Pühapäev, 4. september
See on ühtlasi ka viimane päev enne õige kooli algust ning seekord õnneks mitte nii tegus ning oli veidike rohkem vaba aega. Hommikusöögil sain Isabeli ja Annaga kokku ning pärast seda suundusime suhteliselt otse summertowni, et mulle sim.kaarti otsida. Seda me ilmselgelt ei leidnud, õigem oleks vist öelda, et leidsime end kohvikust muffinit söömas. Kell 12 oli jälle kohtumine tiimidega, seekord värviti meil siis näod praktiliselt punaseks, sest sel päeval toimus st. clare´si olümpia. Pärast seda jõudsin veidikeseks skypei tulla ning teepeal jõudsin isegi korra imestada, miks mingi mees mulle naeratab ja ta poeg minu peale näpuga näitab- mul oli nägu punaseid triipe täis.
Piknik jäi ära, kuid meil oli lõunasöök hallis, mis oli ka täitsa okei. Edasi liikusimegi suurele muruplatsile, kus kõiksugused jooksud ja "sumomaadlused" algasid. Ma pidin algse ühe jooksu asemel osalema kahes, kuid mul polnud midagi selle vastu. Gladiaatorivõitlus, milles ma osalesin,  oli samuti päris cuuul, kuid seda on keeruline ilma käte abita seletada. eks ma võin skypes teile rääkida, mida see endast kujutas. Ma ei uskunud, et see võib nii väsitav olla. Pärast seda käisime korra muusikatoast läbi ning edasi sõitsime bussiga kesklinna mulle sim-kaarti ostmas. Sain selle kohe siis paigaldatud ka, niiet nüüd võite minult INGLISE numbrit küsida.
Tegelikult me väga rohkemat ei jõudnudki linnas teha, sest pühapäeval pannakse poed varem kinni, niiet me liikusime tagasi bussipeatusesse. Kuigi tee peal oli üks huvitav intsident. Me olime just süvenenud mingisse vestlusesse ning ma isegi ei suuda meenutada, millest me rääkisime, kui üks 60ndates mees meiega rääkima hakkas. Küsis kust me päris oleme, sest talle meeldib tänavatel jalutada ja arvata inimeste rahvusi nende aktsendi järgi. Ütles, et ta pani enamusega mööda, minu oma tundus selline ameerikalik. Ta samuti tutvustas ennast, mingisugune professor David, ma ta perekonna nime kirjutada ei oska, aga me hiljem üritasime guugeldada teda, sest ta mainis, et meie arvatavasti teda ei tunne, sest oleme nii noored, aga et ta on mingi keeleteadlane või keegi selline. Ma ei olnud tegelikult üldse šokeeritud, et ta meiega rääkima hakkas, tundus väga tore inimene olevat, ütles, et kuigi ta meid arvatavasti kunagi enam ei kohta, palju edu meile õpingutes ja ülejäänud elus. Pärast seda juhtumit pidime me suhteliselt bussi peale jooksma.
Üks väike asi veel, mis mulle nüüd meenus, on see, kui avatud kõik on. Ma ei saa Eestis terve kuu aja jooksul ka nii palju komplimente, kui siin nende paari päeva jooksul. Isegi see bussijuht ütles mulle pärast pileti andmist, et by the way, you have really cool hair, i like the color ;) Hmmm, kujutage ette, kui Eestis mõni meesbussijuht midagi sellist ütleks. Ma olin meeldivalt üllatunud.
Pärast seda läksime kohe sööma, täna toimus aias grillimine, mis oli taaskord väga okei. Jõudsime siis lõpuks otsusele ka, kus majas me filmi vaatame. Mõtlesime minu majas vaadata, aga kui nad kõik kell pool üheksa minu maja juurde jõudsid, oli see ühistuba(common room, on inglise keeles) hõivatud mingi suure massi inimeste poolt, niiet me siiski läksime nende majja. Film oli "Easy A", mida ma olen näinud, aga mul polnud midagi selle uuesti vaatamise vastu. Kõik tõid midagi näksimiseks, ma tõin väikse hunniku Eesti komme, mis kadusid laualt kõige kiiremini. Päevale pani mitte just kõige parema punkti vihmas tagasi kõndimine. Peaksin vist hakkama sellega harjuma, sest see ikkagi on klassikaline inglise ilm.
PS! Ma ei saa midagi parata, et postitused nii pikad on, kuid ma tõesti tahan, et mul oleks kunagi neid põnev lugeda.
Kuigi mul on järgmine postitus samuti valmis, lisan ma seekord ainult selle, sest ma olen nii väsinud ja ei jaksa piltide laadimist ära oodata. Homme on mul päris tihe päeva plaan, ma tahaksin mägironimisse minna ning õhtul veel jõusaali üle vaadata..