalt. Eelmine nädal saabus üks tüdruk Venemaalt, kellega ma ka ülehomme Monteverdesse sõidan. Monteverde on ainulaadne koht oma „Cloud forestiga „ ja see on ka koht minu bungee hüppeks. Taaskord – nüüd kui selle üles kirjutasin on mul tõesti kohustus see ära teha. Laupäeval kell 14.00 on aeg kirja pandud.

Veel üks asi mis minu tänase päeva väga palju paremaks tegi oli Costa Rica muusika. Pärast õhtusööki jäin siis perega jutustama nii palju kui ma oskasin ning televiisorit vaatama. Natukese aja pärast hakkas hostõde mulle Costa Rica muusikat tutvustama. Enamus laulud olid sellised väga ladina ameerika pärased, aga näitas ka muid laule mis siin populaarsed on. Need inglise keelsed laulud mis siin populaarsed on, võib lisada kategooriasse hispaania laulud, sest lauljatel on tavaliselt väga suur aktsent. Peale selle, Costa Ricalased ei räägi eriti hästi inglise keelt ning võite nüüd ette kujutada kuidas ma esimest korda nende poplaule kuulsin ja imestades küsisin kas nad siis sõnumist üldse aru ei saa. Tegemist on kõige kõige kohutavamate lausetega mida üldse mõelda annab. Mul oli nii naljakas kuulda kui ta mulle rääkis, et need on laulud mida kõik ticod kaasa üritavad laulda. Hiljem terve pere kuulas seda lugu ning naersid minu naeru üle, sest minu jaoks oli kõik see lihtsalt kohutavalt naljakas. Kõik vanem generatsioon ka siin täna koos ning kõik hõikavad kaasa ühele kõige inetumale inglise keelsele laulule.. Kui nad vaid teaksid. Kui nad vaid kuuleksid seda hispaania keeles. Ühesõnaga see tegigi mu õhtu palju paremaks, see erinevate muusikate kuulamine ning eriti veel inglise keelsed lood, millest nad kahjuks midagi aru ei saa.

Aga kui nüüd pere juurde tagasi tulla, siis olen tõesti väga rahul. Pereema küsib pidevalt kas on vaja mu riideid pesta, eemaldas need kohutavad ämblikud mu toast ning ei tee väga kurba nägu kui ma seda mahla ei kaani. Samuti on ta üks vähestest inimestest kes mu grammatikat aitab parandada. Peretütar…. Räägib pidevalt oma tico kuttidest ja näitas isegi oma vanaemale pilti ühest poisist kes talle meeldib, kuid see tundub selline tavaline asi siin. Kõik istuvad söögilauas ning arutavad mis sõnumi tüdruk vastu peaks saatma. Pereelu on siin vägagi huvitav ühele põhjamaise kasvatuse ja elukommetega inimesele. 

La playa Samara - la playa de mis suenos.

PURA VIDA. 

Reedel pärast tööd ja lõunasööki (jah, riis ja oad ja salat) alustasime oma teekonda San Jose poole. Sinna sõit oli üsna tülikas, sest liiklust oli nädalavahetuse tõttu palju ning lastel on kahenädalane vaheaeg, ehk palju liiklemist. Trükin siia siis ümber minu esimese kogemuse pikast bussisõidust La Playa Samara poole. Alles nüüd hakkasin mõtlema, et nimi on ju täitsa õudusfilmi The Ring põhiosaleja oma, aga kinnitan teile, et rand ise oli üks ehtne paradiis.

Seiklus algas juba sellega, et istekohti oli sellele bussile vaid üks järel. Kuid vähemalt õnnestus meil saada üks seisukoht sellele viie tunnisele lämbele bussisõidule.Siin on natuke selgitust bussisõidule, sest istumine tüütas päris kiiresti ära:

 Üks kõige ebamugavaim asi siin maailmas on istuda hädaabi isekohal täiesti tundmatu inimese kõrval, samal ajal kui kolm seiskohaga meest on ennast mugavalt sinu kõrvale seisma asetanud. Mul selle seismise vastu ei ole midagi, aga see ebamugav passimine ajab lausa naerma. 2,5 tundi veel sõita – Minul ja Sandral vedas, et istumiskoha saime ja vara bussi tulime, sest üks seisukoht õnnestus muuta emergency exiti istekohaks.

Ma siin juba 15 minutit mõtisklen miks siin eksisteerivad hädaabi väljapääsu istekohad.. tulekahju korral väsin välja jooksmisest ära ning otsustan korraks jalga puhata? Ulme kuidas need inimesed ikka passivad – popcorni ei tahtnud peatusest kaasa osta ? Mul on kotis küpsiseid, pakuksin hea meelega, aga mul hakkaks neist kahju. Costa Ricas tehakse väga häid küpsiseid, niiet ma pigem hoian neid homseks.

Samas ütleks ,et see bussisõit on üks paras kogemus. Hoian oma seljakotist ja kaamerakotist kahekäega kinni- väljaarvatud hetkel kui seda kirjutan- ja loodan, et mu seljakott liiga fancy välja ei näe. Samas kaks esimest tundi sõidust olid vägagi nauditavad, luuleliselt ennast väljendades nautisin maaliliste mäetippude hurmavat ilu. Poole tee peal vahetasime Sandraga kohad, sest see istekoht mis temal oli ja minule nende lõbusate sellidega pealekauba pärandati, ei ole just kauaks eriti mugav. Niisiis saan nüüd mina kuulata Yevgeni Zamyatini  „we“´d ja krabada toolist iga kurviga. Samas tänu õhtusele sõidule on meil nüüd kaks tervet päeva selles paradiisirannas.

Ainult tund aega veel. Ainult tund aega veel. Tund ja 45 minutit kannatada. Silmad vajuvad sirge tee ilmnemisel automaatselt kinni, aga avanevad pea koheselt, et aidata tasakaalu leida sellel mägisel teel. Kohe kui kella kuuest päike loojub hakkab uni võimust võtma- hetkel läheneb kell 9le ja ilma internetimugavusteta on üleval püsimine veelgi keerulisem. Isegi võttes arvesse asjaolusid mis mind igal hetkel ilusti üleval peaksid hoidma. Peale mägiste teede kuuluvad nende asjaolude alla:

1)      Costa Rica rap muusika mille „helisevat“ meloodiat eespool asuvad inimesed naudivad.

2)      Selle ühe passiva mehe rõvedad rögastused mis pärast 5 minutilisi pause sama hoogsalt jätkuvad.

Nüüd kirjutades olen rohkem üles ärganud, täname Steve Jobsi Iphone leiutamise eest, sest kuigi eelistaksin raamatu lugemist, on see pimedas kahjuks võimatu. Samuti aitab see iphone mul kuhugigi oma pilk suunata, sest ümber ringi istuvad või seisavad igasugused inimesed(ja see tähendab tõesti igasuguseid, peale röhitseva mehe on siin üks teine noor kutt kelle riided on nii mustad, et meenutavad vikerkaart) ning välja vaadates jääb samuti kõrvalistuja pea ette. Kuigi kohal võiksime ikka olla. Seal pidi olema papagoi kes palju jutustab ning su nime ära õpib. On mida oodata, on mille nimel üleval püsida!!

Vahepeal on siin bussis muusika vahetunud – nüüd selline kerge elmari tantsuõhtu Costa Rica stiilis. Iga päev imestan kui kummalist muusikat inimesed siin kuulavad, mu hostsister samuti. Neil tuli raadiost „ hop johanna“ hispaania keelne versioon ja kui ma ütlesin et vopaa, eesti keeles on see laul juba väga vana, siis nad vaatasid mulle üllatunud nägudega otsa, et nad esimest korda kuulevad seda. Samas palju asju on ka moodsad ning mõned laulud on samuti alles hiljuti Eestisse jõudnud, seega ei oska ma seisukohta võtta.

Aga peale muusikavahetuse on ka muud actionit toimunud- Küik seisukohtadega inimesed on ümber ühe istekoha kogunenud ning vaatavad vist jalgpalli. Muusika on liiga valju, et täpselt aru saada mida nad vaatavad. Igal juhul nüüd on isegi raskem üleval püsida, sest see mees ei rägasta minu poole ning istekoht muutus selletõttu palju mugavamaks.

Lõpuks-lõpuks läksid nad maha ning õnnestus ka mugavam istekoht saada. Täitsa ameerika mägede tunde tekitab siinne bussisõit, seda ma oskan öelda.

See õhtu olime me nii väsinud, et pärast kohale jõudmist jalutasime otsekohe hosteli suunas ning sai seda magusat und nautida. Tuba mille saime oli küll super hea selle raha eest ning järgmine hommik hommikust süües saime veelgi kinnitust, et ega paremat hostelit ei annaks tahta. Hommik algas tavalise musta kohviga, nagu mul siin kombeks saanud ning otsustasime esimene päev rahulikult rannas lebotada. See koht, mida ma varem kujutasin ette väikse linnana oli tegelikult vaid väike küla. Umbes kaks tänavat ning juba oledki metsas omadega. Sõna otseses mõttes, metsas aga selle sõna kõige troopilisemas mõttes. Niisiis oli rand, mida õhtul oli raske märgata, vaid paari sammu kaugusel hostelist. Terve päeva siis võtsime päikest, mina käisin päris mitu mitu korda ookeanis!!!(peaaegu kirjutasin meres, aga tabasin ennast seda andestamatut viga tegemas) ja nautisin mango-papaya-banana fruit shakei. Need puuviljad siin on ikka super head. Mango on minu jaoks kohalik superstaar ning need erinevat tüüpi banaanid on ka väga maitsvad. Järsku kellavaadates oligi aeg juba 2 ning ma olin ennast täiesti 12 ajal päikese kätte unustanud. Ma teadsin, et ega see head ei tähenda, 30 päikesekreem oli küll peal, kuid ega see ujumine mulle eriti kasuks ei tulnud. Loodsin parimat, kuid juba nägin väikest päikesepõletust. Just olime Sandaga arutanud kui jubedad need väga kortsus ja pruunid vanainimesed välja näevad ja kui oluline päikesekaitse kreem on.

Aga noh mis seal ikka, õhtul läks korralik poolpudelit aloe verat peale ning järgmine päev õnnestuski mul juba pruun olla ;) Õhtul veel istusime kohalikus baaris rannas ning nautisime ilusat päikeseloojangut koos Mojitotega. Päikeseloojang oli tõesti imetlusväärne ja „Gusto Beach“ väärib tõesti heade kokteilide tiitlit. Laupäev oli niisiis mõnus puhkamine ja lebotamine ning seda sai ikka korralikult tehtud. Vahepeal veel panime järgmiseks hommikuks paadisõidu kinni ning kauplesime hinda vabatahtlikute rahakotile sobivamaks.  Õhtuks aga olime taaskord väga „väsitavast“ päevast rannal väsinud ning pärast papagoiga vestlemist ( mis kahjuks piirdus „ Hola, hola, hola“ ütlemisega)sai jälle magusalt unele. Enne muidugi korralikult ja ebamugavalt aloe verat poolpudelit peale kallatud.

Järgmine hommik ärkasime varakult, sest buss paadisõidule pidi meid ühte natuke eemal olevasse randa viima. Ootame siis viis minutit… 10… Pärast 15 minutit tekkis tunne ,et see pole ka päris Tico Time enam. Tico time on väljend mida kasutatakse selleks, et selgitada kuidas Costa Ricalased jäävad alati hiljaks ning 10 minutit siin seal pool ei tähenda veel hilinemist. See on väga väga omane Ladina Ameerika riikide ja muudele kultuuridele kes vaatlevad aja fenomeni natuke teistmoodi. Igaljuhul pärast 15 minutit tekkis tavalise läänemaailma inimese kummaline „ maksime raha ära ja ääki nüüd ei tuldagi ja 15 minutit hiljaks jääda on ikkagi palju“ tunne. Lasime hotellil helistada firmasse ning nad lubasid varsti seal olla, ootama pidime mingisuguses imelikus parklas ning peale parkalsse jõudmist pidime veel ringi tiirutama, sest üks kohalik ütles, et tavaliselt võetakse ikka sealt teiselt poolt randa turiste peale. Igaljuhul lõpuks õnnestus meil ikkagi hotelli eest autole saada ning siis sai ka ilusti hispaania keelt uuesti harjutada. Jutustasime ühe Kolumbialasega ning see 45 minutiline hilinemine oli tingitud siiski iga indiviidi kombest tico time omaks võtta ning isegi seda 10 minutit hilinemist korralikult kasutada. Sõitsime mööda mägiseid teid ning mööda erinevaid ilusaid ilusaid liivarandu, kui lõpuks saabusime sihtkohta. Kaks väikest paati, viis inimest ühes ning meie paadireis võis alata. Väga-väga ilusad mäed ja avar ookean silmapiiril ning esimene kiljatus „ Delfines“ kõlas üsna pea. Kahjuks oli tegemist aga mingi muu veeelukaga, kes pidi väga haruldane olema, aga kelles mina midagi erilist ei leidnud. Kõik tesed turistid ohkasid ja olid õnnetipul, et seda kala õnnestus näha. Võib-olla ma tõesti peaks rohkem erinevate haruldaste kalade kohta lugema. Siis ag ajuhtus see, mille tõttu me selle paadireisi üldse võtsime! Delfiin! Isegi mitte üks, vaid tervelt 4! Alguses olid nad silmapiiril, aga kuna nad peatselt mõistsid, et me neile ohtu ei kujuta, liikusidjuleglt lähemale. Järsku nad tiirutasidki ümber paadi ja üks pisike mängis oma sabaa. Midagi sellist pole ma elusees näinud. Vabad delfiinid, kes paadi eest ära ei uju, vaid pigem huvi tunnevad. Üsna pea ilmusid veel 6 delfiini ning eelnev pere oli kadunud. Tervelt tund aega tiirutasid nad meie paadiga kaasa ning lõbustasid meie seltskonda. Vot see oli vaatepilt. Natukese aja pärast pakuti meile jooke ja puuviljasid ning siis nautsime juba mõnusat tuuleiili mis kuumust leevendas. Paadireisiga jäime väga rahule! Kestis küll peaaegu poole vähem kui meile lubati, aga tegemist pole isegi delfiinidele sobiliku hooajaga, niiet nende nägemine oli tõeline õnn!

Hiljem lebotasime taaskord rannas ning nautisime päikest. Kella kolme ajal oli tavaline vihmasadu, millest me õnneks eelneval päeval ilma jäime. Lained olid mõnusad suured ja minu üle lainete hüppamine segas vist surfareid. Seal rannas kuhu ma viimasel nädalal lähen on palju surfareid samuti, võib-olla proovin isegi kursuse võtta. Õhtu aga veetsime Costa Ricalaste tantsu vaadates, magusat süües ja kokteile juues. Proovisin mingit cuba kokteili mille nimi oli vägagi tundmatu, aga koostise jätsin lausa meelde, et Eestis saaks samuti teha.  Lihtsalt ulme kuidas inimesed siin tantsida oskavad.. Alguses oli mõtteis isegi proovida, aga kui ma märkasin, et nad kõik tõesti teavad kuidas õigesti tantsida.. mõte oli maha maetud ning pigem jäin seekord vaatajarolli.

Nautige pilte ning üritan teile kirjutada järgmise postituse oma costa rica perekonnast. Mu hispaania keel on nendega nii palju paremaks läinud.. Isegi kui ma sõnu ei tea siis olen võimeline kõike kirjeldama. Aga kultuurilistest erinevustest, puuviljadest, perekonna väärtustest järgmises postituses.

Ahja, täna olin väga õnnelik, sest sain Enrique laulu sõnadest aru – wooohooooo :D

( eesti aja järgi kell kaks peaks uus postitus avalduma)

;) ;) 

 - the sincerest smile of happiness after a dream came true :)

 niiii niiii lähedal!!!!

Ahhhjaaa unustasin mainida - käisime taimetoitlaste restoranis samuti :) 

Kallis sojaburks oli, aga vahelduseks väga maitsev :) 

Im getting a panic attack. Im developing a phobia. All of my hostfamily is sleeping and I cant wake them up. First it was just one in the corner. I though its some dust and therefore im gonna see if I can clean the room tomorrow. It was a spider. A small one. I wasn’t sure what to do, I wanted to just take it out and let it have a nice life. I went to the bathroom. Got some paper and the next moment I was smashing the spider. I got up looked around to make sure there aren’t anymore and….. no…. no…nonononooooooo. The small corner next to my bed has two small ones. I was breathing faster, smashed those as well. Got up to take some more paper, because more and more webs became visible. I didnt know what to do, the room is full of spiders. I still don't. The only thing I remember is the stupid thing I was told that everyone eats a few spiders in their lives while they are sleeping. However, in this room…… just think if they've been here the whole week and I was too blind to notice…… wow wow.. Anyway I got up to get more pape, breathing heavily and suddenly the light from the bathroom shows me the wall next to kitchen and

I got an idea!!!! Omg ! how didn't I think of it before. ! I have my mosquito protection!!!! I’ll just give them a shower of that poison! Wait for a moment

Ok. They aren’t moving. Though they weren’t moving before either. Why didn't anyone warn me that spiders are so common in costa rica!?

Ok. So where was I ? YES! The small corridor that leads to the kitchen had THREE SPIDERS!!!!. That's when I started panicking…. So I tell my family that there are spiders.. What if they answer “ so what? “ spiders are normal. Yes they are and the yare very silent but I don't like those bastards living with me . Sorry for the harsh expression, but especially in my room!!! And I don't understand my roomwas so clean before I left for the weekend. Do spiders make webs into clean rooms? Are spiders awake during the night or don they move a lot  ? I read this nice artickle about spider webs…..how they are very strong and all the different benefits and…… well that doesn't matter, I hate when spiders are small and they can crawl everywhere. Today is gonna be a sleepless night. I cant wake the family I cant.

The spiders which I sprayed with the mosquito protection have moved. No no no . pleaaase dontttt, I thought it injured them the least. Im even afraid to look around so I prefer to write it down and distract myself. If I notice anymore spiders besides the one high up next to the door, one next to the place where my pillow has been for a week… Im freaking. Its going to be a sleepless night. Did I already mention that? I already sent my best friend a video of me panicking and showing the spiders. Haaaah, I don't want to develop a phobia. I cant stand them.Not at all.

Its the most horrible blog post ever .and i wanted to show photos of my weekend and talk about how adventureous that was.. now think about living in a room with spiders that might be poisonous because this is central america. 

So there is minimum 3 spiders in the room at the moment. And me. I hope they are not poisonous.. very small ones cant be poisonous, right!? And wowwww, I hope they haven’t been there the whole time. How can I be so blind !?

It moved. The one I sprayed with the mosquito one got angry or something. Haaaa I feel like a real stupid blonde whos afraid of spiders.  But its costa rica. There are many. And I don't want to get paralysed and it moved. The spider moved. Its coming down. I think it doesn't move as fast as black mamas or very poisonous ones…… and if its poisonous I hope I didn't irritate it too much with the spray… all the others are sitting quietly. I wonder If I turn off the light, are they gonnna move around more ?