Kuidas inglased streigivad ja kuidas mul ei ole ühtegi head ideed mida pealkirjaks panna, sest pealkiri peaks olema lühike ja tabav. aga olgu. AAA ja kuidas ma täna hommikul esimest korda sisse magasin!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Täna oli vopaaa kui põnev päev. Mitte midagi erilist, kuid ma lihtsalt ei suuda uskuda, et homme juba reede... aeg lendab. Olen täna tegelikult juba blogi kirjutanud. inglise keeles palus õpetaja meil hakata nüüd päevikut kirjutada, mida ta siis aeg-ajalt kontrollima hakkab. Algselt plaanitud paarist "olen 16-aastane tüdruk kes sööb eesti leiba ja kirjutab seda, sest te sunnite" reast, sai aga 1000 sõnaline esimene postitus, mida ma oleks hea meelega veelgi pikemaks teinud, inglise keeles kirjutamine on hakanud mulle päris sobima pluss endale(ja õpetajale) kirjutamisega pole ka raskusi, pigem oli raske word kinni panna ja siia teile oma ideedest rääkima tulla. 

Eile sattusin siis pärast kooli kesklinna ikka väga õigel ajal. Eks ikka selleks ajaks kui inglased muusika saatel läbi linna oma plakatitega läksid. seekord siis õnneks rahumeelselt. Alguses peatänaval tekkis küll küsimus, et miks linn küll politseinikke täis on... ning alles siis meenus, et täna ju üleriigiline protest pensioniea tõstmise ja põhimõtteliselt kõikide teiste otsuste vastu mis riik viimasel ajal ette on võtnud. Päris huvitav oli ikka silte lugeda ja siis kuulata kuidas pasunate saatel inimesed oma hüüdlauseid hõikavad. Kõige parem osa oli siis, kui selle suure-suure massi( päris mitme tänavajagu inimesi..ma ei oska täpselt mõõtühikut anda :D) taga ratsutasid politseinikud hobuste seljas. Ei tea kas ma olen ainuke, kes sellisest asjast enne kuulnud pole, aga eks see huvitav vaatepilt oli. 

Eile oligi vist üle mitme nädala esimene päev kui ma koolipäeval linnas käisin. Viimased nädalad on lihtsalt kohutavalt vastikud olnud. Eelmistest ma saan aru, siis oli mul lihtsalt palju kodutööd ka. Kuid nüüd viimased päevad(nädal enne eksameid) pole mul üldse kodutöid ka olnud, ja mul on vaatamata sellele ikkagi väsimus peal. Tahaks lihtsalt juba koju ja siis edasi puhkama sõita. Aga eks viimased kaks nädalat pingutab ära ja see nädalavahetus tuleb isa ka siia, eks siis läheb paremaks.

Ehtne näide mu väsimusest oli mu tänane ärkamine. Esimest korda magasin siis korralikult sisse siin Inglismaal. Pool üheksa ärkasin rahulikult üles ja räägin Andreale kui tohutult uni mul on. Niisama uniselt küsin siis kella ka ja pool üheksa!? misasja... miks ta mind ei äratanud siis. Eino vastus on ju ilmselge, ma olevat talle öelnud, et minul esimest tundi ei ole. Nii minulik ikka, Eestis ma ka kunagi ei mäletanud mida ma emale hommikul ajanud olin, isegi seda ei mäletanud, et ta mind mitu korda äratamas käis. Mis seal ikka, pool tundi koolini aega ja mina kui aeglane mitte-hommiku inimene suutsin siis viis minutit enne tunni algust välja minna, leib ühes käes, ja õigeks ajaks tundi jõuda. Samas ega siin tegelikult üle viie minuti lähegi et teise majja jõuda- kõik on käe-jala juures. Eesti keelsed väljendid tunduvad ikka nii kummalised hetkel. Peaks teinekord rohkem aega blogi kirjutamisele kulutama, aina nürimaks lähevad postitused ja aina rohkem pean mõtlema sõnade üle..niigi asendan vahel mingi magedama sõnaga kui õige meelde ei tule. Kuid mulle aitab ka tänaseks, eks siis saate varsti uue postituse kus ma siis räägin nendest asjadest millest ma tegelikult täna kirjutada tahtsin.

Tšekkige pilte ka ;) ahjaaa RWJ uus osa on mega hea, üle pika aja leidsin aega ka sellise ajaviite jaoks. 

Jõulukaunistused meie majas :))