Tuesday, January 10, 2012

Everything is relative

See on lausa hämmastav, kuidas elu muutub ning toob su ellu uusi inimesi, kelle puudumist sa varem ei märganud, samas jättes alles kõige olulisemad ning pannes sind neid hindama. Viimased päevad on mind mõtlema pannud, ning see ongi vist see mida selline neutraalne tühi tunne teeb. Täna oli õnneks lõpuks ka kohati jälle hea olla. Sellessuhtes, et suutsin hinnata seda, et ma siiski siin olen. See paar Rory tundi tekitas tunde, et ikka mingil põhjusel olen ma õiges kohas ning tahan seda kõike teha. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui palju see kõik mulle annab. Ükskõik kui tihti mul siin üksi jäädes sõna otseses mõttes ka füüsiliselt paha olla hakkab, tean ma vähemalt et ka see läheb üle. Las see tuju siis kõigub, vähemalt ma tean, et päeva lõpuks saan ma lihtsalt jalutama minna, et mõelda veidike kõige üle järele. Leidsin veel ühe hea mooduse, mis mind hetkel elus hoiab, mis on teiste elude paremaks tegemine. Naeratamine, ameeriklaste naljade tegemine(meil tuli klassi üks ameeriklane) ning teadmine, et kui ma tuppa tulen, siis peale suurepärase toakaaslase, on mul siin ka selline kallis asi nagu LÄPAKAS. Tähendab see teebki asja kergemaks, et mul nüüd siin ka inimesed ümber on, kes oma inside jokedega päeva, kui mitte heaks, siis vähemalt mingil määral paremaks, teevad. Täna oli siis esimene teisipäev, mis tõlkes tähendab esimest kiiret nädalapäeva. Kuni mägironimiseni oli kõik isegi päris hästi. Eilne jalutuskäik ja täiesti tühjalt kõndimine aitas ning suutsin päeva isegi nautida. Naeratada ning üritada kõikde teiste tuju parandada oleks vist parem tõlgendus. Mägironimine oli ka ülepika aja päris naljakas. Olen nende kahe tüübiga hakanud paremini läbi saama, tegime mingeid challengeid ja minu puhul oli see pigem nagu harjutamine, kuidas kõige lõpuks edukalt alla kukkuda. Käe suutsin ka katki kukkuda, aga ma pigem muretsesin nende poiste pärast, sest nad olid suht šokis ja küsisid koguaeg kas ikka kõik on korras. Hea, et mul karupoeg puhhi plaaster kaasas on, see ju leevendab valu veelgi rohkem. Kahju on ainult sellest, et sellised plaastrid ainult väikeseid välispidiseid haavu leevendavad. Kuid kõik läheb üle, seda ma tean, mis ma siin ikka nii väga vingun, tänane päev oli juba kergem ning see tühjuse tunne läks pärast lauatennist peaaegu päris üle. Eestis veedetud aeg oli lihtsalt..suurepärane. Ma sellest nii väga pikalt ei hakka kirjutama, sest põhimõtteliselt Eestis ja Singapuris veedetud ajast on mul wordi dokument juba täis saamas. Iga päev sai midagi meeldejäävat tehtud ning vaheaega ikka täiega nauditud. Uusaasta oli lihtsalt super ning isa- kui sa seda loed, siis mul on väga kahju, et ma sellest siin pean kirjutama, aga ma sulle päris otsa vaadates seda ei julge öelda...see et see diivan sealt keskelt natuke ära põlenud on...Ikka juhtub kas pole..... me kõik teeme vigu ning teinekord ma lihtsalt tean, et diivanid süttivad kiirest.
naerukoht nüüd paluks, sest ma loodan ,et sa sellest naljast ikka aru said :D:D:D: Korter on ideaalses seisukorras, sest uusaasta hommiku tegi heaks just koristustiiiiiim, kelle eesmärk-kõik korda saada- sai tehtud. Isegi uks kahvlite ja nugadega ära parandatud. ( ma ju tean ,et ega sa mind enam tõsiselt ei võta, aga proovida ju võis) Ei aga minu jaoks oli see lihtsalt super vaheaeg. Sai Singapuris puhatud, empsiga aega veedetud ning siis ülejäänud vaheaeg väljas pool kodu praktiliselt elatud, sest koguaeg oli midagi teha. Järgmine vaheaeg siis jälle ning ma pigem üritan iseennast selle jutuga lohutada, et vaheaeg läks ju korda, kahetsusi pole ning selle tõttu, et ma Inglismaal elan, oli vaheaeg veelgi vingem. Eestisse jätsin aga seekord natuke rohkem kui lihtsalt head mälestused, mis minuga tegelikult ju kaasa tulevad, tükike minust jäi samuti sinna. See vaheaeg oligi tähtsam kui teised, sain ka midagi väga tähtsat ära tehtud, millest ma siin kirjutama ei hakka, kuid loodan tõesti et see ühte inimest aitas. Vähemalt sain ise veelgi rohkem aru, et see mis ma elus teha tahan on õige.. Kõik see tähendab aga vaid seda, et mul on alati põhjust ka Eestis käia. Hea toit ju siiski!!!! (lihtsalt et te kõik endast liiga palju ka arvama ei hakkaks) ning muidugiigatsen ma Eestist siiski kõige enam neid vanadaame, kes mind nähtamatute laste ahistamises süüdistavad ning siis bussi lükkavad ning räägivad kui ebaviisakas ma olen. Vabandage väga... aga pole ime et noored Eestist konkreetselt ära pagevad. Samas esmaspäeval oli küll selline tunne, et iga hetk lihtsalt jookseks(JAH, ÜLE MERE KA JOOKSEKS) Eestisse tagasi või lihtsalt ära. Poolik tunne lihtsalt. Kuid kõik läheb paremaks ning õnneks on sellised halvad tunded alati kokku võttes siiski vähemuses ning enamus ajast saab ennast(loodetavasti) siiski elavana tunda.

My life is torn into two halfes. Either is complete, or in a way those two lives make up something i really appreciate. Right now, as you can imagine, im just confused. Life has so much to offer and at least today i finally felt again that this place here is right for me in a way. My holiday was... just amazing. I enjoyed every second with it, some seconds were even more precious and important. But as i have already mentioned earlier, holidays are even better now, because we always party hard, talk about everything that really matters and have a lot of fun with friends. If I liked it, then it was successful, i must remind myself, that routine starts anyway..it doesnt matter where I am. Its important that I had great time and i know that we will in 10 years, still remember this period of life as the most awesome one. Thats the way life has to be. I believe that the most important things are destinied for us, and at some times you just need to see where life brings you. Eiher way its going to turn out the way it has to. I remember a good quote, that i once read: "Eveything will be ok in the end. If its not ok, it's not the end"
I also found a great way to make myself feel better.. its cheering other people up. It really helps..if youre trying to make others happier, you'll turn out feeling better as well.
In the last post I wrote about promises, and i now decided that im going to concentrate more on writing and developing my writing skills to bring it to a new level. Ill just take one step at a time and see what life has to offer.
PS! photobomb comes later.
Tumblr_lxi6ggd0no1r8yjw5o1_500_large



1 comment:

Alar Tamming said...

See auk diivanis on kindlasti äge. Tahaksin siinkohal kohe oma isalikku tarkust jagama hakata, aga tegelikult hakkasin ma naerma kui seda postitust lugesin. Aga ikka panen kirja ühe suurima tarkusetera, mis ma elus olen omandanud tänu psühholoogiaõpingutele ja mille üle olen viimasel ajal palju juurelnud. Seda nimetatakse fundamentaalseks omistamisnihkeks. Aga kui see keeruline sõnapaar ära jätta, siis tähendab see seda, et inimesed teevad hästi kergesti suure vea. Teiste inimeste puhul omistatakse mingi sündmuse toimumise põhjus sellele inimesele , enda puhul situatsioonile. Toon näited. Kui teine jääb hiljaks siis ta on hilineja, kui mina jään hiljaks siis buss lihtsalt ei tulnud. Kui jäähokimängus teine sõidab mulle otsa siis on ta riiukukk ja kakleja, kui mina sõidan teisele otsa siis oli mänguolukord selline , kus ei saanud otsasõitmist vältida. Jne. jne. Aga praegu mina tean, kui keegi minu diivanisse augu põletas , siis see lihtsalt juhtus, ootamatult, ja seda ei saanud ette näha. Kui mina ise augu põletan - no siis ma olen püromaan...