-------
Pärast rahvusvahelisi suhteid olen ma alati nii palju mõtteid ja tundeid täis, et isegi kui ma plaanin teha oma kodutöid, siis ei ole ma selleks võimeline, sest esimese asjana tahan ma arvutisse tulla ning avada blogi või wordi ning kõik oma mõtted üles kirjutada. Niiet ma tõesti olen nõus ohverdama oma neljapäeva öö, et maailmakirjanduse essee ära lõpetada, lihtsalt selleks, et selle asemel hetkel teile poliitikast kirjutada. Või õigemini sellest, mille tõttu ma taaskord pärast international affairs´i nii väga oma arvamusest kirjutada tahan.
Tänane teema ei olnud mingi kindel sündmus, vaid me hakkasime arutlema arvamustest. Kust need tulevad ning mis neid mõjutavad. Põhiliselt tegime me enamuse tunni ühte testi, mille kaudu saime teada, kuhu gruppi me kuulume. Vasak-, parem- või natuke mõlemast. Ehk meie poliitilised vaated. Esimene pool koosnes majandusküsimustest. Ega sellest otse aru ei saanud, pidime umbes kirjutama, kui tugevalt me kas nõustume või mitte teatud argumentidega ning hiljem arvutasime punktid kokku. Ning teisel pool oli milline on meie arvamus sotsiaalsetest asjadest.
majanduses selgus, et ma olen keskel, ehk mul on arvamusi mõlemalt poolelt. Selle koha pealt olin ma veidike üllatunud, sest ma olin nii kindel, et mul on pigem parempoolne mõtlemine majanduses. Kuid vähemalt ei olnud ma mingis äärmuses. Sotsiaalses mõttes pooldasin ma vasakpoolset mõtlemist. See šokeeris mind veel enam.Oleksin tahtnud minna ja oma vastused ümber kirjutada. Hiljem ma muidugi sain aru, et see oli totaalselt vale reaktsioon, sest see tõesti läheb minu arvamustega sotsiaalsetes küsimustes kokku. Ma olen tuumarelvade vastu, mul pole midagi multikultuurilisuse vastu ning ma kohe kindlasti ei poolda surmanuhtlust. muidugi on nii mitmeidki teisi tegureid, aga neid seostatakse vasakpoolsusega. (Keegi võiks mulle meelde tuletada, et ma ka siia blogisse postitaksin ühe pikema arvamuseavalduse surmanuhtluse kohta, mille oma oma kinnises blogis avaldasin).
No ütleme nii, et kuigi ma olin alguses tõsiselt ehmunud, et ma vasakusse kuulun, sain ma üsna pea aru, et ega see ju kohe kommunismi ei tähenda. Kommunism on äärmus, täielik äärmus, kuid vasak ei võrdu äärmusega. Kusjuures nüüd ma hakkan vaikselt mõistma, miks on Eestis nii palju inimesi, kes surmanuhtlust pooldavad. Kui ma mõned korrad veel rahvusvahelistes suhetes käin, hakkan vist igakord inimeste arvamuste kohta oma ette mõtisklema, et kust need ikkagi tulevad.( parem?vasak? mis riigist nad pärit on? milline on nende elustandart?) . Kusjuures mind vägagi(kuigi ei oleks vast tohtinud) üllatas, et üks venelane minu klassist, oli igas asjas äärmuslik parempoolne..Enamus venelased peaksid ju "stereotüüpide standardit" jälgides kuuluma vasakusse. Kuid eks selline liigitamine üks paras lollus ole. Ning minu mõtted läksidki sotsiaalsetes küsimustes temaga täiesti lahku ning kuna tema punktiskoor(selle testi järgi) oli niivõrd parempoolne, siis ega ma temaga kõiges ka majanduses ei nõustunud, no kammoon, inimene on puudega ning siis pooldada seda, et toetused on liiga kõrged. Ma muidugi nõustun, et töötusabiraha peaks piirama, sest ma tõesti usun, et inimesed muutuvad lihtsalt öeldes laisaks ning jäävad selle peale elama, kuid ma siiski usun, et riik peaks inimesi toetama.
Ning esimene küsimus mille üle me arutama hakkasime, küll aga lühidalt, oligi karistused ning siis ma sain aru, et see test ikka pani kõigega päris täppi. Kõik kellel olid samad/sarnased tulemused, nõustusid selles osas. parempoolsed pooldasid seda, et karistused peaksid olema kindlad ning ning mingeid vabandusi mida iganes pole pluss surmanuhtlus.(Taaskord mind üllatas, et võrreldes Eesti noortega , enamus siiski ei pooldanud seda) Vasakpoolsed see eest, nagu ma korduvalt maininud olen, ei pooldanud seda, et Londoni rahutuste ajal paari tosse varastanud inimene peaks saama kaheksa kuud reaalset vangla karistust. Sellise asja jaoks on see ikka liiga palju. Muidugi pole see tegu õige, aga no kammmoooooooon, KAHEKSA KUUD!?!
Pärast seda tundi oli mul tegelikult selline dilemma, mitte päris dilemma, aga selline..kummaline tunne, mida ma ei oska sõnadesse panna. Üle pika aja tundsin ma jälle seda teadmatust, et ma ei tea mida ma oma eluga teha tahan. Ning ma olen selline inimene, kellel on seda sihti vaja. Ma tahaks lihtsalt nii kohutavalt jälle poliitikuks saada, mul oli paar aastat tagasi soov töötata rahvusvahelistes suhetes ning iga aruteluga kerkib see soov taas pinnale. Kuid mul on liigagi mitmeid põhjuseid miks ma seda ei soovi. Esiteks on palju muid asju mis mind huvitavad ning neist ma oma blogis kirjutama ei hakka, sest see on ikkagi midagi, mida ma eelistan kõigiga mitte jagada(küsida võite minult isiklikult ikka julgelt). Teiseks tean ma, et poliitikas ei anna mitte midagi teha. Ma olen üksik inimene, maailm on omadega täiesti tuksis ning nähes erinevaid probleeme, tunnen ma vaid seda jõuetust, et ma tegelikult ka ei saa mitte midagi parata. Siin koolis käimine avardab lihtsalt nii tunduvalt silmaringi.. kui igas klassis on erinevatest riikidest õpilased koos, onkõik kuidagi palju selgem. Igas tunnis keegi ikka võrdleb mingit süsteemi sellega, kuidas nende riigis on jne. ja see on tohutult huvitav. Teiste arvamusi kuulata ning siis nende üle arutleda ning näha erinevaid lähenemisi.
Et te sellest maailmapoliitika jutust valesti aru ei saaks, siis ei, ma ei tahaks mingi diktaator olla, kes üksi maailma valitseb(kas kunagi on üldse naisdiktaatorit olnud, i wonder....?), vaid ma lihtsalt tahaks et maailm oleks parem paik. Jah, väga naiivne soov, samas miks mitte? Kuid ma ei usu, et mina poliitikas kasvõi mingit väikest muudatust teha saaksin, maailm on omadega päis tuksis. Niiet miks mitte oma energia millegisse muusse panustada, . Kuigi see poliitika ja rahvusvahelised suhted on niii kuradima, vabandust väljenduse eest, huvitav valdkond.
Ühtlasi vajab mainimist, et arvamused muutuvad ning ma luban, et jätan selle lehe, mille ma parem-vasak poolse mõtlemise kohta tegin, omale pikemaks ajaks alles, et millalgi uuesti vaadata kuidas mu arvamused võrreldes tänase päevaga muutunud on.
---
Ma mõtlesin tegelikult ikka päris tükk aega, kas seda postitust üldse avaldada, aga samas on mul nüüd arvatavasti huvitavam inimestega, kes mu blogi jälgivad, selliste asjade üle arutleda.
No comments:
Post a Comment