Friday, September 2, 2011

Väike sissejuhatus, enne kui oma eile väga väsinult kirjutatud teksti siia(koos piltidega) lisan. Ühesõnaga väga põnevad kaks päeva on olnud ja ma tõesti olen rahul, et siia tulin ning kõik läheb väga hästi, kuigi ma siiski olen päevast väga väsinud. Isegi kui on mingid tunni ajased pausid, siis on keegi mind linna või kuhugi kutsunud, niiet ma ei hakka ära ütlema selleks, et teile blogi kirjutama tulla. Parem on ikka minna ja inimestega tuttavaks saada. Kes kõik on lihtsalt ülisõbralikud ja kuna ma olen ainuke pre-ibst selles majas(ehk nagu noorim, kõik teised on 17 ja 18), siis kõik mu enda vanuseastmest ka juba helistavad mulle ning kutsuvad välja ja mu enda maja tüdrukud on samuti väga sõbralikud. Vähemalt siiani pole mingit ebameeldivat vahejuhtumit olnud. Loodan, et ära ei sõnunud nüüd. Samuti kirjutan teile kohe oma super majast ning sellest, kuidas mul sellega vedas ning olgu, ma ei hakka kõike ette ära rääkima. Lugege parem kõike järjest. Samuti tegin ma täna siin mõned parandused, ala. et ma olen siiani oma kolmeses toas täiesti üksi jne.
----
Heii! :)
Ongi nüüd asjad lahti pakitud ja end mugavalt sisse seatud. Pildid koolist ja toast laevadki hetkel arvutisse ning õhtusöögini on täpselt nii palju aega, et jõuangi blogisse väikese sissekande ära teha. Eile õhtul üritasin Londonis hotellis ka kirjutada, aga kuidagi nii raskelt tuli ja ei suutnud üldse midagi sõnadesse seada ning loobusin sellest üritusest üsna peatselt. Täna aga on esimesest koolipäevast nii palju emotsioone ja muljeid, et üritan eilsest vaid põgusalt jutustada.
31. september
Hommikul ärkasin venna kõne peale juba päris varakult ning magama polnud ma enam ei tahtmist ega ka tegelikult mõtet minna. Niisiis möödus hommik veel viimaseid asju kohvrisse pannes ning üsna varsti oligi aeg kohvrid autosse tõsta ning lennujaama poole sõitma hakata. Nii armas, et kõik mulle kallid inimesed olid mind saatma tulnud ning samuti oli tore saada ilusate soovidega sõnumeid. Aitäh teile!  Õnneks polnud hüvastijätt nii kurb, kui olin arvanud ning lennukisse sai istutud üpriski optimistlikult. Kui aus olla, siis alles õhtul hotellis olles jõudis mulle kohale, et nüüd ma siis olen kohal ja ongi minek. Lennujaamas mulle seda päris õiget feelingut ikka ei tekkinud, ei teagi milles asi. Kuigi reisiärevus, mida juba aastaid olnud pole, oli tekkinud juba eelmine õhtu. 
Kui Londonis olime hotelli kohvrid ära pannud, sammusime kohe midagi hamba alla otsima. Pärast veelgi väsitavamat otsimist sai lõpuks midagi süüa ning edasi liikusime kesklinna Krista sugulastega kohtuma. Kellele veel arusaamtuks jääb, siis Inglismaale kaasa tulid mind saatma mu ema ja Krista. Väga armsad sugulased olid. Sain kohe Londoni üürihindade osas palju targemaks ning muidu oli ka tore enne minekut veidike inglise keelt praktiseerida. Hotelli jõudes olime küll rampväsinud ning üsna kohe jäin magama ka. Enne seda üritasin kirjutada, aga kaua ennast sellega ei piinanud. Siis jõudis pärale ka, et päris julge tegu tegelikult. Mitte kedagi ei tunne ning kohe täiesti uues kohas. Samas ei tea keegi ju kedagi ning kõik on uued, ei tohiks liiga palju põdeda.  Siis jõudis kohale see, mida kõik mulle rääkinud on, et kuidas ma ikka julgen ja kas pabistan ka.
1. september
Hommikul oli kell kuus ehk siis Eesti aja järgi kell 8 äratus. Ma arvan, et mul oli niivõrd uni, et alles rongis sain aru kuhu poole ma lõpuks teel olen. Nii hull küll asi ei olnud, aga rongis oli uni küll kadunud. Kerge pabin  lõppes õnneks küll kohe, kui olime kooli jõudnud. Ilm oli päikesepaisteline ning Inglismaale omasest vihmast polnud jälgegi. Kaks teise aasta ib õpilast võtsid kohe meie kohvrid vastu ja juhatasid edasi. Kohe esimesed kes juttu tegid, olid väga sõbralikud ja positiivsed. Edasi rääkisime pangaga, siis ühendati mu arvuti wifiga? Või igaljuhul andsin oma läpaka ja sellega tehti midagi ning siis üks orientation teami liige näitas mulle kuidas ma  oma e-mailile ja hinnetele ligi saan. Seal IT-"osakonnas" ootas mind ka esimene väga positiivne üllatus. Need tüdrukud kes seal olid, teatasid mulle kohe, et ma olen uues renoveeritud majas, kuhu kõik tahaksid saada. Uue ja ilusa majaga vedas mul küll hullupööra. Paremat poleks osanudki tahta. Niiet kohe alguses oli kergendus kuulda, et mul on üks parimatest majadest :) Ning ma ei olegi babyhouseis, ehk siis seal, kus on enamus pre-ib õpilasi, sest nad on nooremad või midagi sellist. Ühesõnaga selles majas, kus mina olen, pole nii karmid reeglid, kui nooremate majas. Edasi käisin kooliarsti juurest läbi, täitsin taas mingeid lehti selle kohta, kui palju ma suitsetan ja millal ma suitsetamise maha jätsin. Kogu koolsi oli ainult üks õpilane julgelt kirjutanud, et suitsetab. Tegelikult oli täna(2.september) linnas ikka küllalt õpilasi suits käes jalutamas.Vajab vist märkimist, et nendesse tõmbasin ilusa suure kriipsu.
Oligi aeg siis oma maja üle vaadata. See poiss, kes meid mu maja juurde viis ja kohvrid sisse aitas ütles ka, et mul on väga vedanud, et siia majja sain ning esimene pilk majale juba ütles, et tal on õigus. Eks piltide pealt saate ise ka vaadata. Tuba on ka mõnusalt suur ning voodi sain ka esimesena valida. Kuigi ma hetkel olengi kolmeses toas täiesti üksi. Päris tsill oleks, kui nii jääkski. Samas hetkel on küll tunne, et keegi võiks ikka veel tulla, oleks rohkem rääkida kellegiga alguses. Õhtusöögil, millelt ma nüüdsest tagasi olen, ütleski majahoidja?maja..vanem? ( ma tõesti ei tea kuidas teda nimetada, housewarden on inglise keeles... sõnaraamatust järelevaadates selgus, et selle otsetõlge on vangivalvur :D Õnneks nii hull asi ei ole), et kaks õpilast pole veel tulnud, arvatavasti täna saabuvad. Suurde kolmesesse tuppa ma siiski üksi ei jää. ( taaskord üks parandus, ma olen teise septembri õhtul siiani üksi selles suures toas, aga päris mõnus on, kõik saavad külla tulla)
Edasi jalutasime veel natuke koolis ringi, jõime kohvi ja edasi lõunale. Ülihea lõuna oli koolis, ületas mu ootusi. Nii head juustukooki pole küll kunagi saanud. Minu kodus tehtud juustukoogid kahvatuvad selle kõrval.
Isegi pärast sööki oli meil kaks tundi selle mingi "programmi" alguseni aega, niisiis võtsime ette väikse jalutuskäigu Oxfordi kesklinna, kus sai seda imeilusat arhitektuuri vaadatud ning ka lihtsalt päikselist ilma nauditud. Oxford jättis mulle juba kevadel, kui intervjuul käisin, väga hea mulje ning sellel jalutuskäigul tõdesin taaskord, kui mõnus linn see tundub.
Kell kolm pidasid siis direktor ja muud tähtsad inimesed kõnesid ning edasi läksid pre-ib omad personal tutoritega kohtuma ja nägingi neid 30-te õpilast, kes veel peale minu pre-ibs on. Kusjuures, jube paljude aktsentidest ei saanud ma aru, ei nimest ega ka riigist... Aga polnud viga.
Mis mulle veel vahepeal meenus on, et sain nädalavahetuse plaani kätte, ehk siis järgnevatel päevadel on mingid testid, et teha kindlaks kuhu matemaatika, inglise keele ja teaduste gruppi ma lähen. Korduvalt öeldi, et nende pärast ei tasu pabistada.
Kahe leedukaga sain kohe jutule ja üks Austria tüdruk oli ka hästi sõbralik. Kuid no tegelikult tunduvad kõik hästi toredad siin.
Viie aeg saabusin siis tuppa ning avastasin, et olen ikkagi üksinda toas. Ema sõitis ka siis Londonisse tagasi Aga saigi rahulikult lahti pakkida ning enne kella seitset sain juba majakaaslastega kokku ning suundusime sööma. No ütleks nii, et nüüd on teil väga detailne aruanne selle kohta, mida ma mis kellaaeg tegin.
Õhtul oli veel mingisugune tiimide kokku saamine. Pühapäeval toimuvad St. Clare´si olümpiamängud, tundub küll vähemalt lõbus olevat.
Nüüd oli veel korra mingi wardeni koosolek, mis hakkab iga nädal toimuma. Kokkuvõte on see, et ärge midagi keelatut tehke ning väga muud ei olnudki. Või no oli, aga ma olen hetkle nii tohutult väsinud, et raske on keskenduda selle üles kirjutamisele.
Jällegi üks märkus, mille nüüd teise septembri hilisõhtul kirjutan, on see ,et see koosolek oli tegelikult päris huvitav. narkootikumidest räägiti pikalt, üks teise aasta õpilane rääkis, kuidas kaks aastat tagasi üks poiss varastas keemia laborist aineid, et midagi kokku segada ning ta visati välja ning pidi paari päevaga lahkunud olema. Samuti räägiti pikalt tuletõrjeõppustest, et neid kindlasti tuleb ning et oleks siis kindel ,et me teame kuhu me liikuma peame jne.
Pärast seda oli kell juba 11 ning kirjutasingi äärmiselt uimasena selle teksti ning heitsin kiiresti magama.
Jumal õnnistagu spell checki, mis näitab mis sõnad mul kiiruga on kummaliselt välja kukkunud, palju kergem on parandada ;)
Homme tuleb arvatavasti postitus tänasest( 2.september), kuid samas mul on hetkel kõik nii hästi meeles, et ehk kirjutan isegi praegu valmis.
Vaadake siis pildid ka  üle ;)













No comments: