those who criticize our generation forget who raised it

Selle tänase postitusega saate taaskord tõdeda, et ma ei liialdanud oma esimeses postituses, kui ütlesin, et kirjutan liigagi tihti väga pikki postitusi. Kuid ma ei saa sinna midagi parata. Jääb üle vaid loota, et need üksikud vaprad hinged, kes mu blogi jälgida suudavad, seda naudivad. :)

------
Selleks, et koguda mõtteid ja ideid, kuidas kirjutada 1000 sõnalist esseed 3 salmilise luuletuse kohta, tulin ma ilma mingi kindla ideeta blogi kirjutama.
Täna oli tegelikult päris põnev päev. Kuid alustaks siiski taaskord algusest. Peamine põhjus miks ma tegelikult viimati kirjutasin oli see, et ma tahtsin teada anda, et mu toakaaslane saabub esmaspäeval. Kuid siiani pole temast mingit märku olnud, need viisa jamad võtavad ikka päris kaua aega, kuid mul pole selle vastu midagi. Sel ajal kui kõik teised lähevad raamatukokku oma kodutöid tegema, et vaikust saada, siis mina võin rahus oma toas neid teha. Muidugi on kõigel sellel miinuseid ka, aga ma kindlasti eelistan seda ühest tuba, mis on kolm korda suurem, kui mu kodutuba Eestis ja kus ma võin vabalt kõike ise teha, ilma et peaksin kellegiga pidevalt arvestama.Ühesõnaga hingasin ma pigem kergendatult, kui mu toakaaslast esmaspäeval saabunud polnud. Samas oli esmaspäev ikkagi päris tüütu. Esimene tund oli küll vaba, niiet sain korralikult välja magada, kuid kui matemaatikas last ootav õpetaja terve tunni šokolaadi pugib, kuigi õpilastel see lubatud pole, võib see siiski päris tüütu olla. Kuigi selle suure kalkulaatori peal arvutada on küll mega hea, nagu wow, kuigi selle kaasa tassimine on päris tüdimust tekitav. Samas kui vaadata asja positiivset külge, siis pole see pooltki nii suur kui mu läpakas, mida paljud õpetajad paluvad tundidesse kaasa võtta. See mulle tegelikult siin väga meeldib, et õpilased võivad tundides hoopis läpakasse oma märkemeid kirjutada. Ma ise pole sellega tegelikult harjunud ning arvatavasti ei hakka seda väga tegema ka, sest eelistan ikkagi ise kõik kirja panna. Kuid tekitab kohe bossi tunde, kui on võimalus läpakasse kõike kirjutada.
Ärinduses saime oma esimesed hinded teada eelmise kodutöö eest. Mul oli klassi parim töö. tralalalallala. Ei tegelikult lihtsalt enamus ei saanud ülesandest aru ning kritseldas midagi kokku. Efforti, ehk siis pingutuse eest sain A\B ja 7-palli süsteemis sain 6. Kuid ta palus tervel klassil need kolmapäevaks uuesti teha, sest enamus said umbes 2-3, millega ei saaks isegi järgmine aasta standart tasemel seda ainet teha. Pärast seda oli inglise keel, kus me midagi eriti meeldejäävat ei teinud ning päeva lõpetas bioloogia, mis on siin samuti mu lemmikaine. Õhtul vist tegin jälle kodutöid ning ülejäänud aja veetsin skypedes.
Täna(ehk siis teisipäev) oli taaskord põnev päev. Seda on juba natuke kummaline igapäeva kohta öelda( peaks hakkama sünonüümisõnastikku kasutama), kuid samas tõesti on siiani iga päev erinev, ei ole veel päris rutiini tekkinud. Ma küll põhjustest päris päris täpselt aru ei saa, aga võib-olla on sellel midagi pistmist sellega, et kõik toimub inglise keeles ning kindlasti on asi siiski ka selles, et ma olen täiesti uute inimeste keskel.
Esimene tund oli inglise keel Kickiga ( nope, mitte kick-assiga, nagu paljud mu vanad klassikaaslased kohe eeldada võivad), ehk selle õpetajaga, kellega me enamasti arutleme luuletusi. Tänane tund oli üks mu päeva lemmikuid, sest me arutlesime Shaksespeari ning vaatamata sellele, et pool tundi olin ma väga uimane ja magasin maha, oli üle jäänud tund taaskord huvitav. Enamuse aja oli kõigil käsi püsti ning kõik tahtsid oma arvamust avaldada. Jegor on see üks poiss, kelle arust pole ühelgi luuletusel mingit sügavamat põhjust. "You know, sometimes banana is just a banana"(tõlge: teate..mõni kord banaan lihtsalt ongi banaan...). Ning mõnes kohas on tal sellessuhtes ka õigus, aga no see tekitab igakord klassis sellise arutelu, mille alles tunnilõpp lõpetab. Shakespear on teatavasti kirjutanud üle 150 sonetti.( kui aus olla, siis sain ise ka seda alles eile teada..) Nendest me tänases tunnis rääksiimegi. Tegelikult vaid kahest ning siis üritas Jegor kõigile selgeks teha, et tema ikka ei mõista, miks peab inimene kirjutama 150 ühesuguse sisuga tehnilist luuletust. Kui tema maaliks oma tüdrukule iga päev uue maali ja muudaks vaid paari detaili, siis ei läheks see ühelegi tüdrukule peale. Sellest areneski arutelu selle üle, kuidas 15ndas sajandis oli elu täiesti teistsugune ja seda kõike käsitleti teisiti.
Samasugune arutelu jätkus maailma kirjanduses. Kus rääkisime Robert Frosti luuletusest "Stopping by the woods on a snowy evening" mis peaks olema peaaegu, et üheti mõistetav luuletus. Lühidalt tehes sain mina sellest aru nii, et üks mees naudib üksi olemist ning tahtis saada rahu ja vaikust. Samuti tundub tal olevat enesetapu võivähemalt surma mõtted. Üks mu klassiõde nägi aga temas jõuluvana, kellel on lubadused, mida ta peab pidama ja kes peatus vaid selleks, et imetleda lund, enne kui ta minema hakkata. Isabel, kes on suur Shakespeari austaja suutis näha selles mingit romantilist hõngu, et see mees ootab seal hoopis oma kallimat. No ütleme nii, et õpetaja oli lõpuks juba päris meeleheitel, et kuidas me kõik nii erinevalt saame näha, kuid samas ei öelnud ta ka midagi, et ükski neist arvamustest kuidagi väär oleks. Samas lõpuks jõudsime kõik siiski enam-vähem ühele arusaamale, et seekord oli tegemist luuletusega, millel on natuke sügavam põhi.
Bioloogia oli täna enamuse jaoks kohutavalt jõle ning ainult paar inimest koos minuga vaatasid huviga, kuidas süda töötab ning kus kohas täpselt mingisugused asjad kõris asetsevad. Ma poleks imestanud, kui mõni minestanud oleks. Bioloogia on tegelikult ülaltavalt sarnane Eesti omale, kõik tuleb tuttav ette ning ainult nimetused on keerulised. Kui juba põhimõtte kätte saab, siis meenub küll kuidas kõik toimub.
Matemaatikas õpetaja seekord ei söönud(!) ning me jõudsime isegi kõik tunnitöö varem tehtud, milline edasi minek. Äkki oli suureks abiks see ,et polnud šokolaadi, mis mõtted eemale viiks.
Samas olen ma enam kui kindel, et matemaatikas ei hakka ma vist kunagi (või vähemalt lähimate aastete jooksul) inglise keeles mõtlema. Teistes ainetes on kergem, kui tõlkima ei pea või enamasti ma lihtsalt automaatselt mõtlen inglise keeles, vaid siis kui mingi sõnade puudus on, hakkan eesti keeles mõtlema. Kuid matemaatikas on teisiti. Ma pmst. teen omale ülesande inglise keeles selgeks ja kui kõik on paberil kirjas, hakkan eesti keeles mõtetes arvutama. taanda, jaga, korda, teisenda liigumurruks. See on lihtsalt paratamatu, ma olen üheksa aastat seda teinud ning kuigi ma saan ülesandest inglise keeles perfektselt aru, ei suuda ma siiski arvusid selles keeles teha.
Lõuna pausil tõin oma õpikute hunniku tuppa ning siis lasin Annale Eesti muusikat. Ma tegin nüüd enda jaoks suure avastuse ka, ma ei tohiks päeva keskel eesti laule kuulata, sest need on teises keeles ning siis ma  automaatselt hakkan eesti keeles mõtlema ning siis need laulud kummitavad mul peas ja kõik-kõik on sassis. Õhtuti on hea teha kõike eesti keeles, sest inglise keelne osa algab alles hommikul ning siis on hea olla keskendunud vaid ühes keeles. Ma pole küll eriti kindel, kui paljud teist seda mõistavad, kuid vähemalt sain enda jaoks need sõnad üles kirjutatud.
Päevale pani väga sobiva punkti kaks viimast Rory inglise keele tundi. Nüüd aga teen teile väikese kokkuvõte sellest, miks me neid filme viimased tunnid vaadanud oleme. Meie õpetaja on üles kasvanud Lõuna-Aafrikas ning need filmid mida me nüüd vaadanud oleme, räägivadki Lõuna-Aafrikast. Esimene oli gangsterite elust ning andis ülevaate sellest, kuidas inimese taust ning perekond teda mõjutavad ning andis kergelt märku ka selle koha poliitikast. Pean märkima, et mõlemate filmide tegevused toimusid 1960-1980 aastatel. Teine film oli mulle tõeliselt šokeeriv. Seda hakkasimegi täna vaatama ning neljapäev lõpetame. Kõige hullem asi oligi see, et see oli täiesti tõsielul põhinenud. Ma kahtlen, kas mõni teist on kuulnud Steve Bikost, need kes on, siis võivad juba aimata millest film rääkis. Filmi nimi on "Cry Freedom" ning kellel vähegi vaba aega, siis vaadake seda, see on seda väärt. Ma hetkel ei hakka filmi ümber jutustama, sest sellest areneks suure tõenäosusega kirjand, mille ma pean google translateriga inglise keelde tõlkima, lihtsalt aja säästmiseks. Niiet kel vähegi tahtmist, google.com ning saate natuke targemaks :)
Nüüd aga veidike lõbusamaks. Pärast tundi liikusin kohe mägironimisse, ehk siis mitte otseselt kuhugi küngaste peale turnima, vaid ikka nendele seintele, millest peab üles ronima. Selle kohta ütleks vaid nii palju, et hunnikutes uusi termineid ja küllap kõik vajab veel harjutamist. Kuid ma olen nii õnnelik, et selle koha sain ning loodetavasti aasta lõpuks oskan juba palju rohkem.
Pärast seda võtsin puhvetist mõned võileivad ja oma  lemmikkooslusega küpsised(valge šokolaad ja vaarikad on mu südame vallutanud) ning tulin tuppa, et hakata oma 1000-sõnalist esseed kirjutama. Homseks peaks juba mingi osa valmis olema, kuid ma olen absoluutselt null sõna kirjutanud. Eks paistab kuidas see mul välja kukub, õnneks kogu töö on alles järgmiseks neljapäevaks, ehk aega maa ja ilm.
Nüüd lühidalt mõnest asjast mis mul peast läbi on käinud, kuid mille mainimine keset postitust on mul üle jõu käinud või ka lihtsalt need mõtted, millele ma muidu pole keskendunud:

* Ma ei suuda mõista mis värk siin kõikidel Facebookiga on. Kas tõesti peaks enne inimese nime küsimist paluma tal kirjutada oma Facebooki konto ja siis ta lisama? See tundub siin tõesti olevat enamusel sõltuvuseks. Just täna rääkisime ühe Austria tüdrukuga kuidas see meile eriti kummaline tundub.Mitte et mul midagi selle vastu on, kui keegi mind lisab, vaid kõik see, kuidas kõik oma tegevused nii vabalt internetti üles märgivad. Ma võiksin kerge vaevata iga nende sammu üles märkida ning saada sama detailse info nende päeva kohta, kui mu enda oma.
Teisalt vaadates pole ma ise parem, kui kõik blogisse üles kirjutan, kuid esiteks pole eesti keel kergesti google translateriga tõlgitav ja teiseks on see suuresti ka minu enda jaoks.
* Mis värgendus selle vasakpoolse liiklusega siin on. Ma lähen pidevalt valele poole teed bussi ootama ning avastan oma viga alles siis, kui mõni auto "valet pidi" sõidab. Samuti see voolusüsteem, mis nõuab, et me adaptereid kasutaksime. Nad ei saa ometi NIIII kinni oma nii-öelda traditsioonides olla. Või äkki ma lihtsalt ei tea piisavalt vooluvõrkudest ning arvan naiivselt, et seda on kerge terves riigis vahetada selle vastu, mis Euroopas tavaliseks?
* Ma hakkan siin vaikselt taipama, miks tekivad stereotüübid.Kui enamus ühe rahvuse esindajaid tõesti jätavad ühe mulje, siis on päris kerge omistada sellele tervele rahvale. Mõne rahvuse puhul tekibki selline tunne, et ju nad kõik siis on sellised. Seda on raske vältida, kui sulle juhtub ette nii mitmeid esindajaid, kes tunduvad vaid sinu arvamust kinnitavat.

* Nüüd siis kõige tähtsama juurde. KIRJUTAGE, JOONISTAGE MULLE !
139 Banbury Road, Oxford, OX2 7AL, UK
Minu nimi kirjutage ka selgelt peale.
Kirju on ju alati armas saada, mis sellest, et interneti ühendus palju kiirem on. Hetkel kogun ka vaikselt paljude posti-aadresse, niiet vaadake ikka postkasti ka ;)

Lõppu teile natuke muusikat, millel ei ole tänase postitusega mitte mingit seost, kuid sellel pole tähtsust!! :)

WOW, sellest tuli taaskord üks rekordpostitus, ma oleks õnnelik, kui te mulle nüüd teataksite, kui selle läbi lugesite.
Joonistamise, kirjutamise, blogistamiseni,
Teisi