Jube halb on ikka postitust alustada sellega, et kohe üldse pole aega kirjutada ja koguaeg on selline väsimus peal. Kuid selline see elu on, samas pole millegi üle vinguda ka. magamisele pühendatud tunde jääb igapäevaga aina vähemaks ja vähemaks. Võib-olla on asi selles, et uus matemaatika õpetaja annab igaks päevaks umbes tunni jagu koduseid töid ja muidu on ka pidevalt selline tunne ,et liiga palju asju on teha. Või... on asi lihtsalt selles, et ma unustan kella vaadata ja siis passin natuke liiga kaua arvutis ja võtan liiga palju pause pärast wordi avamist..

Viimati kirjutasin siis nädalake tagasi ja Halloweenist. Vahepeal on küllaltki palju juhtunud. Jalgpallist ma parem rääkima ei hakka, sest siis tuleks see tavaline kohtuniku kirumise jutt, kuid mängu ma reedel koos Anna ja Giuliaga vaatasin ning no ikka päris närvi ajas. Kuigi peab mainima, et kvaliteet ja kiirus oli kõik arvutist vaadates väga hea. 

Lauatennis on ka kuidagi liigagi põhiliseks muutunud. Laupäeva hommikul sõitsin seniorite maakondade vahelistele võistlustele Oxfordshire i eest mängima. Kõigepealt on mainimist väärt fakt, et seekord ei pannud ma alarmi käima, kuigi viimaste aegade sündmuseid arvestades jookseksid nüüd küll kõik hirmuga välja.(sellest natukene hiljem). Võistlused läksid iseenesest hästi, teisel päeval selgusid siis kohad ka, Oxfordshire tuli teiseks. Minu roll küll väga suur ei olnud, aga 5 mängu sain mängida ning kuuenda sain loobumisvõidu UK viiendalt reketilt. Parem oleks, et see reitingute tegemisel arvesse läheks, sest teoreetiliselt ma ju võitsin viiendat reketit...... Vabandan kõigi ees, kes ootasid mingi pingelise mängu kirjeldust, sest no loobumisvõiduga ei kaasne mingit pingelist mängu. Päev oli küll väga pikk, kell 10 õhtul jõudsin umbes koju, kuid samas polnud mul selle vastu midagi. Sain paljude inimestega tuttavaks ning veendusin taaskord, et inimesed on ikka niiiii sõbralikud ja vastutulelikud siin. Järgmine hommik ärkasin kummalisel kombel kell 9. Jah, pühapäeval, siis kui ma polnud juba nädal aega normaalselt välja magada, ärkasin ma kõigepealt kell üheksa. Õnneks suutsin veel mõned tunnid magada ja kell 12 vedasin ennast siis sööma. Pühapäev oli muidu isadepäev ka, kuid ma tähistan seda detsembri alguses, kui ta mulle Oxfordi külla tuleb :)) Pluss juba kahe nädala pärast tuleb mu kullakallis õeke külla!

Hiljem tegin veidike kodutöid ning sain Anna sõpradega tuttavaks, kes Canterbury ´ st talle külla tulid. Siis väike quidditch meeting, sai natuke luuaga ringi lennatud( see laupäev on mäng, KÕIK olete kutsutud vaatama) ning siis edasi raamatukogusse kodutöid tegema. Matemaatikaga olid küll kohutavad lood. Nüüd õnneks olen selle teema endale selgeks teinud. Või noh, vahel on kasulik ka kui su pinginaaber on keegi, kes kodutööde, koolitööde ja üldise õppimise pärast kohutavalt pabistab ja selletõttu kõike väga põhjalikult teeb. Üritas mulle natuke matemaatikat õpetada. Women´s rights projekti lõpetasin ka ära ning täna teisipäeval, sai kaks tundi Rory klassis eksami-esseed kirjutatud. Muidu on ka koolis kõik korras. Taaskord pidin tõdema, et ükskõik mis raamatu suudab heaks teha ootamatu lõpp. No lihtsalt mega hea on avastada, et autor on välja tulnud millegi ootamatuga, täiesti ajuvabaga, kuid samas mitte millegi imalaga, nagu oodata oleks võinud.  

Eile oli siis jälle league match, mille võitsime 6-4. Ma võitsin kõik kolm mängu ja minult küsiti esimest korda, kas Teisi on mingi tundmatu inglise nimi, tavaliselt lihtsalt hääldatakse igat pidi ja siis lõpuks ikka ei mõisteta kuidas hääldamine-kirjutamine käib. Eile avastasin ka, et vanainimeste vastu on päris lahe mängida, sest nende ilmed on nii naljakad ja isegi nende pettumine omaenda mängus on naljakas. Kuigi vastas võistkonnas oli ainult üks 70-aastane mees ja üle jäänud kaks olid noored.. Tema vastu oli ikkagi kõige parem mängida.

Minu enda võistkond jätab mulle igakord erinevaid muljeid, eelmine nädal kui me Headingtonis mängisime, siis nad eriti toredad ei tundunud, kuid Kidlingtonis oli neil jälle äkki hea tuju.... Üks viis mind autoga bussipeatusesse, sest tänavad on pimedad ja nad ei tahtnud, et ma seal üksi kõnnin. Ühesõnaga eilne võistlus oli isegi päris hea. 

Nüüd aga peangi juuniorite treeningule liikuma hakkama, eks paistab kuidas mul edaspidi kirjtuamisega läheb.. Ülehomme on model united nations day ning laupäeval siis lendluudpall, loodan siis mõningaid pilte taaskord näidata.