Täna lihtsalt oli iga 10s möödasõitev auto selline ja siis meenus mul kohe, kui tore oleks sellega sõita( Nirvana plaat mängima... ja istuda ette ning siis ilma nautida) : 

Täna on lihtsalt ÜLImõnus päev olnud ja kell on alles kolm kui ma seda kirjutan. Teist päeva järjest juba 27 kraadi ja lausa uskumatu kui positiivselt võib päike mõjuda. Aga alustaks pigem siis reedest, et mu nädalavahetusest väikese kokkuvõtte saaksite.
Reedel oli jällegi väga väsitav päev. Pärast kooli tegin natuke kodutöid ning kell 18.45 võttis treener mu peale ja jällegi pinksi minek. Täielik ameerika raudteel sõit oli seekord. Ma ei saa aru, kas ta ei oska autot juhtida või tahab meelega mul südant enne trenni pahaks ajada. Aga no pööras kuskil ringteel juba teist korda valest kohast ära(enne ootas pool tundi, enne kui julges ringteele sõita, nagu tal ikka kombeks) ja nii me siis jõudsime umbes pool tundi hiljem trenni. Mainis mulle, et kuulis Kaia Kanepist ka, kuigi tema andmete järgi on Kanepi maaila edetabelis 60ndal kohal, kuid ikkagi tore.  Alguses oli ikka päris kehv mängida, kõikidest pidurdustest ja järskudest kiirendustest oli süda päris paha, keskel oli parem, kuid pärast 2,5 tundi trenni olin ikka päris läbi ja väga ei huvitanud ka kas midagi hästi ka läheb. Pärast trenni sundisin ennast siiski veel välja jalutama minema, kuid koju jõudes vajusin kohe magama. Laupäev oli selline tegemiste päev. Mul hakkab siin vaikselt järjekord tekkima, kõik tahavad, et ma neist pilte teeksin, võiksin vabalt juba oma väikse sole-traderi firma püsti panna. Niisiis sai ennast enam-vähem välja magatud ning siis Katharinat pildistama mindud. Põhimõtteliselt jalutasime Port meadowl ringi, tegime metsas mingi ringi, suutsime ära eksida ning lõpuks ka monoloogi esmaspäevaseks teatri tunniks pähe jätta. Pärast seda oli mul umbes tund aega niisama lebotamiseks ning siis läksin streerdance workshopi, ehk siis pooleteise tunnine hip-hopi õpetus. See treener oli küll MEGAtsill ning no kohe üldse ei heidutanud mind see, et ma tantsida ei oska(oleme pigem realistid..hip-hop pole väga minu stiil) Põhiline oli see, et vaatamata faktile, et mul polnud alguses üldse tuju midagi sellist teha, jäin siiski rahule, sest nii kihvt oli. Kuigi väljas oli TOHUTULT palav ja veel sellise kuumusega ennast liigutada.... Ühesõnaga pärast seda ajasin ennast veel püsti, et linna minna ja kõik tähtsad asjatoimetused ära teha.
Ma olen äärmiselt rahul, et kõik tehtud sain, sest muidu poleks tänane pühapäev nii mõnus. Kirjeldamatult hea on ärgata kell pool kaksteist, rahulikult töövihikud ja õpikud kotti pakkida ning siis hilisele hommikusöögile minna. Pärast seda võtta aega, et jalutada mänguväljakule, kus on laud ja toolid ning seal rahulikult vaikuses koduseid töid teha, päikest nautida ning lihtsalt olla. Ainuke asi mis puudus, oli rand ning jahutav ujumaskäik. Ulmeline mõelda, et teisel oktoobril tekib tahtmine päikest võtta, kuid nii on.
Kooli asukoht mulle ikka väga meeldib, vaid 5 minutiline bussisõit kesklinna ja poodidesse, 15 minutit lauatennise klubisse ja vaid 10 minutiline jalutuskäik ning juba oledki linnakärast kaugel ja võid hobuseid jälgida(nagu eelmistest postitustest näha võite) või nagu mina- koduseidtöid päikese käes teha. Kusjuures õppimine polnud isegi mingi piin, heameelega avasin õpiku ja täitsin ärinduse töövihikut. Samas pole õppimine siin peaaegu kunagi mulle mingi-oeh, võta end nüüd käsile ja tee see asi mida sa kunagi päris elus ei kasuta ära- , ainult luuletuste analüüsime on tüütu ja matemaatikas olen ehk liiga nõrgas grupis, kuid muidu pole õppimise vastu midagi. Eestis oli küll ükskõik mis kodutöö tegemine paras pingutus.
Pärast tuppa jõudes ei häirinud mind isegi see, et üks ämblikutest oli tuppa pääsenud. Sellega kaasneb ka pikem jutt. Nimelt avastasin ma, et mu akna taga pole mitte ainult kergesti eemaldatav väike ämblikuvõrk, vaid kui natuke vasakule poole vaadata, siis on pool maja välisseina ämblikuvõrku täis ning selline hiigelsuur ämblik lesib selle kõige keskel. Ei ütleks, et ma oma aknaid nüüdsest lahti hoian. Mul on toas hetkel nagu kuskil saunas, sest ma konkreetselt ei tee akent lahti. Eriti pärast seda kui ma Kataga skypes rääkisin. Ma jäängi vist alati selleks väikeseks, sest ta suutis mulle ikka õudusjuttu rääkida, kuidas väikesed ämblikubeebid aknapraost sisse poevad. Kuid üldkokkuvõttes oli niiiiiii tore skypeda. Kummardame nüüd kõik kõikvõimsale tehnoloogiale. Kui ma suvel Eestisse tagasi tulen, on mul küll arvatavast ämblikufoobia, kuid vähemalt siis on teada kust see tuli.....kammooon, mul on maja ämblikuvõrguga kaetud... Kuid ega see, et ma oma toast seina pealt ühe ämbliku ronimast leidsin, mu ülihead hommikut ei rikkunud.(kiljatama pani küll) pargist tagasi kõndides oli pea küll kõiksugu ideid, mõtteid ja unistusi täis. Mõtlesin kui lahe oleks tegelikult järgmine aasta ka kuhugi teise riiki kooli minna, sest no see kogemus on mega hea. Kuid samas ei tasu mul sellega kiirustada, terve elu ju ees ja siit koolist saan ma nii hea hariduse, et ei tasu teiste kooli minemisele mõelda. Kuid kui ma kuskil 30ndates olen, siis lähen küll ringi rändama.   Just nagu Eat, Pray loveis, mida ma empsiga enne siia tulekut vaatasin ja millest ma kuskil pikemalt ei jõudnud rääkida. See film tekitas täieliku söögiisu. Selline isu, et tahaks ringi vaadata ja palju jäätist süüa. Lihtsalt elu nautida. Samas ma mingil kummalisel kombel üsna kindel, et minul elus sellist hetke ei tule, kus ma ei tea mida ma oma elult tahan või mida ette võtta. Natuke liiga julge väide, kuid millegi pärast tõesti kahtlen selles. pigem lähen lihtsalt uudishimust maailma avastama.. nagu paljud lähevad Austraaliasse aastaks töötama, tahaksin mina ka midagi sellist teha. Siis edasi mõtlesin selle langevarju hüppe asja üle ning tegin omale kindlalt selgeks ,et see kevad teen selle õige hüppe ka ära. Tandem hüppe paari aasta eest oli niivõrd vinge ja nüüd ongi õige aeg minna ja ka see üksinda hüpe ära teha, mille Innar tookord tegi. Lihtsalt selline idee. Ühesõnaga hea oli lihtsalt kõndida ja võtta aega ning natuke enda elu üle mõtiskleda.
Nüüd kui ma seda kirjutan on kell juba 9 ning ka ülejäänud päev läks nii hästi. Lõpetasin raamatukogus oma kodutööd ära, M&Sist ostsin hommikusöögiks võileivad(esmaspäeviti on esimene tund vaba) ning teisipäevaks ka õhtusöögi, mille söömiseks ma loodan, et mul teisipäeval ka aega on. Ning tunnike jõusaalis möödus kiirelt ning edukalt. Mul tekib siin vaikselt tunne, et pärast seda aastat võiksin ma vaid tahtmise korral lõdvalt Audentese spordikooli sisse saada. Ning mitte lauatennisesse...vaid kergejõustikku. Maratoni jooksja või kõhulihaste erialale. Umbes kaks korda nädalas käin jõusaalis, kolm korda nädalas mängin 2-2,5 tundi pinksi ning ülenädala hakkavad ka võistlused olema pluss siis veel mägironimine. Peaksin vist treeningpäevikut siia hoopis pidama hakkama.
Ühesõnaga oli minu pühapäev üks mõnus LEBOTAMINE. Täna lisan vist ainult mõned pildid streetdance workshopist ja loodusest, sest ma tõesti ei jaksa neid Katharina pilte töödelda... Kuid pange muusika ikkagi käima  :