Ma olen kohutav unustaja.... Ma ei suuda seda ise ka uskuda, et ma oma id-kaardi, millega ma igale majale ligi pääsen, suutsin pesukuivatusmasinasse koos riietega toppida.(!!!) Ma veel enne mõtlesin omaette, et ma mitte mingil juhul ei tohi seda pesumasinasse juhuslikult panna.(jah, ma suutsin selle veel käima ka panna..) Õnneks oli see vaid kuivatus ning kui ma selle avastasin(üritades oma tuppa ilma kaardita pääseda..), polnud sellega midagi tõsist juhtunud ning edaspidi ma üritan seda pesukuhjast eemale hoida. Tegelikult juhtus peaaegu sama asi hommikul. Me peame igal söögikorral seda ühele masinale(?) näitama ning ma suutsin oma id-kaardi sinna jätta. Õnneks polnud see suur probleem, sest kui ma oma kaks inglise keele tundi lõpetasin, oli mul vaba tund ning ma kavatsesin selle oma toas raamatut lugedes veeta ning kui ma oma kaarti kuidagi ei leidnud tuli just mu warden välja ja siis ütles, et ma seda sööklast siis kontrolliksin. Ega väga muud kohta polnudki, kuhu see kaduda oleks võinud ning ma olin nii õnnelik, et see siiski seal oli. Väga nõme oleks olnud see juba esimesel nädalal ära kaotada ning uus saada..
Millegi pärast on tunne küll selline, nagu oleksin siin juba mitmendat nädalat, kõik klassiruumid on kuidagi tuttavad ja nii kummaline, et alles esimene nädal saab tegelikult läbi. Igas tunnis toimub midagi uut ja huvitavat..võib-olla on asi selles. Ma küll ei oska kindlalt väita, et ma juba harjunud olen, aga tunne on küll selline. Ja nüüd peaksin ma tõesti tänama sellist tehnikaimet nagu skype, sest see on tõeline kingitus, et meil selline asjandus on. Inimesega saab rääkida, teda näha, ikka koos naerda ning siis jutustada lõpmatult ning seda ainult internetiühenduse olemasolul. Siin on mul õnneks toas koguaeg nett olemas ning lähedastega on nii kerge ühendust pidada :) Samas mängib ajavahe päris suurt rolli(kuigi see on vaid kaks tundi), sest kui ma õhtusöögilt tagasi toas olen, lõpetan oma viimased kodutööd ära ning siis ongi Eestis kell juba 11 ning keegi ei ole enam eriti kaua arvutis.
Täna olid lihtsalt nii head tunnid. Ma tõesti naudin inglise keele tunde, vähemalt selle ühe õpetajaga. Täna tulin ma klassist välja ning mingi kummaline õppimise tunne oli..nagu tahakski rohkem asjadest teada.
Eilsest mainin ainult nii palju, et ma hakkangi nüüd rahvusvahelistes suhetes käima, sest ma tõesti nautisin seda, kuidas erinevate asjade üle saab arutleda ja siis hästi palju uut teada saada. See kõik on hoopis teistsugune kui Eestis. Endal on ka kuidagi kummaline, et ma naudin kodutööde tegemist.. Võib-olla on asi ainult selles, et tegemist on esimese nädalaga ja kõik õpetajad üritavad seda mõistlikuse piires jätta.
Kuid inglise keele tunnid on siiani mu lemmikud ning ma arvasin, et ma tean palju 11ndast septembrist, kuid me vaatasime ühte dokumentaali ja see oli nii põnev, et ma tulin tuppa ja guugeldasin tükk aega erinevaid lehekülgi.
Edasi oli lõuna, ehk mul oli praktiliselt kaks vaba tundi ning pärast seda oli ärindus. See oli totaalselt naljakas :D Eilne ärindus oli samuti päris tore. Pidime mingit tiimitööd tegema, õpetaja andis lehed kätte ning ülesanne oli jaguneda tiimidesse ja minna erinevatesse maja osadesse uurimustööd tegema. Lihtsal põhjusel, et keegi ei öelnud midagi,  hakkasin ise lihtsalt organiseerima, panin meid gruppidesse ja siis saatsin maja peale laiali, sest keegi ei olnud selline, kes võtaks juhtimise üle. Tegelikult oli nii, et ma üritasin meid organiseerida, ja siis õpetaja tuli andis mulle markeri, et ma saaks tahvli peale kirjutada, aga mul polnud midagi selle vastu ka.  See tegelikult oligi point, nagu hiljem öeldi. Et me hakkaksime koostööd tegema ja oskaksime ennast vajadusel organiseerida. Kuid tänase tunni tegi naljakaks just see, et meile anti ülesanne, et me peame kujutlikult nö. tootma kirjutuslaua ning peame klassist määrama mingid inimesed mingit kindlat tööd tegema. Üks grupp määras minu inseneerima, sest ma olevat skandinaaviast ja mul on selline nägu, et ma olen väga tark ja arvatavasti oskan matemaatikat. See oli nagu niiiiii naljakas, kõiki neid inimesi määrata ja siis mõelda miks ma teda määraksin. Ülejäänud tunni tegid teised juba kodutööd, kuid ma üritasin hiinlasele enda kõrval seletada, milles kodutöö seisneb.. võttis päris tükk aega, aga missioon täidetud. Loodetavasti ma seda enam tegema ei pea, sest see ei olnud sugugi kerge, kui inimene vaid paari sõna inglise keeles oskab. Bioloogia tunnis oli tegelikult sarnane juhtum ühe hiinlasega, kelle nime ma ei mäleta, kuid kes kannab kollast kimonot(jep.. ja üritage siis mitte naerda, kui inimene kimonoga klassi ilmub, see on tõeline katsumus).Ning mis mulle hiinlastega nüüd meenub on mu teatri tunni kodutöö. Me peame jälgima kuidas hiina tüdrukud kõnnivad..... Sest neil pidavat veidike teine kõnnak olema. Mul pole õrna aimugi, sest kõik hiinlased keda ma näinud olen on kas seisnud või trepist üles läinud ja kullakallis google.com ei taha mulle ka vastust sellele öelda. Kuid kui keegi mu lugejatest peaks vastust teadma, siis andke mulle julgelt teada, see oleks suureks abiks.
Bioloogia oli suhteliselt tavaline, eelmise testi tööd saime ka kätte, ma sain 16 punkti 17st, aga ega seal eriti kellegil halvasti ei läinud. Ülejäänud tunni vaatasime sibularakke ning enda põserakke samuti. mitte midagi väga erilist.
Teine inglise keele tund kandus teema jälle luuletustest ära, niiet enamus tunni arutasime poliitikat. Mulle meeldis, meenutas natuke seda rahvusvahelisi suhteid, mille gruppi ma nüüd kuulun.
Pärast tundi jooksin tuppa, et pinksi riided selga panna ning edasi trenni. Kuigi ma seda väga trenniks ei nimetaks, sest seal oli ainult üks poiss Saksamaalt, kes oli mänginud kaks aastat ja kohaliku klubi eest. Ülejäänud suhteliselt vaatasid kuidas ma mängin. See oli ka nii naljakas, aga ma loodan ikkagi kohalikku klubisse minna, sest see ei ole eriti tõsine treening, mis ma siin saan. Järgmine nädal lähen ja vaatan saali üle.
Nüüd olengi toas, kodused tööd on tehtud, hakkan vist järgmiseks nädalaks jäetud esseed kirjutama ja lähen vaatan teistega ehk filmi ka.
Tsaukaaaa :)

Pildid on täiesti juhuslikud, tegin need teile lihtsalt, et postitus kuidagi..parem tunduks.
See keeruline juhtmetega kalkulaator, mille esmakordsel kasutamisel on äraeksimine garanteeritud:

 Minu mappide hunnik on hõivanud teise voodi riiuli, kuid kuna ma olen ikka veel kolmeses(!!) toas üksi, pole see probleem.

 Enne ära minekut jõudsin ka pilte välja printida ning nüüd kaunistavad päris mitmed minu seina ja nii-öelda tahvlit:

 Ärge parem küsige.. lihtsalt üks klõps teise toa otsa:

 Ning minu juba palju läbi elama pidanud collegei id-kaart: