Kõigepealt tahaksin rääkida natuke eesti keelest. Mõtlesin lausa eraldi postituse teha, sest sellega on palju juhtumisi olnud ning see on selline armas teema millest kirjutada. Miks ma üldse alati õhtuti siin blogi kirjutan? Ainuke põhjus pole selles, et see on ainuke aeg kui mul on aega ja tahtmist seda teha. Üks mitte nii ilmselge põhjus on selles, et õhtu on ainuke aeg, mil ma lihtsalt mõtlen eesti keeles ja ma ei pea oma mõtlemist kuidagi ümber tegema, sest ma tavaliselt skypen ja räägin eesti keeles ja kirjutamine tuleb ka siis paremini. Nimelt on minu meelest nii raske ühest keelest kiirelt teise vahetuda. Lausa imeks pandav, kuidas sakslased ja venelased seda suudavad..võib-olla selle tõttu nende inglise keel ei parane ka, et nad ikkagi mõtlevad oma emakeeles. Ma olen aga nüüd hakanud tähelepanema, et minu mõtlemine toimub päevasel ajal ikkagi inglise keeles. Tuleb kuidagi palju lihtsamalt ning ma üritan isegi päeval mitte eesti muusikat kuulata, sest see lööb kohe kõik sassi, nii kummaline kui see ka poleks. Täna rääkisin ka isaga skypes ning see oli kohe pärast rahvusvaheliste suhete gruppi ning mul oli tõesti raskusi eesti keelsete vastete leidmisega. Kuid samas olen ma kindel, et ega mu eesti keel ka kuhugi ei kao, lihtsalt kui tavaliseks keskkonnaks on inglise keel, siis on loomulik, et osa mõtlemine hakkab selles toimuma, nii on lihtsalt palju lihtsam ja see tulebki kuidagi automaatselt. Isegi matemaatikas olen natuke edasi arenenud, numbrid ikka kõik eesti keeles, kuid nüüd on mõned terminid ka inglise keeles.
Samas ma tõesti naudin eesti keeles rääkimist. Kui kuskil poes telefonile vastan, saan mitmete uudishimulike pilkude osaliseks ning isegi Anna mainis mulle ükskord, et müüja passis mind imestunud pilguga. "Is this a language!?!?" Kui Bristolist tagasi sõitsin, siis rääkisin ka emaga telefonis ning mul oli üpris ebamugav olla, sest KÕIK pead pöördusid minu poole. Eks vaikuses ei tasu vist küll eesti keeles rääkima hakata. Samas on kõik ikkagi nagu positiivselt huvitatud.
Mis aga keeltesse puutub, siis olen ma nüüd otsusele jõudnud. Need kes mind tunnevad, teavad, et kui ma midagi otsustan siis tavaliselt teen ka selle ära. Eriti veel siis kui ma selle kuhugi avalikult üles olen kirjutanud( nagu selle nädal aega ilma magusata oli ja muude asjadega), kuid see ei puutu asjasse. Nimelt võtsin ma nüüd omale pikema ajalisema eesmärgi- õppida kolmas keel ära. Ma pole veel otsustanud, kas jätkan vene keelega või hakkan järgmine aasta hispaania keelt õppima, kuid ühte keelt tahan ma küll veel ladusalt osata. Vene keelega on üldse siin naljakad lood. Ma saan üllatavalt palju jutust aru..või noh nii palju kui ma pealt kuulan ning ma olen tegelikult nii tänulik, et ma seda niigi kaua õppisin, kuid kahetsen, et rohkem ei pingutanud. Samas kes keelab mul seda edasi õppimast? Oleks tore ju nüüd lõpuks ka rääkima hakata.. Sõnadest panen mingi tähenduse kokku ning lause põhimõttest saan aru. Ja mis kõige tähtsam, enamus venelasi ei tea, et ma aru saan millest nad räägivad. Kas pole mitte lõbus :D:D
Kuid eestlasena on mul siiski vedanud, et siin hullu eesti kogukonda pole, inglise keelega läheb ladusamalt ning ma usun, et see on ka arenenud, sest no kui ma juba päeval inglise keeles mõtlen, siis see on pigem positiivne. Kõige rohkem ehmataski mind see, kui ma ükspäev iseendaga inglise keeles rääkisin... nagu kõva häälega. Suhteliselt kummaline.... aga ma näen ainult head selles.
Üks asi veel mis ma keele kohta tahaksin mainida. Ega see mis keeles mõeldakse mõtteid ei muuda. Tundub küll loogiline ja ilmselge, kuid minu jaoks polnud. Ma millegi pärast kartsin enne siia tulekut, et ehk ma ei ole enam samasugune või kuidagi mu iseloom muutub samuti, kuid tegelikult mitte. Näiteks eile oli minu jaoks üks huvitav vahejuhtum, millest ma nüüd lihtsalt pean pikemalt rääkima. Nimelt toimub meil selline üritus 17ndal novembril nagu Model United Nations conference. Ehk põhimõtteliselt meie kooli mingi väike ÜRO koosolek, kus igaüks esindab mingit riiki ning selle riigi arvamusi teatud küsimustes. Enda arvamust ei tohi sisse tuua. Selle jaoks pidime siis järelejäänud riikidest ja teemadest ennast kuhugi kirja panema. Mina muidugi ei mõistnud kirja pannes, et UK on ikka väga suur riik ning ma pean kindlasti ülipalju sel päeval siis rääkima..... Hiljem sain muidugi aru, miks Anna eelistas võtta Kreeka ning mitte UK. Hiljem hullult põdesin, sest Fair trade vs. Free trade ei olnud ka mu esimene teema valik.... Samas polnud midagi parata, sest teisi riike polnud enam järel ja miks siis mitte ka niimoodi proovida. Õnneks Anna suutis mu natuke rahulikumaks teha, sest "Teisi, admit it, you actually enjoy taking part in discussions, it suits you.. it will be just fine, you´ll like it." Sel hetkel hakkasin mõtlema, et tal on tegelikult täiesti õigus. Kummaline, et see iseloomujoon talle juba selle kuu ajaga silma jäi ning ma naudin vestulstes osalemist isegi inglise keeles... Hiljem uurrisin natuke teema kohta ning UK kohta on päris palju informatsiooni, mis ilmtingimata ei tähenda palju tööd, sest nende ideed on enamjaolt samad, kuid mitmekülgsed ning ma päris pooldan seda. Niiet õnneks ei pea mina vaevlema mingi väikeriigi esindamisega kelle arvamus ei lähe minu omaga kokku. See on ka üks põhjus miks ma alguses MUN´iga siin ei liitunud- ma peaksin nägema tohutult vaeva, et oma arvamust mitte sisse tuua ja vaid riigi ideede esitlemisega tegeleda. Ning tegelikult on see katsumus ka kõigile ning muidugi ka väga arendav. Kuid nüüd ma õnneks selle päeva pärast enam ei põe ning loodetavasti ei pea oma UK esindamise otsust kahetsema.
---
Ilmselgelt läksin eile magama ära ning ma täitsa imestan, et ma magama suutsin jääda, sest minu tuba on ÄÄRETULT külm, kurk on ka vaikselt juba valus ja neli kihti riideid on siin pidevalt seljas. Iga hommik jooksen koridori, sest see on niii mõnus soe... warden ei oska ka öelda miks minu toaga nii kummalised lood on. Loodetavasti on uuel veerandil parem.
Kuid mis siis veel vahepeal huvitavat on toimunud?
Ükspäev käisime inglise keele klassiga linnas ja see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiii lõbus. Pole ammu nii palju naerda saanud kui too päev. Meil on lihtsalt täiesti erinevad inimesed koos, aga samas moodustub ülimõnus grupp. Meil on õpetajatega ka vedanud inglise keeles ja maailmakirjanduses, kõik on omal alal head, kuid samas ka meeldivad inimesed. Rory topelttunni ajal käisimegi siis linnas. Näitas meile erinevaid kohti ja rääkis oma lugusid. Päris huvitav on see, et need kes Oxfordi ülikooli tahavad astuda, ei tohi kandideerida Cambridgei ja vastupidi....! Ma poleks iial uskunud, et see konkurents kahe kooli vahel on veel tänapäevani nii suur. Kuid kõige põnevam lugu oli ikkagi see, kui ta meile oma lemmikbaari näitas ja rääkis kuidas ta mingile eriti tähtsale peole kutsuti, kuna ta on lojaalne klient ning kuidas siis 24 tundi sai tasuta süüa, juua ja naisi. Meie 8 inimest siis kõik tegid imestunud näod pähe ja "sooo cooooooooool, That is COOL, Rory! " Ning tema siis jumala tõsiselt vastab : " It wasn´t cool, it was HOT!"
Ülejäänud aja olime lihtsalt krampides ja mul hakkab nüüd igakord, kui keegi cool ütleb, meenuma et it wasnt cool..it was HOT!!
Muidu oli ka päris lõbus, Egor rikkus kõik pildid ära ja vaatamata külmale ning Luicca tujule oli väga tore. Kusjuures see oli vist esimene kord, kui Lucca tuju tervet klassi ära ei rikkunud. Ta on üks Brasiilia kutt, kelle tuju lihtsalt otsustab terve klassi meeleolu. Kui tal on mingi halb tuju siis ta lihtsalt istub nurgas ja siis passib sellise tapva pilguga, et inimesed tõesti tahaksid klassist välja joosta. Nähvab kõigile ning siis on löödud, kui keegi talle kehvasti ütleb ning leiab igas asjas probleemi.... Samas kui tal on hea tuju, siis terve klassil on kohe parem olla, mingi käib ringi ja kallistab õpetajaid ja Mikei (Mike on üks kaisukaru välimusega hiina poiss, kes tõesti on kaisukaruga äravahetamiseni sarnane!!!!!). Jah, see võib kummaline olla, aga siis on ta tõesti armas. Kuigi vahel tahaks küll pead vastu lauda lüüa, kui ta oma suu avab. Oh kammmoooon. Näiteks täna arutasime 9\11 (sellest teen veidike pikemalt ka hiljem juttu, sest see oli eilne rahvusvaheliste suhete teema) Ta räägib ise ka vahel nagu mingi terrorist ning siis hakkab poole arutlemise pealt endale vastu rääkima ning ütleb et tema pole kordagi väitnud ,et tahaks kuhugi pommi visata, kuigi ta üldse alustaski oma argumenti sellega. Ühesõnaga päris kettasse ajas ikka(tõlge: välja vihastas :D ). Aga pärast poole oli Kicki tund jällegi nii lõbus... Ühesõnaga väga mitmekülgne.
Sellel samal õhtul oli mul lauatennis ka. Seekord ei saanud treener mind peale võtta ning kuigi ma talle korduvalt eelnevalt ütlesin, et bussiga pole ju nii raske mul sinna minna ja saan täiesti hakkama, saatis ta ikka mulle eelmine õhtu meili, öeldes, et kellegi vanemad võtavad mu peale. Vähe hullult ei pabistanud ma sinna minemisega... esiteks, ma ei tunne neid inimesigi trennist niivõrd hästi ja siis pean nende hirmuäratavate vanematega trenni sõitma. Kuid nagu selliste asjadega ikka, mõeldakse need eelnevalt palju hullemaks, kui tegelikkuses välja kukub. Tegelikult olid täitsa toredad vanemad neil ja ei olnud midagi hirmsat :D Trenn oli ka huvitav, mingi noor kutt andis ja siis ta üldse ei viitsinud vist õpetada või midagi, niiet see oli samas üks mu kõige mõttetumaid trenne siin. Kuid vähemalt olen ma nüüd rohkem nende inimestega suhtlema hakanud. Iga kord räägime ikka juttu ning kuigi autos olles vist muust kui pinksist ei räägita(kes kus võistkonnas mängib, kellele kaotati, mida tagantkäega teha ja kuidas parema jala varvas mõjutab su löögiulatust..), on mul ikkagi järjest lihtsam teistega ka muudest teemadest rääkida. Ainult üks inimene on, kes sarkasmi ei mõista, teistega on väga lõbus jutule saada :D
Viimane maailmakirjanduse tund oli ka lihtsalt tohutult hea. Ma pole isegi mõnda filmi vaadates nii palju naernud, kui selle aminatisooni "Toroto" ajal. Meil on lihtsal NIIII hea inglise keele grupp. Kõik inside joked on naljakad ning kõigil on mingid head kommentaarid. Ma ei suuda homset ära oodata, et me selle filmi ära lõpetaksime. Tohutult armas ja heasüdamlik film.
Eile käisin veel sellel koolikontserdil ja pidin taaskord imestama kui head muusikud siin kõik on. Iga teine inimene mängib mingit pilli või suundub klaverit harjutama. Tekibki küsimus, et miks need inimesed muusikakoolis ei käi, nad on niii andekad. Samas ma sana aru miks nad just siin käivad, muusikas on raske kuhugi jõuda ning neid andekaid on tegelikult väga palju..
Aga ma nüüd parem lähen jälle istun koridoris veidike aega või lähe enne tundi kuuma dušši alla, sest vastasel juhul peab keegi lihtsalt tulema ja mind ülehomme Eestisse tassima.( jep, nii külm on)
Vabad tunnid on ikka nii head, saab midagi kasulikku ära tehtud. nagu näiteks blogi kirjutatud.. õhtul on international evening ning pean pakkima ka hakkama, niiet siis laen ainult pildid ja saategi seda romaani lugeda.
Enne pilte paar haikut ka siia lõppu, millest ei peagi keegi aru saama. Mõlemad on An Na kirjutatud:
Iva has finished already.
Leaves are cradling in the wind outside.
Spider.
Sometimes a bana-
na is just a banana
Peel the banana.
--
Et kõigil oleks kergem olla ,siis mu tuba on nüüd MEGAsoe. Pärast linnas käiku täna olin juba valmis oma toas jäätumiseks, aga radiaatoritega oli midagi mu toas tehtud ja need töötasid (!!) ning mu tuba oli juba palju palju soojem. Niiet nüüd on vähemalt hea olla.
Aga nautige pilte :
No comments:
Post a Comment