Im getting a panic attack. Im developing a phobia. All of my hostfamily is sleeping and I cant wake them up. First it was just one in the corner. I though its some dust and therefore im gonna see if I can clean the room tomorrow. It was a spider. A small one. I wasn’t sure what to do, I wanted to just take it out and let it have a nice life. I went to the bathroom. Got some paper and the next moment I was smashing the spider. I got up looked around to make sure there aren’t anymore and….. no…. no…nonononooooooo. The small corner next to my bed has two small ones. I was breathing faster, smashed those as well. Got up to take some more paper, because more and more webs became visible. I didnt know what to do, the room is full of spiders. I still don't. The only thing I remember is the stupid thing I was told that everyone eats a few spiders in their lives while they are sleeping. However, in this room…… just think if they've been here the whole week and I was too blind to notice…… wow wow.. Anyway I got up to get more pape, breathing heavily and suddenly the light from the bathroom shows me the wall next to kitchen and

I got an idea!!!! Omg ! how didn't I think of it before. ! I have my mosquito protection!!!! I’ll just give them a shower of that poison! Wait for a moment

Ok. They aren’t moving. Though they weren’t moving before either. Why didn't anyone warn me that spiders are so common in costa rica!?

Ok. So where was I ? YES! The small corridor that leads to the kitchen had THREE SPIDERS!!!!. That's when I started panicking…. So I tell my family that there are spiders.. What if they answer “ so what? “ spiders are normal. Yes they are and the yare very silent but I don't like those bastards living with me . Sorry for the harsh expression, but especially in my room!!! And I don't understand my roomwas so clean before I left for the weekend. Do spiders make webs into clean rooms? Are spiders awake during the night or don they move a lot  ? I read this nice artickle about spider webs…..how they are very strong and all the different benefits and…… well that doesn't matter, I hate when spiders are small and they can crawl everywhere. Today is gonna be a sleepless night. I cant wake the family I cant.

The spiders which I sprayed with the mosquito protection have moved. No no no . pleaaase dontttt, I thought it injured them the least. Im even afraid to look around so I prefer to write it down and distract myself. If I notice anymore spiders besides the one high up next to the door, one next to the place where my pillow has been for a week… Im freaking. Its going to be a sleepless night. Did I already mention that? I already sent my best friend a video of me panicking and showing the spiders. Haaaah, I don't want to develop a phobia. I cant stand them.Not at all.

Its the most horrible blog post ever .and i wanted to show photos of my weekend and talk about how adventureous that was.. now think about living in a room with spiders that might be poisonous because this is central america. 

So there is minimum 3 spiders in the room at the moment. And me. I hope they are not poisonous.. very small ones cant be poisonous, right!? And wowwww, I hope they haven’t been there the whole time. How can I be so blind !?

It moved. The one I sprayed with the mosquito one got angry or something. Haaaa I feel like a real stupid blonde whos afraid of spiders.  But its costa rica. There are many. And I don't want to get paralysed and it moved. The spider moved. Its coming down. I think it doesn't move as fast as black mamas or very poisonous ones…… and if its poisonous I hope I didn't irritate it too much with the spray… all the others are sitting quietly. I wonder If I turn off the light, are they gonnna move around more ?

So I would love to talk about the amazing trip to the Samara beach that took place this weekend, but I just came back from zumba and YES, apart from being a bit tired, I just have this experience more freshly in my memory. My trip to Samara has to wait a few hours because the photos are loading and those are really needed in order for you to understand how beautiful the beaches in Costa Rica are. Meanwhile, I’m going to fuel your appetite by taking about my zumba class. My hostbrother or niece or whoever he is, said that he and his dad are going for the class and if I wanted to join, then it would be a lot of fun. I had just heard that zumba in Costa Rica is completely crazy with all the hip shaking and therefore I….. didn’t wait long to say YES. Apparently the guy who is giving the lessons is “muy guapo” and from Brazil and therefore the room will be full of many admiring girls. I wasn't very surprised to see a lot of girls at zumba, because it still is a dancing class and there are never guys there. This is why  I was confused to see so many guys there as well. All age groups were presented and although the guys weren’t dancing as well as yesterday evening at the beach( like wow… even my hips don't move as much),  they were so eager to learn and dance. In the beginning it was quite easy. I was pleasantly surprised that there isn’t a lot of hip movement and I can actually stay in the rhythm. BUT THEN. They shouldn't call it zumba. It’s some sort of shake-that-ass-for-me Latin American dance lesson. I swear those people are born to dance or they have different hips or genes or whatever because the shakey part comes soooo easy for them. Even the guys were so natural. Luckily my zumba lessons in St. Clares came in handy and I was too much off the rhythm. However, the funniest part was when I was running a few km after the lesson and a random guy outside took a photo of me. Halllooo, haven’t seen a blonde before or haven’t seen a blonde who’s skin colour is a beautiful rich RED. Yep, only a bit because of the sunburn, but mainly because of the training. Well, I just started laughing and couldn't believe that something like this is so spectacular that a photo would be needed. No body has ever taken a photo of me in the gym and if anyone would ask me, I wouldn't give the permission either, it’s a place to look ugly. Which equals a place for no fotos por favor :D

Oh well, thank you for the compliment. I might as well post some photos of Friday. I got the chance to teach some children table tennis without a proper table, but they still liked it and were very eager to try out different games with me. I will go to sleep early today and write about the adventure that started in the evening , tomorrow  J

Pura Vida , mi amores.

He was holding the pat wrongly, but at least he is happy :)


 The group I had to teach table tennis to and play different games with. All of the games exist in Estonia as well. I was so surprised to find out that the games I used to play when I was a child are just as popular in Costa Rica. It seems as if songs and games are at least a bit universal.
One of the nicest local volunteers had a birthday. She´s going to do the bungee jump at the same place where I´m going to do it this weekend. Birthday cakes in Costa Rica are quite the same as all over the world, with a difference of one caramel layer. However as I found out, it´s not caramel, but it completely tastes like one -.-


and............



A  small sneak peak for the next post ;) ;)






 I leave the best ones for tomorrow ;) ( or for the evening, considering the time difference)

:)

Ma armastan siinse piirkonna mägesid, mida mujal maailmas kutsutaks küngasteks. Ma armastan siinsete inimeste rahulikku elustiili, nende võimet olla produktiivne ilma elult viimset piiska välja tirimata. Ma armastan kuidas ma olen õppinud tolereerima sellist õudust nagu oad. Ma armastan värskeid puuvilju. Ma armastan kuidas inimesed on mind igal pool vastu võtnud. Ma armastan isegi seda pärastlõunast vihmahoogu ja õhtust äikest.

Kuid siiski on muidugi palju asju mis mulle siin harjumatud on. Riis ja oad hommikusöögiks? Mustad tänavad ja üpris kehv elatustase, palju kodutuid loomi. Mulle on harjumatu kuidas vett ei saa reguleerida või kuidas sellised läänelikud mugavused siin puudu on. Mulle on harjumatu see hirm õhtul pimedas kõndimise ees.  Mitte, et midagi juhtunud oleks, aga siiski on kõhe üksinda tänavatel kõndida. Eile käisin siin esimest korda jooksmas ja aega planeerisin täpselt nii, et jõuaksin enne pimedat koju. See oli ka põhjendatud – lühikesed püksid oli kõige halvem mõte. Samas ma üllatusin, et paljud inimesed soovisid mulle lihtsalt „jaksu ja jõudu“ kui ma ennast nendest mägedest üles ja alla vedasin. Enamasti kaastundlike pilkudega kaasnesid üldiselt positiivsed toetavad sõnad. Need künkad pole ju ometi nalja asi, Eestis peaks ikka korralikult otsima, et nii järske mägesid leida. Lõppes kõik sellega, et vihma hakkas selgest taevast sadama ning lõpuks olin ainuke inimene tänaval kes kuhugi poole sprintis. Kui juba vihma hakkab sadama siis on kiiresti inimesed läinud ning sama kiiresti ilmuvad nad uuesti tagasi vihmavarjud pea kohal.  Peretütar naeris kui veest tilkuvana tagasi jõudsin ning väsinuna varakult magama vajusin. Tund aega jooksmist Eestis ja tund aega jooksmist Costa Rical… erinevus on suurem kui ma oleksin osanud arvata. Mu jooksmistreener on sügisel minu üle uhke kui niimoodi jätkan. Edasi hakkan jooksmas käima järgmine nädal. Täna oli pärast hispaania keele tundi kiire, et teiste vabatahtlikutega kõrval olevasse linna tivoli sarnasesse parki jõuda. Jube naljakas, kuidas minust vanemad inimesed kõik igasugustele peadpööritavatele atraktsioonidele tormavad. Ainult Sandra, 35 aastane naine kellega ma homme Samora randa nädalavahetuseks lähen,  eelistas kotihoidija ja fotograaf olla. Homme pärast tööd sõidamegi San Josesse, et siis 5 tundi riigi teise otsa loksuda. Vahemaad on küll lühikesed, kuid peatuseid on palju ja tee isegi üsna soovida andev. Saame kaks tervet päeva peesitada Ladina Ameerika väidetavalt teises parimas rannas, sest esmaspäeva saime töölt vabaks. Kavatsen lähedal asuvasse vihmametsa samuti väikse tripi teha ning ülejäänud aja lihtsalt päikest nautida ;) Ühesõnaga internetti saamise võimalus on väike, niiet nautige pilte eelmisest postitusest ning üritan esmaspäeval teid oma nädalavahetuse seiklustest informeerida :) 

FOOD... or beans I mean.

Rice and beans. Rice and beans is the main dish in Costa Rica.  By “main dish” I mean literally something they always eat. Rice either mixed with beans or beans in a different sauce and rice made with something else. Rice with beans is quite normal even for breakfast. During the four days I’ve been here, I’ve conquered rice with beans for breakfast twice! Yes, conquered, because back at home (Estonia and England) I’ve never even dared to stay in a looking distance with beans because I’ve been aware of the risk of vomiting. However, even though I wouldn't say I now like beans, I’ve at least learned to tolerate them enough to politely eat a few to pelase the locals. Beans with everything – I would bet if I could that there won’t be a day when I won’t be offered beans. Beans in a form of butter, with rice or as a sauce for a salad. If you hear that the nationaldish in Costa Rica is beans – it really means that they eat it with everything. When I pointed it out to the local “ticos” they easily explained that it is very nutritious, easy and cheap to cook and lasts for a long time.

This week I’ve been doing a lot of cooking. And drinking coffee. Making sandwiches, tacos, fruit salads for the local children who come to the institute. I’ve been painting faces, making bracelets, cutting papers and relaxing the rest of the time. The work itself is quite relaxed so I like it and my Spanish is improving with every day. I’m in a very nice family where everyone takes their time to explain me everything in the most basic language. Yes, for breakfast there is usually rice, but I’m very lucky because despite the beans there has been something different everyday. My family cooks me especially because of my vegetarian needs and advises on where to go on the weekends. As well as getting advise from my family, I’ve met loads of volunteers who know where to go and tomorrow I’m heading towards Samara, with another volunteer, which is the second best beach in Latin America according to TripAdvisor. I’m looking forward to the 2 day relaxation on a lovely beach on the Pacific coast. The bus drive there is 5 hours, but that will be filled with books, sleep and enjoying the views.

My bungee jump is probably going to happen on the following weekend, as then I’m going to Monteverde. I do want to find a person to go with, but that won’t be a problem as there are many volunteers arriving and Monteverde is a must when you come to Costa Rica.

Today after my Spanish lesson, I joined other volunteers for a fun fair in a city, which name is not possible to spell . It was sooo much fun and apart from the cool rides, I also enjoyed spending time with the new people I met. Enjoy the photos and I’ll try to write more next week :))







MINU TEHTUD MARIPOSA!!!!! I DID THE PAINTING !! WUHUUUU






 This boy wanted a scorpion.... well close enough :D


Cooking lesson. The black thing is made from BEANS.



Today we cooked for the children again. Küpsetasime lastele täna jälle.



 kohaliku vabatahtlikuga. With a local volunteer. con mi amiga!!!

GROUP PHOTO :)



mi amiga es muy loca  :D :D me gustaaa.

02.06.2013

Tänase – teisipäeva kohta aga teeksin kiire 10 punktilise kokkuvõtte

11.     Costa Rica lapsed on hästi hästi armsad

22.   Kuigi nad keelduvad puuvilju söömast, sest nad lihtsalt ei mõista kui magusad ja head need on.

33.    Costa Ricas on 7 erinevat mandarini sorti ja imelikud puuviljad mis kõik migreeni vastu aitavad.

44.    Inimesed parandavad sind kui sa ütled väiksema banaani kohta banaan, sest tegemist on väiksema sordiga millel on erinev nimetus.

55.     Puuvilja tunnis sain teada, et kõik puuviljad on põhimõtteliselt tervele kehale head ja süüa tohib kaks banaani päevas.

66.    Pereema arvab siiamaani, et olen Saksamaalt pärit, vaatamata minu katsumustele rääkida eesti keelest ja kultuurist ütleb ta siiski minu riigi kohta Saksamaa

77.       Hispaania keelne Simpsonid kõlab lihtsalt liiga naljakalt, niiet ma pole võimalien seda vaatama.

88.    Sain tuttavaks ühe tüdrukuga Inglismaalt kellega nädalavahetusel Monteverdesse lähme ning kelle julgustusel ma ladina ameerika kõrgeimalt benij hüppe ära teen. ( nüüd kui ma selle üles olen kirjutanud ei tohi ma alt hüpata!... alt hüpata hmmm alla hüpata. Eesti keel on ikka ilus keel  )

99.     Kui sul soovitatakse päikesepaistelise ilmaga vihmavari kaasa võtta- TEE SEDA. Jumala eest, võta isegi kaks !!!!

110.  Pärast vihma võid vabalt ujuma minna, üleni tilgud sa nagunii.

110.  Meetod “ naerata, nooguta ja looda, et see ei olnud küsimus” ei tööta.

11.   Meetod " kirjutan punkti number 10 kaks korda ei tööta samuti.

112.   Ticos ( Costa Ricalased) aevastavad väga kõvasti. Või läheb inimeste kõrva kuulmine teisel mandril paremaks?

Ahja: Sul on ananassi silmad !!!! – Üks veidramaid väljendeid mis nad siin kasutavad.

Homme tuleb blogi ainult inglise keeles, mul hakkab inglise lugejatest muidu kahju, et ma liiga väsinud olen, et kahes keeles kirjutada. Lisaks äkki hispaania keele samuti, õppiksin kiiremini ehk. 

See you later :) 

  Selles tunnis siis räägiti iga puuvilja kohta ja sai kõiki imelikke puuviljasid maitsta, 

 

01.07.2013

Hola mu eestlased !

Vahepeal on nii paljutki juhtunud. Ei teagi kas alustada sellest uputusest mis äsja juhtunult meeles või hoopis eilsest kolmes linnas ekslemisest? Või peaksin teile tegema ühe tutvustuse kummaliste Costa Rica väljendite kohta ja erinevate puuviljade kohta?

Ma ei suuda uskuda, et eile oli alles esimene päev. Iga detail tundub nii tähtis ja huvitav ning neid on juba nii palju kogunenud, et raske mõista kuidas alles teine päev siin Costa Rical. Juba kohanud nii palju huvitavaid, sõbralikke inimesi ja nädalavahetusteks plaanid paigas. Tavaliselt kui inimesed kuskilt reisilt tagasi tulevad siis ikka öeldakse, kuidas kohalikus riigis kõik inimesed nii tohutult sõbralikud ja abivalmid olid. Olen siin maailmas küllalt palju ringi reisinud ning ka alati häid sõnu kohalike kohta jaganud, sest peaaegu mitte kuskil pole mind kui turistina ebameeldivalt vastuvõetud. Kuid nüüd Costa Ricas on sõbralikkus ja heatahtlikus  küll uuele tasemele jõudnud. Isegi kui abi ei küsi pakutakse seda ning veeritakse nii inglise keelt, kui ka ollakse kannatlik sinu aeglase hispaania keelega. Inimesed elavad sellist rahulikku elu, ei stressa ning ei vaata halvasti kui kokku lepitud ajaks täpselt kohale ei jõua ( ala kui vihma kallab niimoodi, et pärast võiks vabalt ujuma minna ning vihmavarjust pole kasu, sest sa sõna otseses mõttes astud lompides….kõige selle tõttu on kõnni-autotee erinevusest raske arusaada ning seetõttu ka hilinemine).

Ühesõnaga eile hommikul pandi meid siis keele testi tegema. Midagi ikka suutsin kokku kirjutada ja natuke ka igapäevases kasutuses olevat tehnikat nimega ” võtan-inglise-keelse-sõna-ja-muudan-seda-natuke-et-kõlaks-tõeselt. “ kasutada.  Iseenesest läks enam-vähem mis see test siin ikka loeb. Nad ainult mõistsid, et minuga tuleb hääääästi aeglaselt rääkida. Edasi seletati täpselt ära mis siis nagu toimuma hakkab. Ala. Teisipäeviti on “puuviljade tund” pärast tööd ning kolmapäeviti kokkamine ning neljapäeval saab salsat tantsida wuhuuuu. Tööaja pikkus oleneb mis täpselt toimumas on ning palju abi vajatakse. Edasi kohtusingi tööandjaga, kes seletas siis meie grupile mis toimuma hakkab. Kaks teist vabatahtlikku, kes inglise keelt mõistsid olid ka õnneks seal ning see tõttu sai ilusti tõlget küsida kui mõned asjad segaseks jäid. Tavaliselt on siis tegu “community centreiga”, ehk noored ja lapsed kellel peredes raskusi veedavad paljud oma päevad seal ning saavad kõhud täis süüa ning kodutööd ilsut itehtud saada. Järgmised kaks nädalat on aga koolivaheaeg või midagi sellist- ma päris täspelt aru ei saanud ning see ala siis muutub mingisuguseks lasteaiaks, kus igapäev toimub erinevas vanuses lastele üritused. Täna(teisipäeval) olid näiteks 5-6 aastased nunnukad kellele saime süüa valmistada ning põhiviisakusi õpetada. “ Puede decir gracias tambien, por favor”  “Kas saaksid ütleda aitäh samuti, palun”

Igaljuhul esmaspäeval kui need põhilised asjad seletati ära siis hakkasime ettevalmistusi tegema. Eriti kasulikuna ennast küll ei tundnud, aga lõikasime mingeid voltimis asju lastele välja ja puhusime õhupalle umbes. Kaua see aega ei võtnud niiet saime selle ameeriklase Samiga hakata varsti koju seiklema. Sinna saabudes ütlesime vahetusperele suhteliselt kindlalt et muidugi leiame tagasi tee üles ning pole midagi keerulist….. Mina lihtsalt eeldasin, et see ameeriklane oskab orienteeruda nagu tavalised selgemõistusega inimesed kelle hulka minul pole kahjuks õnne kuuluda. Ühesõnaga vaadake piltidelt kui mägine ja künkane sin kõik teed on ja nüüd kujutage ette ühte väga järsku mäge, kus kõnnitee praktiliselt puudub ning autod mööda vuhisevad. Kõik majad ja teed tunduvad siin linnas samuti ühesugused. Nüüd aga võtke kaks inimest kes on kindlalt veendunud, et nad terve tee kõndisid üles mäge, ehk nüüd peaks liikuma kiiremas korras allamäge. Kokkuvõteks: Sellest väga järsust mäest oli 15 minutit hiljem väga raske üles kõndida ning ma mõistsin, et peaksin kiiremas korras hakkama jooksutrenne tegema, ses nagu lõuna-Eestis öeldakse “ kops oli koos”. Aga niiaplju võin öelda, et see oli meie kõndimistele alles alguseks. Hiljem kui juhuslikult vahetuspere sugulane meid peale võttis saime aru kui valesti oleksime me taas paari hetke pärast kõndinud(nad elavad siin kõik hästi lähestikku ja näiteks mingi vanapapi kes alati maja ees istub, ma pole ikka aru saanud kes ta on, räägib minuga pidevalt hispaania keeles mingi suure aktsendiga millest ma sõnagi aru ei saa..)

Tulime koju siis lõunat sööma milleks oli riis ubadega ja mingisugune muna-taime roog ning nagu ma nüüdseks olen aru saanud, on see põhiline mis neil igaks söögikorraks on. Taaskord toidu kõrvale imehea Costa Rica kohv mida ma keskmiselt umbes 4 korda päevas joon mis on täpselt neli korda rohkem kui tavaliselt.. Juba esimesel õhtul kui mega väsinuna kohale jõudsin pakuti mulle kohvi. Kusjuures kõik imestavad, et ma suhkruga kohvi joon ja arvavad, et mu üks teelusika täis suhkrut on palju. Aga põhiliselt, et mitte kõrvale minna sellest, mis edasi juhtus – otsustasime siis minna kõrval asuvasse külla.  No sellist nalja oleks ise tahtnud kohalikuna kõrvalt vaadata. Kaks Eurooplast astuvad tavalise künka pealt üles ning poole peal võhm täitsa väljas. Vahepeal peatuvad ja naeravad kõnnitee aukude üle, kui selline leiutis vahepeal muidugi otsustab ennast ilmutada. Muidu hüppavad igakord muru peale kui mõni auto otsustab kiirust lisada.Lõpuks leidsime siis selle küla väikse linna üles ning siis otsustasime, et mis seal ikka lähme siis otse pealinna. Sam läheb ju järgmine päev Vaikse ookeani juurde kilpkonni päästma ning ega tagasi tulles ka aega jää. Mõeldud-tehtud. Tähendab, mõeldud osaga saime ilusti hakkama, see " tehtud" tuleb ikka natuke keerulisemalt.  Teekond võttis lõpuks mingi tunnike aega, sest ega me olime ju valesse linna kõndinud ning sellest õigest linnastki ei läinud bussi otse San Josesse.

Okei – ma olen väga kehv selles “ kirjutankõikmistoimubjaeluonlill” asjanduses, sest oleme ausad- mul on taaskord väga uni ning ma arvan, et ei leidu korda mil mul und ei ole. Eestis on kell 5 hommikul ja ega ma nii harjunud selle ajavahega veel ei ole.. Aga kui veel ausam olla, siis ma ikkagi kirjutan selle teksti lõpuni, sest võrreldes eilsega olen ma hetkel kõige ärkvemal olev inimene Costa Rical. Lõpuks kui San Josesse jõudsime käisime absoluutselt kõik elektroonika poed läbi ning mitte üheski ei leidnud adapterit. No POR FAVOR, kuidas selline asi võimalik on…. Lõpuks kõige väiksemast poest suutsime selle siin maal tundamatu jublaka leida. Poest, , kuhu me umbes täiesti “ ah no mis seal ikka, eks me võime poodi vaadata, nagu nii saavad kõik akud tühjaks ning kõik hakkavad arvama, et mind on piraatide poolt ära röövitud..” seisukohaga jalutasime. Kolmes pangas sai ka läbi käidud, sest eurosid siin maal ei tunta. Igas pangas tehti ka ikka sellien turvakontroll, et hakkasin isegi enda “sooviksin eurosid vahetada retke” kahtlaseks pidama.  Lõpuks kui minul rahad vahetatud, esimesed turistipildid pealinnas, mis tegelikult eriline turistikas koht ei ole, tehtud. Jepsti, olni taas ainuke blond ning kõikusin oma 165 cmiga kõigist kõrgeimal nagu ehtne pilvelõhkujast eurooplane.  Iga nurgapeal taheti igast tomateid ja papayasi pähe määrida ning kes vähegi oskas kriiskas üle teiste müüjate “ five hundred colons!! Only!Only!!por favor ! “

Nagu ma korra juba mainisin, mitte kumbki meist ei tahtnud tunnistada kui teekond eriti tundmatuks kippus. Lõpuks kui me taaskord bussipeatust üles ei leidnud ningka präast teist kordset küsimist olukord hägune oli tunnistasin et mul pole koolis kunagi orienteerumine hea olnud.... Siis ol iselline eriline patu tunnistamise aeg. “ oh, tore! Ma polegi ainus, kes ei tea kus me oleme !!! Oleks pidanud hoiatama, et ma ei ole spetsialiseerunud orienteeruija”

Ühesõnaga kell hakkas juba viis saama ning meie eesmärk oli enne pimedat koju saada. Pime saabub tavaliselt kella 6 paiku, ehk meil oli täpselt 60 minutit aega. Lõpuks õnnestus bussile saada, aga ma siis rikun teie lõbu ja ütlen ette ära, et ega see ikkagi õige buss ei olnud. Sõitsime valesse linna, kuid õnneks seal tuli appi Costa Ricalaste heatahtlikus, sest meie murelikke omavahelisi kõnelusi “ emm.. kas see tundub nagu koht kus me oleme olnud või peaksime veel paar peatust igaks juhuks sõitma..” kuulis üks inglise keelt kõnelev tico(kohalik). Pakkus siis abi ja guugeldas meie asukohta ning seletas, et me sõidame täitsa valele poole. Lõpuks isegi viis meid õigesse bussipeatusesse ja seletas bussijuhile kus meid maha lasta. WUHUUU! Väljas oli juba kottpime ning ootasin mustade mambade ning muude koletiste saabumist. Koju jõudsime kella 8 ajal, mis tähendab, et San Josest tulime me kokku kolm tundi, mis lihtsalt peab olema Costa Rica rekord, sest teise riigi otsa peaks 5-6 tunniga saama sõita. Sõna seiklus võttis taaskord uue tähenduse. 

 Lotoputkad.. igal pool. Alguses tahtsime bussipiletit sealt osta, aga ei - see on siiski lotoputka. 

  - alguses oli küll naljakas politseid jalgratta peal näha, aga siis meenus kuidas asjad Inglismaal käivad. Samas, eks see ole kõige efektiivsem viis liikumiseks. 

    - sellised kõnniteed siis kui juhuslikult veab. 

- Minu esimene vabatahtlikust sõber. Või siis ka esimene ameeriklane ajaloos, kes esimese korraga teadis täpselt kaardi peal näidata kus Eesti asub. 

Olengi kohal!! Üritan siis kiirelt esimesi elamusi kirja panna, enne kui lap-topi aku üles ütleb, sest adapterit pole ma veel hankida suutnud. Ütleme nii, et unepuuduse seisukord on sama niiet andestage mulle suure südamega kõik kirja ja loogika vead. Mul juba esimesed suured kultuurišokid toimunud, kuid alustame siiski sealt kus pooleli jäin. Amsterdam-Panama city lend möödus suures osas hästi. Vahepeal olin suures ekstaasis kui sain enda kõrval istuvale maailma armsaimale hispaania (ladina-ameerika?) vanapaarile inglise keelest hispaania keelde tõlkida. Natuke aega oli selline hüplemise tuju, et „jeee, suutsin lause konstrueerida“ kuid see kadus kiiresti kui Suur väsimus( suurealgus tähega) peale tuli. Muidugi uni tuleb just sellel ajal kui ma uue kellaaja järgi magama ei tohiks jääda. Aga mis selles pilaks lennureisis ikka nii huvitavat oli, põnevaim osa oli siiski Panama citys maha minek. Astun lennukist välja ja olin paar sammu käinud kui mingi suur suur kisa ja karjed kostavad kõrvu. Võpatasin päris korralikult ja pidin ikka ümber ringi uurima mis toimub, enne kui häälteallika tuvastasin. Nii suurt actionit kui ma eeldasin ma eest ei leidnud, küll aga nägin väikse putka ees üks kümmetkond meest jalgpallile kaasa elamas. Ei teagi nüüd kas ma pole Eestis või mujal maailmas suuri jalgpalli õhtuid näinud või pidigi see järsk hõiskamine mind lennujaamas võpatama panema.  Edasi aga kõndisin küll nii, et oleksin parema meelega mütsi pähe tõmmanud. Kordasin mitu korda, et kui kunagi veel midagi sellist teen siis juuksed lähevad küll teist värvi. Võib-olla tõmbas ka see üksinda reisimine tähelepanu, aga päris korralikult ikka uuriti ning mõtlesin et mõni tuleb äkki proovib nõelaga kas ma ikka olen päriselt olemas. Sama oli ka hiljem San Jose lennujaamas, kuid eks sellega peab mingil määral harjuma või õppima ignoreerima. Ühesõnaga siis ma otsisin suurest lennujaamast üles teised Euroopaliku välimusega inimloomad, kes ilusti ühe pingi ümber olid koondunud ning sain ka mina oma „ühtekuuluvuse“ tunde kätte ning liitusin siis inimestega kellel küll välimus euroopalik, kuid nagu hiljem selgus, hispaania keel palju paremini suus kui oskaks arvata. Lõpuks kui kuidagi hispaania keele kutsungitest suutsin oma istmekoha eristada, liitusin siis lennukipoole liikuva rahvamassiga. Ütleme nii, et sellist lendamise kogemust pole mul ikka küll kunagi olnud. Alguses olin ma vist ainuke veidrik, kellel sees keerles kui see lennuk loksutas, kuid lõpu poole kui asi juba päris „õhuauguliseks“ kiskus, siis hakkasid teised inimesed ka oma vahel kiiremini lobisema ning murelikke nägusid tegema. Lõpuks oli küll ainuke soov, et lennuk kiiremini maanduks ning eks ta ka maandus…..seda küll niimoodi et reisijad haarasid kõik toolidest kinni ja ohkasid kergendatult kui lennuk stabiilseks jäi. Ütleme nii, et enam ma enne reisi ära ei sõnu, et lennukid on turvalised ja väljend „turvalist lendu“ on päris iganenud. Turvaliselt maapeal õnnestus mul lõpuks kuidagi ka enda nimega silt üles otsida ning siis hakata hispaania keele sõnaderägastikust tähendusi otsima. Targemaks ma sain vaid seetõttu, et mulle ulatati paberileht kus homne linna ja töö tutvustuse plaan ilusti kirjas. Edasi sain kogeda öist San Josed ja mitte midagi nähes( juba kell 7 õhtul kohale jõudes oli väljas kottpime..) jõudis tee siis minu ajutise koduni. Ka siin perekond inglise keelt ei kõnele, kuid seda parem mulle ja keele harjutamiseks. Eks me põhilised asjad saime selgeks räägitud ning „magama“ ehk seda üles kirjutama ma tulingi. Nüüd aga tõesti võtab uni võimust ning homme saate ehk ilusa piltidega postituse kus ma teile maja ja perekonda ja linna ja kõike ehk jõuan tutvustada.

Homseni ;)

English readers-  hasta manana. Estoy muy cansado. I´m extremely tired and rather write a more through post tomorrow.