PINKS

Lõpus on uuendus, mille lisasin 17. septembril kell 16.00
-----
Ma olen hetkel niiiiniiiii ekstaasis, et ma ei suutnud ära oodata millal ma oma tuppa saan, et kõiki oma jutuga tüütama hakata. Kuid tuleb välja, et reede õhtul Eesti aja järgi kell 1.00 pole kedagi arvutis ning ainuke võimalus seda teiega jagada on blogi. Selline variant mulle tegelikult ka väga sobib. Eelmise postituse lõpetasin seal, kus hakkasin oma esimesse trenni minema. Vicky, ehk siis spordikoordinaator ja inimene, kes mulle klubi leidis, andis mulle suhteliselt pealiskaudsed juhised sinna mineku osas. Istuda number 2a,b või c bussi peale ning paluda bussijuhil siis öelda, kus on õige koht maha minna. See kõik pidavat lühikese sõidu kaugusel olema. Esimene osa läks hästi, sain ilusti bussi peale, kuid siis selgus, et bussijuht ei tea kus see asub ning palus mul teiste sõitjate käest küsida. Edasi sain bussis väga palju erinevaid kommentaare, kõik olid tohutult abivalmid. See oli päris üllatav, sest Eestis vastaks heal juhul üks inimene sulle ning teised teeskleksid aknast välja vaadates, et nemad küsimust ei kuulnud. Seal bussis oli aga neli inimest, kes imestasid, kuidas bussijuht seda ei tea ning läksid siis ja seletasid bussijuhile kus kohas ta mu maha peab laskma. Üks naine tegi seda isegi korduvalt, alguses kui mu murest kuulis ning hiljem tuletas bussijuhile seda meelde enne väljumist.
Vähemalt nüüd olin ma kindel, et maha saan ma enam-vähem õiges peatuses. Lisaks kestis see sõit vähemalt 20 minutit ning kuigi ma siis veel ei pabistanud, oli see ikkagi kummaline, kui buss hakkas ERITI kitsastel tänavatel sõitma ning see oli see tavaline kahekorruseline double-decker buss(mis tekitab tunde, et see kohe põrkab millegile otsa)
Lõpuks astusin siis bussist välja ning selle väga algelise plaaniga, mille Vicky mulle joonistas, polnud midagi peale hakata. Muud polnudki teha, kui inimestelt juhiseid küsida. Esimesed kaks tükki ei olnud kohalikud ning nägid üldse väga creepyd välja, kuid kuna tänavad polnud just inimestest tulvil, siis muud varianti polnud. Lõpuks oskas üks noormees mulle suuna kätte näidata. 10 minutit sai siis edasi-tagasi kõnnitud ning mõeldud kuhu nüüd minema peab ning lõpuks suutis keegi mulle konkreetselt kohta näidata. Arvates, et nüüd on õige koht üles leitud ning võin lõpuks selle tunni ajase mängu siin ära teha ning mitte kunagi siia kanti tagasi tulla, eksisin ma ikka päris korralikult. Ma olin küll õigesse kohta jõudnud, kuid seal oli suure ala peale viis erinevat maja ning mitte ükski neist ei tundunud õige, kõndisin seal parkimisplatsil nagu orienteerumisvõime kaotanu ning ei osanud enam midagi peale hakata. Ma konkreetselt kõndisin edasi-tagasi ning suutsin ainult mõelda, et pole võimalik, et miski sunnib mind siia tagasi tulema, pealegi ei leiaks ma seda kohta kunagi teistkorda  uuesti üles. Lõpuks juhtus mu edasi-tagasi teepeale üks mees kes oskas mind õnneks õige majani juhatada ning lõppude lõpuks jõudsin ma järeldusele, et nii raske see nüüd ka ei olnud, lihtsalt väike paanika tekkis, kui õiget kohta üles ei leidnud.
Esimene mulje oli mul üsna veider,  mul ei käinudki vist ühtegi mõtet peast läbi ning ega ei olekski vast pidanud, olin pärast väsitavat otsimist kohale jõudnud ning ma ei olnud poole tee peal ka alla andnud ning tagasi läinud!! Success !! Juba saal meenutas mulle Kristiine spordihalli väikest saali, kuid valgustus oli parem kui Eestis ning muidu tundus ka väga tip-top saal. Läksin ja rääkisin seal mingi mehega juttu ning pärast riietevahetamist suunati mind peaaegu otse mängima mingi kutiga, kelle nimi on Chris. Nägi välja nagu 15-16 aastane, kuid nagu hiljem selgus, on ta 20. Ütleme nii, et väga veider inimene tundus, nagu näeks esimest korda tüdrukut või midagi. Ning ma ei liialda. Aga no mängida sai hästi, juba saali astudes nägin, et mängida siin osatakse. Lihtsalt super hea oli taaskord korralikult mängida. Kuigi see kutt ei olnud tegelikult minust parem, sain ma ikkagi settides temalt pähe, sest mu tagantkäsi oli lihtsalt kohutav :D Mitte siis kui see peale läks ilmselgelt, aga just servide vastu võtmisel. Kuid kui ma juba kahe inimesega mänginud olin, siis tuli see üks-tähtis-mees-kelle-nime-ma-ei-mäleta ning mängis mulle tagantkäele ning õpetas kuidas ma võiksin proovida. Ahjaa pärast 10 minutit mängimist Chrisiga tuli ta samuti ning ütles, et kuna ma silmnähtavalt olen nii hea mängija, siis on lausa piinlik, et ma selle palliga, mis ta alguses andis mängin ning ulatas mulle siis kolme tärnilise Butterfly palli. Umbes 4 minutit mängisin Chrisiga ning siis oli väike paus. Või noh, kuna see on open session, siis kõik võivad ükskõik millal pause teha ning enamasti valivad ise kui kaua mängida tahavad. Ma mängisin näiteks algselt plaanitud tunni asemel peaaegu kaks ning järgmised korrad hakkan ka vähemalt korra nädalas umbes 2-3 tundi mängima, eks paistab kuidas läheb.
Pärast Chrisiga mängimist läksin oma asjade juurde ning rääkisin ühe mehega juttu, ta on 75-aastane, kes tõesti näeb välja nagu 55-60. Samas kõik lauatennisistid näevad vanaduses nooremad välja, sport hoiab inimesed ikka terve elu vormis, pole midagi imestada. Ta oli samuti mingi tähtis mees seal, kuid see ei ole peamine. Kõige huvitavam on see ,et ta on KOLM(!!!) korda Eestis käinud ning viimati kolm kuud tagasi. Rääkis mulle, kui tohutult head on Eesti kampsunid, et ta ostis ühe 10 aastat tagasi ning kannab seda siiani. Seekord käis kruiisiga ning oli vaid päeva Tallinnas, kuid ta peamine eesmärk oli omale veel üks kampsun soetada ning seda ta ka tegi. Seda ma unustasin vahepeal mainida, et ma tegin neile nüüd  ikkagi selgeks, et ma olen Eestist, mitte Saksamaalt.
Edasi mängisin ma kuskil 10 minutit ühe 60-aastase Juhani-taolise mehe vastu, tema oli see, kes mu tagantkätt üritas parandada ning kes tahtis mind kohe klubisse saada ning hakkas mulle reitingutest ja asjadest rääkima. Mainis mulle seda ka, et kuigi ta ei taha kiirustada sellega ning esimesel korral informatsiooniga üle külvata, siis nad väga tahaksid, et ma hakkaksin seal klubis mängima, neil on juuniorite tüdrukute puudus ning pärast minu mängu vaatamist oleks neil selle üle eriti hea meel. Samuti oleks juuniorite poistel siis rohkem võimalust ennast treenida, sest praegu mängivad nad enamasti vanemate inimeste vastu, kes on neist paremad, kuid siis on samuti mõni noorem. Aga kiiret pole kuhugi-nagu ta mulle kinnitas, sest võistlused algavad alles jaanuaris, kui see mulle huvi pakub.
Kuid mulle tõesti meeldisid need inimesed, tekitasid sellise ühtse lauatennise kommuuni tunde. Neil on isegi samad lauatennise-naljad nagu meil Eestis, neid on küll raske siin blogis lahti seletada, aga ma hiljem kindlasti seletan kõigile ning kõik see tekitas tunde nagu tahakski seal nüüd mängimas hakata käima. Muidugi ka see, et pinks on lihtsalt niiiiiiiiiii hea ning ma nautisin trenni mis mind lõpuks ära väsitas. Seda pole siin viimased nädalad olnud.
Aga nüüd tagasi mängu juurde. Siis lasi ta mul ühe teise 16-aastase tüdruku vastu mängida, õpetas talle kuidas pika nupu vastu mängida. Edasi sain ma nende parima juunior poisi vastu mängida. Jõudsin ainult ühe seti teha, sest ma tahtsin igaks juhuks varem minema hakata ning ma olin Annaga kokku leppinud, et lähen nende juurde pärast trenni. Aga see üks sett oli päris pingeline. Alguses olin 5-1 ees ning siis ta tuli järgi 7-8 ning nagu mul kahjuks liiga tihti sellistes olukordades ette tuleb, sain 9´ga pähe. Aga no mäng oli hea.
Klubi mulle väga meeldis, niiet ma ei hakanud eriti ootama, registreerisin end liikmeks, sest nii on tunduvalt odavam seal mängida pluss muidu on ka päris äge ju kuhugi klubisse Inglismaal kuuluda. Ehk nüüdsest olen ma Kidlingtoni lauatennise klubi liige, kas ei kõla mitte hästi?
Bussi peatusesse saadeti mind ka ära ning kuigi seal oli päris hirmus pimedas seista ning seda bussi oodata oli mul siiski niivõrd hea meel, et ma siin ikkagi klubi leidsin. Samuti jõudsin ma järeldusele, miks double deckerid nii head on. Neid on mega hea juba kaugelt tuvastada.Eriti pimedas. Aga no muidugi jätavad nad muidu ka sellise cuuli mulje.
Pärast 20 minutilist sõitu saingi põhimõtteliselt maja ette ning tõin ainult asjad tuppa ära ning edasi läksin vaatasin mis teistel teoksil. Kuna olin nii õnnelik oma trenni üle, siis sai Anna detailse kirjelduse sellest. Olime natuke commonroomis ning siis läksime kõik niisama välja ning nüüd toas tulin peaaegu otse arvutisse, et see kõik kirja panna. Järgmine trenn on mul teisipäeval ja see on eraldi juunioritele, võib-olla lähen pühapäeva hommikul ka mängima, kuid ma arvan, et vaatan oma väsimuse astme järgi.

Lihtsalt üks uus šokeeriv vahemärge, mis ma just e-maili teel teada sain. See parim juuniorpoiss nende klubis..tüüp on lauatennisega ainult ÜKS aasta tegelenud. Kujutage seda nüüd ette.. Aga juuniorite tüdrukute konkurents pidi  terves riigis päris kehv olema, see poiss on umbes samal tasemel mis 29nda reitinguga tüdruk. Aga ma olen nii šokis, et ta on ainult üks aasta mänginud ja mängib niiii tohutult hästi. Ja tundub, et mulle ikkagi tehti juba selgeks kuidas siin nädalavahetuseti võistlused on ja juba räägiti transportidest ja asjadest, niiet asi kisub päris keeruliseks. Ma ei kujuta ette mida ma praegu mõtlema peaks. Mul on siin ju kool ka ning teised üritused, milles ma pean osalema. See tähendaks lauatennist poole rohkem, kui mul Eestis tavaks oli. Aga eks ma seedin seda asja kõigepealt natuke. Informatsiooni ülekoormatus.